“Kui te veel näete mu Edmond’i, öelge talle, et ma surin teda õnnistades.””
Abee tõusis, naaras väriseva käega kuivavast kõrist kinni ja kõndis kaks korda ümber toa.
“Te arvate siis, et ta suri…”
“Nälga, härra abee, nälga,” ütles Caderousse. “Vannun teile, see on niisama tõsi, kui meie kaks siin oleme ristiinimesed.”
Abee haaras vabiseva käega poolenisti täis veeklaasi, tühjendas selle ühe sõõmuga ja istus uuesti. Ta silmaääred punetasid ja nägu oli kaame.
“Peate tunnistama, see oli suur õnnetus,” ütles abee kähinal.
“Ja seda suurem, härra abee, et jumalal polnud sellega mingit pistmist, see oli puhtalt inimeste kätetöö.”
“Asugem siis nende inimeste juurde,” ütles abee, “aga mõelge sellele,” lisas ta peaaegu ähvardavalt, “te olete kohustatud mulle kõik ära rääkima: öelge, kes olid need inimesed, kelle tõttu poeg suri ahastusse ja isa nälga?”
“Kaks meest, kes olid ta peale kadedad, härra abee, üks armastusest, teine auahnusest: Fernand ja Danglars.”
“Ja mida nad siis kadedusest tegid? Rääkige!”
“Nad kaebasid Edmond’i kui bonapartistide agendi peale.”
“Aga kumb neist kahest kaebas, kumb neist kahest oli tegelik süüdlane?”
“Mõlemad, härra abee, üks kirjutas kirja, teine pani posti.” “Ja kus see kiri kirjutati?”
“Sellessamas “Reserve’is”, üks päev enne kihluspidu.”
“Nii see oli, nii see oli,” pomises abee. “Oo Faria! Faria! Kui hästi sa ilma ja inimesi tundsid!”
“Mida te ütlesite, härra abee?”
“Ei midagi,” vastas preester. “Rääkige edasi!”
“Danglars kirjutas kaebuse vasaku käega, et keegi tema käekirja ära ei tunneks, ja Fernand saatis selle ära.”
“Aga teie!” hüüatas äkki abee. “Teie olite ju ka seal!”
“Mina?” üllatus Caderousse. “Kes teile ütles, et mina seal olin?”
Abee taipas, et oli liiga kaugele läinud.
“Ei keegi,” vastas abee, “aga te olete üksikasjadega nii hästi kursis, järelikult pidite kõike ise nägema.”
“See on tõsi,” ütles Caderousse lämbuva häälega, “ma olin seal.”
“Ja teie ei takistanud seda alatut tegu?” küsis abee. “Siis te olete ju kaassüüdlane.”
“Härra abee,” ütles Caderousse, “nad mõlemad jootsid mind nii täis, et minu pea ei jaganud enam peaaegu midagi. Mui oli nagu udu silmade ees. Ma ütlesin välja kõik, mida inimene niisuguses olukorras võib öelda; aga mõlemad vastasid mulle, et nad tahtsid lihtsalt natuke nalja teha ja et sel naljal ei tule mingeid tagajärgi.”
“Aga härra Caderousse, järgmisel päeval te nägite väga hästi, et sellel oli tagajärg, ja te ei öelnud ikkagi midagi; te olite ju ometigi seal, kui Dantes arreteeriti.”
“Seda küll, härra abee, ma olin seal ja tahtsin rääkida, ma tahtsin kõik ära rääkida, aga Danglars hoidis mind tagasi.
“Aga kui ta juhuslikult on süüdi,” ütles ta mulle, “kui ta tõepoolest tegi peatuse Elba saarel, kui tal on tõepoolest kiri Pariisi bonapartistide komiteele, kui see kiri tema juurest leitakse, siis need, kes tema toetuseks välja astuvad, on kaassüüdlased. “
Mina aga, seda ma pean küll tunnistama, kartsin poliitikat, nii nagu seda tol ajal tehti. Ma vaikisin, see oli argus, olen nõus, aga see polnud kuritegu.”
“Mõistan, teie lasksite teistel vabalt tegutseda, selles oli lugu.”
“Jah. härra abee,” vastas Caderousse, “ja sellepärast vaevabki mind südametunnistus nii ööl kui päeval. Ühtelugu palun ma andeks jumalalt, uskuge mind, pealegi see vaikimine, ainus, mida ma endale oma elu jooksul tõsiselt ette heita saan, on ilmselt kõigi minu hädade põhjus. Nüüd mul tuleb siis maksta selle tookordse enesearmastuse eest, sellepärast ütlengi ma Carconte’ile, kui ta kurtma hakkab: “Ole vakka, naine, see on jumala tahtmine.””
Ja Caderousse’i pea vajus norgu, nagu kahetseks ta tõepoolest südamest.
“Hästi, härra Caderousse,” ütles abee, “te rääkisite avameelselt. Kes ennast nõndaviisi süüdistab, see on väärt, et talle andeks antakse.”
“Õnnetuseks on Edmond surnud,” sõnas Caderousse, “ja tema mulle andeks ei andnud.”
“Ta ei teadnud,” ütles abee.
“Aga võib-olla ta nüüd teab. Räägitakse, et surnud teavad kõik.”
Natuke aega valitses vaikus; abee oli püsti tõusnud ja kõndis mõtliku näoga ringi. Siis tuli ja istus tagasi oma kohale.
“Te mainisite mulle paaril korral kedagi härra Morreli. Kes see mees on?”
“See on reeder, “Pharaoni” omanik, Dantesi peremees.”
“Ja mis rolli on mänginud too Morrel selles kurvas loos?” küsis abee.
“Ausa, julge ja osavõtliku mehe rolli, härra abee. Paarkümmend korda üritas ta Dantesi eest välja astuda. Kui keiser tagasi tuli, siis ta kirjutas, palus, ähvardas, nii et teda selletõttu Teise restauratsiooni ajal kimbutati kui bonapartisti. Kümme korda, nagu ma teile ütlesin, käis ta Dantesi isa juures, et teda enda poole viia, ja päev või paar enne vana Dantesi surma, ma ütlesin seda teile, jättis ta kaminale rahakukru, millega maksti kinni vanapapi võlad ja kaeti matusekulud, nõnda et vaene Dantes võis vähemasti surra niisamuti, nagu oli elanud: tema ei jäänud kellelegi võlgu. Kukkur on veel praegugi minu käes, suur punasest niidist heegeldatud kukkur.”
“Kas härra Morrel on veel elus?” küsis abee.
“Jah,” vastas Caderousse.
“Küllap on siis jumal tema elu õnnistanud, arvatavasti on ta rikas … õnnelik?”
Caderousse muigas kibestunult.
“Jah, õnnelik nagu minagi,” ütles ta.
“Kas härra Morrel on õnnetu?” hüüatas abee.
“Ta on peaaegu viletsuses, härra abee, veel enamgi, teda ähvardab oht kaotada au.”
“Kuidas siis nõnda?”
“Jaa,” ütles Caderousse, “nii see on; härra Morrel on kakskümmend viis aastat töötanud ja saavutanud austusväärse koha Marseille ärimaailmas, aga nüüd on ta lõplikult ruineerunud. Ta kaotas kahe aastaga viis laeva, on kahju saanud kolme kohutava pankroti tõttu ja nüüd on tema ainus lootus toosama “Pharaon”, mida juhtis vaene Dantes ja mis peab tulema Indiast košenilli- ja indigolastiga. Kui ka see laev pärale ei jõua nagu teisedki, on ta omadega läbi.”
“Kas tol õnnetul mehel on ka naine ja lapsed?” küsis abee.
“Jah. Tal on naine, kes on kogu selles loos käitunud nagu pühak. Tal on ka tütar, kes pidi abielluma mehega, keda ta armastab, aga kelle perekond ei luba pojal abielluda vaesestunud neiuga. Morreli poeg teenib leitnandina sõjaväes. Te saate ju isegi aru, et see kõik ainult suurendab vaese mehe kannatusi ja ei mahenda neid. Oleks ta üksi, laseks ta endale kuuli pähe ja asi aleks klaar.”
“Kohutav!” pomises preester.
“Näete, härra abee, kuidas jumal vooruse eest tasub,” ütles Caderousse. “Vaadake, mina, kes ma pole elus ühtegi halba tegu teinud peale selle, millest ma teile rääkisin, elan viletsuses; mina ei suuda midagi teha oma vaese naise heaks ja pean pealt vaatama, kuidas ta palavikku sureb, ja pärast seda suren ma ise