“Jah, mina.”
“Kahtlemata palju väiksema summa eest?” .
“Ei, kahesaja tuhande frangi eest. Meie firma,” lisas inglane naerdes, “seda sorti tehinguid ei tee.”
“Ja te maksate?”
“Sularahas.”
Inglane tõmbas taskust paki pangatähti, kus võis olla umbes kaks korda nii palju, kui härra de Boville kartis kaotada. Vanglate inspektori nägu lõi hetkeks rõõmust särama, siis aga talitses ta end ja ütles:
“Härra, ma pean teid hoiatama, arvatavasti ei saa te sellest rahast isegi kuut protsenti tagasi.”
“Minusse see ei puutu,” vastas inglane. “See on “Thomsoni ja Frenchi” asi, kelle nimel ma tegutsen. Võib-olla on nad huvitatud võistleva firma laostumisest. Tean vaid seda. härra, et olen teile valmis andma selle raha kviitungi vastu, mille te mulle annate. Ainult et ma tahaksin komisjonitasu.”
“See on ju igapidi õigustatud nõudmine!” hüüdis härra de Boville. “Komisjonitasu on tavaliselt poolteist protsenti. Kaus teie tahate kaks? Tahate kolm? Tahate viis? Tahate võib-olla rohkemgi? Ütelge.”
“Härra,” naeris inglane, “ma olen täpselt samasugune kui minu pangamaja, seda sorti tehinguid ma ei tee. Ei, minu komisjonitasu on hoopis teist liiki.”
“Rääkige siis, härra, ma kuulan teid.”
“Teie olete vanglate inspektor?”
“Juba üle neljateistkümne aasta.”
“Teie käes on registrid vangide saabumise ja lahkumise kohta?”
“Iseendast mõista.”
“Kas nende registrite juurde kuuluvad ka igasugused märkused vangide kohta?”
“Iga vangi kohta on omaette kaust.”
“Küsimus on selles, härra, Roomas oli minu õpetajaks üks abee, vaene vennike, kes äkki kadus. Hiljem sain ma kuulda, et teda hoiti Ifi kindluses, ja ma tahaksin täpsemaid andmeid tema surma kohta.”
“Mis ta nimi oli?”
“Abee Faria.”
“Oo, teda mäletan ma hästi,” hüüdis härra de Boville. Ta oli hull.”
“Seda räägiti.”
“Ta oli seda päris kindlasti.”
“Võimalik. Mis laadi tema hullus oli?”
“Ta väitis, et teab määratu varanduse asukohta ja pakkuspööraseid summasid valitsusele, kui see ta vabastaks.”
“Vaene vend! Millal ta suri?”
“Umbes pool aastat tagasi, veebruaris.”
“Teil on väga hea mälu, härra, te mäletate nii hästi daatumeid. “
“See on mul meeles, sest selle vaese mehe surmaga kaasnes üks iseäralik sündmus.”
“Kas tohib teada, mis see oli?” küsis inglane, kelle flegmaatilises näos oli märgata huvi, mis teravamapilgulist vaatlejat oleks imestama pannud.
“Aga muidugi, härra. Abee kasematt oli umbes nelikümmend viis kuni viiskümmend jalga eemal ühe endise bonapartistide agendi kasematist. Too oli olnud üks neist, kes kõige rohkem kaasa aitas usurpaatori tagasitulekule 1815. aastal. Väga otsusekindel ja ohtlik mees.”
“Kas tõesti?”
“Jah,” vastas härra de Boville. “Mui oli endal juhus seda meest näha 1816. või 1817. aastal. All tema kasematis käidi ainult valvesõdurite saatel. See mees jättis mulle väga sügava mulje, ma ei unusta iialgi ta nägu.”
Inglane muigas vaevumärgatavalt.
“Te ütlesite, et vahemaa kahe kongi vahel oli…”
“Viiskümmend jalga. Aga paistab, et too Edmond Dantes…”
“Kas tolle ohtliku mehe nimi oli..”
“Edmond Dantes. Just nii, härra. Paistab, et too Edmond Dantes oli endale tööriistad muretsenud või meisterdanud, sest leiti käik, mille abil vangid olid ühendust pidanud.”
“Kaik tehti kahtlemata selleks, et põgeneda?”
“Kahtlemata, aga vangide õnnetuseks tuli abee Fariale kangestustõvehoog peale ja ta suri.”
“Ma mõistan. See lõikas põgenemisplaanid läbi.”
“Surnule küll, aga mitte elavale,” vastas härra de Boville. “Vastupidi, too Dantes nägi selles võimalust oma põgenemist varem teoks teha. Ilmselt arvas ta, et Ifi kindluse surnud maetakse tavalisele kalmistule: ta vedas surnu oma kongi, ronis ise kotti, kus surnu oli olnud, ja jäi matmishetke ootama.”
“See oli väga riskantne tegu, vang pidi olema julge,” sõnas inglane.
“Oo, ma juba ütlesin teile, härra, see oli väga ohtlik mees; õnneks vabastas ta ise valitsuse kartustest, mis sellel tema suhtes olid.”
“Kuidas nii?”
“Kuidas nii? Kas te ei mõista siis?”
“Ei.”
“Ifi kindluses ei ole surnuaeda; surnutele seotakse kolmekümne kuue naelane kivikuul jalgade külge ja heidetakse lihtsalt merre.”
“Noh ja siis?” küsis inglane, just nagu oleks ta pika taibuga.
“Noh, siis seoti talle kolmekümne kuue naelane kivikuul jalgade külge ja heideti merre.”
“Kas tõesti?” hüüatas inglane.
“Jah, härra,” kostis inspektor. “Te võite isegi arvata, kuidas põgenik imestas, kui tundis, et sööstab ülevalt kaljudelt alla. Ma oleksin tahtnud ta nägu sel hetkel näha.”
“See oleks raske olnud.”
“Mis sest!” ütles härra de Boville, kelle tuju oli kindlast teadmisest, et ta oma kakssada tuhat franki kätte saab, väga heaks läinud. “Mis sest! Ma kujutan seda endale ette.”
Inspektor naeris laginal.
“Ka mina kujutan,” ütles inglane.
Ja temagi hakkas naerma, aga nii, nagu teevad seda inglased, see tähendab, mokaotsast.
“Ah et siis põgenik uppus,” sõnas inglane, kes esimesena rahu tagasi sai.
“Paugupealt.”
“Ja vanglaülem vabanes ühe hoobiga nii pöörasest kui ka hullust?”
“Täpipealt.”
“Küllap selle sündmuse kohta tehti ka mingisugune akt?” küsis inglane.
“Jah, surmatunnistus kirjutati välja. Saate aru, Dantesi sugulastel, kui neid peaks olema, on võib-olla vaja kindlaks teha, kas ta on surnud või elus.”
“Nii et nüüd nad võivad olla rahulikud, kui nad peaksid tema järele pärima. Ta on surnud mis surnud.”
“Jaa, jumala eest, jaa. Neile antakse tunnistus selle kohta välja, millal nad aga tahavad.”
“Ah olgu peäle,” ütles inglane. “Aga tuleme nüüd tagasi registrite juurde.”
“Tõepoolest. See lugu viis meid asjast eemale. Vabandust!”
“Mille pärast te vabandate? Selle loo pärast? Pole põhjust, see tundus mulle üsna huvitav.”
“Ta on seda tõesti. Te tahate siis näha kõike, mis puutub sellesse vagura meelega abeesse?”
“Mui oleks väga hea meel.”
“Lähme kabinetti, ma näitan teile kõik.”
Ja mõlemad läksid härra de Boville’i kabinetti.
Seal valitses tõepoolest hiilgav kord: registrid olid