Aga troglodüüdid olid vastupanuks hästi valmistunud: oma naised ja lapsed olid nad paigutanud meeste keskele. Troglodüüte ei hämmastanud mitte vaenlase arvukus, vaid ebaõiglus. Uus ind haaras nende südamed: kes tahtis surra oma isa, kes naise ja laste, kes vendade, kes sõprade eest; kõik olid valmis surema oma rahva eest. Iga langenu asemele astus teine, kes peale ühise asja eest väljas olemise pidi kätte maksma ka eelkäija surma eest.
Selline oli lahing ülekohtu ja õigluse vahel. Saagiahned alatud rahvad ei häbenenud põgeneda. Kuigi troglodüütide headus neid ei liigutanud, jäid nad sellele lihtsalt alla.
XIV KIRI
Kuna rahvaarv päev-päevalt kasvas, arvasid troglodüüdid, et tuleks kuningas valida. Nad otsustasid krooni anda kõige õiglasemale ja valik langes vanale mehele, keda austati nii ea kui ka pika voorusliku elu tõttu. Vanake polnud tahtnud sellele koosolekule tulla; ta oli, kurbus südames, oma majja tõmbunud.
Kui tema juurde saadeti saadikud, kes talle tehtud valikust teatasid, ütles ta: „Hoidku Jumal mind tegemast troglodüütidele liiga sellega, et annan põhjust arvata, nagu poleks nende seas minust õiglasemat! Te usaldate mulle krooni, ja kui te kindlalt nõuate, pean selle vastu võtma. Aga arvestage sellega, et ma olen mure kätte suremas, sest minu sündides olid troglodüüdid vabad, nüüd aga näevad mu silmad neid orjastatutena.“ Nende sõnade juures hakkasid vanakesel pisarad voolama. „Õnnetu päev!“ hüüatas ta. „Miks pidin ma nii kaua elama?“ Siis aga sõnas ta karmilt: „Ma näen selgesti, oh troglodüüdid, et voorus hakkab teid koormama. Ilma juhita elades peate te tahes-tahtmata säilitama oma õiglase meele, sest vastasel korral ei saaks te edasi kesta ja teid tabaksid samad õnnetused, mis said osaks teie esiisadele. Aga see ike paistab teile olevat liiga raske; te tahaksite pigem olla allutatud mõnele valitsejale ja kuuletuda tema seadustele, mis pole nii ranged kui teie kombed. Te teate, et siis võite rahuldada oma auahnust, kuhjata kokku rikkusi ning vedelda lodevas iharuses; ja kui teil õnnestub vältida suuremaid kuritegusid, pole teil voorust tarviski.“ Ta vakatas ja puhkes nutma hullemini kui enne. „Ah! Mis ma teie arvates peaksin tegema? Kuidas ma saan ühele troglodüüdile korraldusi jagada? Kas te tahate, et ta teeks mõne heateo ainult sellepärast, et ma teda käsin? Tema, kes teeks seda minutagi lihtsalt oma loomulike kalduvuste tõttu? Oo, troglodüüdid, mu päevad on lõpukorral; veri mu soontes on jahtunud; peagi lähen teie pühade esiisade juurde. Miks te tahate, et ma peaksin neid kurvastama teatega, et jätsin teid mingi valitseja, aga mitte vooruse võimu alla?“
XV KIRI
Ma palun Taevast, et ta sind siia tagasi tooks ja kõigist ohtudest säästaks.
Kuigi ma pole iialgi tundnud kohustust, mida nimetatakse sõpruseks, ja olen alati olnud endasse tõmbunud, lasksid sa mul ometi tunda, et mul on veel olemas süda. Kui ma kõigi teiste mulle alluvate orjade vastu olin kalk ja tundetu, siis sinu kasvamist jälgisin ma rõõmuga.
Saabus aeg, mil mu peremehe pilk jäi peatuma sinul. Kaua enne seda, kui Loodus sinus rääkima pidi hakkama, lahutas nuga su temast. Ma ei oska sulle öelda, kas ma haletsesin sind või tundsin rõõmu, kui sa minuga ühe pulga peale tõusid. Ma vaigistasin su nuttu ja kaebeid. Mulle näis, et sa sündisid uuesti ning vabanesid ühest orjusest, kus pidid alati kuuletuma, et astuda teise, kus võisid käsutada. Ma kandsin hoolt su hariduse eest. Õpetusega alati kaasnev rangus ei lasknud sul kaua märgata, et oled mulle kallis. Aga see oli nii ja ma kinnitan, et armastasin sind nagu isa poega, kui need nimetused võiksid meie saatusega kokku sobida.
Sa reisid läbi maade, mis on asustatud kristlastega, kes pole üldse usklikud; seal on võimatu end mitte rüvetada. Kuidas saaks küll Prohvet9 sul seal miljonite vaenlaste keskel silma peal hoida? Ma tahaksin, et mu peremees teeks tagasiteel palverännaku Mekasse: te puhastuksite kõik seal inglite maal.Hüvasti!
XVI KIRI
Miks elad sa hauakambrite keskel, jumalik mulla? Sa oled pigem loodud viibima tähtede seas. Sa peidad end vististi kartusest varjutada päike. Sul ei ole plekke nagu sellel taevakehalgi; ent nagu tema, nii katad ka sina end pilvedega.
Sinu põhjatud teadmised on sügavamad kui ookean; su mõistus on teravam kui Zufagar, see Ali10 kaheharuline mõõk; sina tead, mis sünnib taevaste vägede üheksas kooris; sa loed Koraani meie taevaliku Prohveti rinnal, ja kui mõni lõik jääb sulle arusaamatuks, lehvitab ingel tema käsul oma kiireid tiibu ja laskub troonilt, et sulle saladust avaldada.
Sinu kaasabil võiksin ma lähedalt suhelda Serafimidega11 , sest, oo kolmeteistkümnes imaam12, kas pole mitte sina Maa ja Taeva kokkupuutepunkt ning Igaviku ja Empüreumi ühendaja?
Ma viibin roojaste inimeste keskel. Luba, et ma puhastun sinu abiga; luba, et ma pööran oma palge nende pühade paikade poole, kus sa elutsed; tee vahet minu ja nurjatute vahel, nii nagu koidu ajal saab vahet teha musta ja valge niidi vahel; aita mind oma nõuannetega; kanna hoolt mu hinge eest; lase tal joovastuda Prohvetite vaimust; toida teda Paradiisi tarkusega ja luba mul panna oma mured su jalge ette.
Saada oma pühitsetud kirjad Erzurumi, kuhu ma jään mõneks kuuks.
XVII KIRI
Jumalik mulla, ma ei suuda oma kannatamatust talitseda; ma ei kärsi su üllast vastust ära oodata. Mind vaevavad kõhklused; need tuleb hajutada. Mu mõistus on sattunud eksiteele; juhi ta tagasi õigele rajale. Sina, kes sa oled valguse allikas, lase mulle osaks saada selgus. Pühi oma jumaliku sulega minema raskused, mis ma sinu ette kannan; ärata minus häbitunne ja pane mind punastama küsimuse pärast, mille tahan sulle esitada.
Miks meie Seaduseandja keelab meil süüa sea ja kõigi teiste roojaseks nimetatud loomade liha? Miks ta ei luba meil puudutada surnud ihu ja miks peame selleks, et me hing puhastuks, vahetpidamata oma keha pesema? Mulle näib, et asjad iseenesest ei ole ei puhtad ega roojased: ma ei suuda ette kujutada ühtki omadust, mis oleks asjadega lahutamatult seotud ja teeks nad sellisteks. Muda tundub meile räpasena vaid sellepärast, et ta riivab meie silma või muid meeli; iseenesest ei ole ta aga räpasem kui kuld või teemandid. Ettekujutus, nagu laiba puudutamine rüvetaks meid, tuleneb vaid teatud loomulikust vastikusest, mis me korjuse vastu tunneme. Kui pesemata keha ei riivaks haistmist ja pilku, kuidas saaksime siis teada, et inimene on roojane?
Niisiis, jumalik mulla, ainsad kohtumõistjad asjade puhtuse või roojasuse üle saavad olla meie meeled. Aga et inimesed ei aisti asju kaugeltki ühtviisi; et ühtedes meeldivaid elamusi tekitanu on vastik teistele, siis järeldub siit, et meelte poolt antud tunnistused ei saa olla mõõdupuuks, kui mitte just väita, et igaüks peab selle otsustama oma äranägemise järgi ja ise puhta ning roojase vahel vahet tegema.
Aga, püha mulla, kas niimoodi mitte ei varise põrmuks meie jumaliku Prohveti poolt antud väärtushinnangud ning inglite kätega kirjutatud seaduse põhisätted?
XVIII KIRI
Te esitate meile ikka ja jälle neidsamu küsimusi, mida meie pühale Prohvetile juba tuhat korda on esitatud. Miks ei loe te Õpetlaste Pärimusi