Paul, Oskar kohvikus. Tuleb Aleksander.
PAUL: Sa hilinesid.
ALEKSANDER: Jah, ma käisin lugejatega kohtumas. Ühes vabrikus. Nad ei lasknud mind varem ära, ma pidin tuhandeid autogramme jagama! Nad on mu uuest romaanist vaimustuses.
OSKAR: Pole kahjuks lugenud.
PAUL: Ja ei kavatsegi lugeda! Neid armetuid tellimustöid, mida sa partei käsul vorbid. Mis on sellel pistmist sürrealismiga? Kas sa ei mäleta meie põhimõtteid?
ALEKSANDER: Ajad on muutunud!
PAUL: Aga meie ei muutu!
ALEKSANDER: Sina jah, soosid muidugi seda Georgi, kes miilustab miljonäridega ja müüb neile kalli raha eest oma pornograafiat! Muide, kus ta on? Tema pärast me kogunesime. Minule sa kargad küll turja, kui ma natuke hilinen, kuna jäin lihtsate inimestega juttu ajama, aga
Georg võib kõike! Kindlasti aeleb ta praegu kusagil bordellis.
PAUL: Georgiga räägime siis, kui ta tuleb.
OSKAR: Ta tulebki.
Tuleb Georg.
ALEKSANDER: Kus sa olid? Miks me peame sind ootama!
GEORG: Mul oli palju tegemist! Mul on praegu üldse kohutavalt palju tegemist! Ma käisin just praegu kohtumas ühe daamiga, kellele meeldivad pööraselt mu pildid, kes peab mind geeniuseks – tark naine! – ja me sattusime kõnelema hiina viiulist. Kas te teate, mis asi on hiina viiul?
PAUL: Georg, me ei kutsunud sind siia viiulist rääkima.
GEORG: Jah, sest te ju ei teagi, mis asi on hiina viiul, hiina anaalviiul, kui täpsemalt väljenduda! Paul, mu kallis sõber, just sinu pärast jäingi ma selle daamiga lobisema, sest ma tahan selle viiuli sulle sünnipäevaks kinkida. Sa oled viimasel ajal nii kurva näoga, see viiul teeb su ehk natukenegi rõõmsamaks. See maksab küll miljoni, aga sellest pole lugu, mul raha on. Miski pole mulle kallim kui sõbrad!
PAUL: Ma tahan küsida…
GEORG: Hiina anaalviiul on harukordne meistriteos ja vaimustav leiutis. Tal on väike, kirsimarjasuurune vibreeriv ripik, mis tuleb pista endale pärakusse ja siis tõmmata poognaga üle pillikeelte. Ripik hakkab pärakus vibreerima ja valmistab sõnulseletamatut naudingut! Viiuliga on kaasas ka partituur. Kas sa oskad viiulit mängida? Kui ei oska, võin ma sulle palgata parima hiina moosekandi, kes kannab su viiulit saagides otse taevasse. See on kõige hõrgum masturbatsioon, mida sa oskad ette kujutada!
ALEKSANDER: Jää ometi vait! Sa oled haige! Aga meid ei huvita su perverssused! Räägi parem, miks sa Hitlerit joonistad? Meeldib ta sulle? Meeldib sulle see massimõrvar ja maniakk?
GEORG: Kohutavalt! Ma tahaksin temaga magada. Lena!
Siseneb Lena, kes on riietatud seksikasse pesusse, kuid grimeeritud Hitleriks.
PAUL: Mida see peab tähendama? Mis lollus see veel on?
GEORG: Vaadake ometi neid kintse! Vaadake ometi neid tuharaid! Kas te olete kunagi näinud midagi ümaramat? Ma tunnistan, et Hitleri kintsud ja tuharad ajavad mu hulluks. Ma tahaksin neist hammastega kinni haarata! See vaatepilt joovastab mind! Mul hakkab pea ringi käima, kui ma neid kintse näen! (Kukub pikali ja ahmib õhku.)
PAUL: Lõpeta see tsirkus! Oh taevas… Selle inimesega ei saa ju arukalt rääkida. Ta on hullumeelne.
GEORG: Jah, seda ma olen! Välja arvatud see pisiasi, et mina pole hull.
PAUL: Georg, ma olen väga väsinud. Aga ma pean sinuga rääkima. Ma räägin sinuga partei nimel. Partei käsul. Partei tahab saada kinnitust sellele, et sa pole töölisklassi vaenlane. Kinnitad sa seda?
GEORG: Loomulikult, mul pole töölistest sooja ega külma. Neil pole ju raha minult pilte osta. Mind huvitavad ainult miljonärid. Mul on vaja raha! Palju raha!
OSKAR: Milleks sulle nii palju?
GEORG: Ma tahan osta kolm tuhat elevandikolpa. Ma ei saa elada ilma elevandikolpadeta, ma tahan, et need mind kõikjal ümbritseksid!
PAUL: Selge. Mine nüüd ära, Georg. Ma loodan, et niipea me ei kohtu.
GEORG: Aga sünnipäevaks toon ma sulle siis hiina viiuli! Igaks juhuks ma katsetan seda enne kodus hane peal.
PAUL (röögatab): Välja!
Georg ja Lena.
LENA (võtab endal vuntsid eest): Üsna hale kamp.
GEORG: Need on mu sõbrad. Nende seas möödus mu noorus.
LENA: Aga nüüd on aeg nad selja taha jätta. Sinu ees on lahti terve maailm, sa oled geniaalne, rikas, kõik imetlevad sind ja tahavad osta sinu maale! Sina, Georg, oled suur kunstnik! Üks suurimaid, kes iial elanud!
GEORG: Jaa! Nii see on! Ma teadsin seda alati! Alati! Aga räägi veel! Räägi veel, mu arm!
LENA: Sa oled jumal! Aga nemad on vaid väiklased keskpärasused. Sa ei tohi raisata oma aega nende peale. Sa kuulud ainult iseendale ja minule!
GEORG: Jah, kallis! Ma tean! Kahju neist. Kahju, et nad on nii väikesed. Nii tillukesed. Aga midagi pole teha, minusuguseid sünnib harva. Ainult üks kord tuhande aasta jooksul! Ma ei saa siduda oma elu tavaliste surelikega, minu kaaslaseks saab olla ainult jumalanna!
Langeb põlvili ja suudleb Lena tuharaid.
Aleksander on voodis. Irene kreemitab nägu.
IRENE: Parteis ei olda muide Pauliga sugugi rahul. Ta oli Georgiga liiga leebe. On selge, et tema peale ei saa loota. Ta ei suuda poliitikas orienteeruda ja on liiga põikpäine.
ALEKSANDER: Mis siis saab?
IRENE: Mis seal ikka. Ilmselt visatakse ta parteist lihtsalt välja. Midagi pole parata, me ei vaja selliseid isemõtlejaid.
ALEKSANDER: Ikkagi kahju kuidagi. Me tunneme teineteist juba nii kaua.
IRENE: Ükskord lõpeb lapsepõlv nagunii ja inimesed saavad täiskasvanuks. Aleksander, ma arvan, et sul on aeg nende sürrealistidega lõpetada.
ALEKSANDER: Kuidas siis nii… Ma ju kuulun nende hulka algusest peale.
IRENE: Nad võivad oma süüdimatute tempudega su mainele halvasti mõjuda ja seda pole vaja. Praegu oled sa nii laitmatu kuulsusega, kuulus töörahva kirjanik. (Ronib voodisse.) Aleksander, ma kuulsin täna, kuidas seltsimees Bauman ütles, et kui meie partei peaks valitsusse pääsema, saaks sinust tõenäoliselt kultuuriminister.
ALEKSANDER: Ta ütles nii!
IRENE: Oma kõrvaga kuulsin. Ja mis seal imestada? Sa oled ju nii populaarne! Sinu raamatud müüvad hästi! Lugejad armastavad sind! Valijad armastavad sind! Kõik armastavad sind! Mina armastan sind!
ALEKSANDER: Irene, kallis!
IRENE: Musikene! Oh, meil seisab ees nii ilus elu!
Paul ja Oskar istuvad kohvikus. Vaikivad. Väga pikk paus.
PAUL: Mind visati parteist välja.
OSKAR: