Nullpunkt. Margus Karu

pall veereb auti. Raisk!

      “Mis tegid muidu just?” karjub Mihkel. Rahu, poiss, rahu. Kehitan õlgu ja muigan nagu idioot kunagi.

      “Koomik on see uus poiss! Koomik, ma ütlen!” hüüab Karmo.

      “Äkki on see ka tema lokkavast ebapopulaarsusest tingitud?” hüüab keegi.

      Hei, sõbrad, ma olen siin! Ma kuulen teid. Ei ole sobilik teisi taga rääkida, kui nad ise samal ajal kohal on. Teesklen, et see teeb mullegi nalja. Tegelikult ei tee. Koju tahan.

      Freibach märkab mu kobadust, nopib mind mängust välja ja paneb mind üksi korvi alla kossuharjutusi tegema. Pursin, põrgatan, loobin korvi ja rahmeldan seal tunni lõpuni ega saa öelda, et oleksin selle aja jooksul osavamaks muutunud – mu korvpallikäsitsemisoskus põhineb siiski juhuslikul õnnel või selle puudumisel – aga eelistan igal juhul üksi jändamist enesealandamisele võistkondlikus mängus.

      “Nussid selle Reelikaga või?” küsib Karmo riietusruumis pükse jalast ära kiskudes. Kohe järgneb poiste naerukõmin.

      “Ei, tänan küsimast, aga sina?” vastan lollile küsimusele sama lollilt.

      “Ma ütlesin, et ta on koomik ju…” ütleb seepeale Karmo. Kui muidu võiks seda lauset isegi komplimendina võtta, siis kahjuks ei olnud selle praeguses intonatsioonis üldse mitte positiivset kõla.

      Meil on neis pisikestes umbsetes riietusruumides vaid kaks nirisevat dušši ja kuigi ma peaksin tänama õnne, et meie klassis on nii vähe poisse, võtab järjekorras passimine siiski jube kaua aega.

      Hämmastavalt rütmistatud on see riietusruumi maailm: keegi juhtoinastest teeb nilbe nalja, teised lambad kostavad selle peale ha-ha-haa, siis on paus, siis teeb keegi jälle nalja, teised seepeale ha-ha-haa, siis on jälle paus ja nii sellises 1-2-3, 2-2-3 rütmis, kuni kõigil riided vahetatud. Mina ja Karmo oleme kaks viimast, kes ennast pesta saavad.