Amber pidas endamisi aru. „Ma pean oma asjad sinu sisse kolima. Pean hakkama pardal magama, et sind valvata. Oh, Paragon,” hüüatas ta järsku, „kas sul pole tõesti kedagi, kes võiks sinu eest Bingtowni nõukogu ees kosta?”
„Ainult sina.”
„Ma püüan. Aga ma kahtlen, kas nad annavad mulle võimaluse. Ma olen Bingtownis võõras. Nad kuulavad vaid omasid.”
„Sa ütlesid mulle kord, et sind austatakse Bingtownis.”
„Nad austavad mind kui käsitöölist ja kaupmeest. Ma ei kuulu vanade kaubaisandate hulka. Kui peaksin hakkama nende asjadesse sekkuma, ei kannataks nad mind kuigi kaua. Väga tõenäoliselt avastaksin ma järsku, et mul pole enam kliente. Või veel hullem. Kogu linn on hakanud pooli valima, kas vanade kaubaisandate või siis uute tulijate selja taha. Liiguvad jutud, et Bingtowni nõukogu on saatnud satraabi juurde delegatsiooni, kellel on kaasas nende algne leping. Nad lähevad nõudma, et valitseja satraap Esclepiuse lubadusi austaks. Kuulujutud räägivad, et nad kavatsevad nõuda, et ta kõik uued kaupmehed tagasi kutsuks ja neile määratud maavaldused tühistaks. Ja nad nõuavad, et satraap Cosgo tunnistaks nende vanu privileege ega jagaks siin edaspidi ilma Bingtowni nõukogu nõusolekuta enam maavaldusi.”
„Väga üksikasjalik kuulujutt,” täheldas Paragon.
„Mul on kõlakate ja kõmu jaoks kõrva. See on enam kui üks kord mu elu päästnud.”
Saabus vaikus.
„Kui ma vaid teaksin, millal Althea koju jõuab.” Amberi hääl kõlas igatsevalt. „Ma võiksin paluda temal meie eest kosta.”
Paragon kaalutles, kas mainida Brashen Trelli. Brashen oli tema sõber, Brashen võiks küll tahta tema eest kosta. Brashen kuulus vanade kaubaisandate hulka. Aga kohe, kui see mõte talle pähe tuli, meenus talle ka see, et Brashen oli pärandusest ilma jäetud. Brashen oli Trellide peres samasugune häbiplekk kui tema Ludluckide omas. Sellest, kui Brashen tema eest kõneleks, poleks mingit kasu, isegi kui kaubaisandate kogu nõustuks teda ära kuulama. Kõigest üks must lammas kostaks teise eest. Keegi ei kuulaks. Paragon tõstis käe haavale rinnal, varjates hetkeks endasse raiutud rohmaka seitsmeharulise tähe. Mõtlikult libisesid tema sõrmed sellest üle. Ta ohkas ja tõmbas siis sügavalt hinge.
„Merekarbid on küpsed. Ma tunnen nende lõhna.”
„Kas tahad ka maitsta?”
„Miks mitte?” Ta peaks proovima uusi asju, kuni veel saab. Üsna varsti võivad tema võimalused midagi uut kogeda olla igaveseks möödas.
Teine peatükk
PIRAADI JALG
„Berandolil oli kombeks mulle kloostris öelda, et üks võimalus hirmust vabanemiseks ja otsusele jõudmiseks on vaagida kõige hullemaid tagajärgi, mida su teod võivad kaasa tuua.” Wintrow lisas viivu pärast: „Berandol ütles, et kui sa mõtled kõige hullematele tagajärgedele ja plaanid juba ette, kuidas nendega toime tulla, suudad sa õigel hetkel otsuse teha.”
Vivacia heitis üle õla pilgu Wintrowle enda selja taga. Poiss oli suurema osa hommikust vöörireelingule naaldunud ja silmitsenud ainiti väina vahutavaid laineharju. Tuul oli ta mustad juuksed patsist lahti sikutanud. Pruuni rüü räbaldunud riismed sarnanesid pigem kerjuse kui preestri rõivastega. Käilakuju oli poisi kohalolu tajunud, kuid eelistanud jagada tema vaikimist ja meeleolu. Neil polnud teineteisele öelda suurt midagi, mida nad mõlemad poleks juba teadnud. Isegi praegu kõneles poiss vaid selleks, et omaenda mõtteid korrastada, mitte et tema nõu kuulda. Laev teadis seda, kuid õhutas teda sellegipoolest tagant. „Ja kõige hullem hirm on?”
Wintrow ohkas raskelt. „Piraati vaevab palavik, mis tuleb ja läheb. Iga kord, kui see tema üle võimust võtab, väljub Kennit sellest nõrgemana. Põhjuseks on ilmselgelt nakkus jalaköndis. Iga loomahammustus oleks räpane haav, aga meremao oma tundub ebatavaliselt mürgine. Mädanev osa tuleb maha lõigata – ja mida varem, seda parem. Ta on sellise lõikuse jaoks liiga nõrk, aga tema kosumise suhtes pole mul erilist lootust. Nii et ma kinnitan endale, et pean tegutsema kiiresti. Ma tean ka seda, et väga tõenäoliselt ei ela ta lõikust üle. Kui ta sureb, peame surema ka mina ja mu isa. Selline on meie sõlmitud kokkulepe.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis: „Ma sureksin. Aga mitte see pole tegelikult kõige hullem tagajärg. Kõige hullem on see, et sina oled sunnitud jätkama üksi, nende piraatide orjana.”
Ta ei vaadanud Vivacia poole, vaid üle lakkamatult voogavate lainete, kui lisas: „Nii et küllap sa mõistad, miks ma sinu juurde tulin. Sinul on selles asjas rohkem sõnaõigust kui minul. Ma ei mõelnud seda lõpuni läbi, kui Kennitiga tehingu sõlmisin. Panin kaalukausile iseenda ja isa elu. Ja seda tehes lisasin sinna tahtmatult ka sinu oma. Mul polnud selleks õigust. Sinul – ma olen selles kindel – on palju enam kaotada kui minul.”
Vivacia noogutas, kuid tema mõte libises Wintrow omast üle ja hoopis oma teed. „Ta pole selline, nagu ma arvasin piraate olevat. Ma pean silmas kapten Kennitit.” Ta lisas mõtlikult: „Ori, ütlesid sa just praegu. Aga ma ei usu, et ta peab mind oma orjaks.”
„Ka minu arvates pole Kennit selline, nagu ma arvasin piraate olevat. Kuid tema sarmist ja arukusest hoolimata ei tohi me unustada, et ta siiski on piraat. Enamgi veel – ära unusta, et kui lõikus ei õnnestu, ei ole see tema, kes sind käsutama hakkab. Tema on siis surnud. Ja seda, kes siis su enda valdusesse võtab, pole võimalik arvata. See võib olla Sorcor, tema esimene tüürimees. See võib olla Etta, tema naine. Või siis üritab Sa’Adar uuesti sind enda ja vabastatud orjade käsutusse nõuda.” Wintrow vangutas pead. „Minul pole võita võimalik. Kui operatsioon läheb hästi, pean ma nägema, kuidas Kennit su minult ära võtab. Juba praegu meelitab ja võrgutab ta sind sõnadega ning tekkidel töötavad tema mehed. Minul pole sinu pardal toimuvas enam sõnagi kaasa rääkida. Ükskõik kas Kennit elab või sureb, varsti pole mul väge, et sind kaitsta.”
Vivacia kehitas üht võlupuust õlga. „Ja enne oli?” küsis ta veidi külmalt.
„Ega vist mitte.” Poisi hääl oli vabandav. „Aga mul oli sellegipoolest aimu, mida oodata. Meie mõlemaga on juhtunud liiga palju ja liiga kiiresti. On olnud liiga palju surma ja liiga palju muutusi. Mul pole olnud aega ei leinata ega mediteerida. Ma vaevu tean, kes või mis ma üldse enam olen.”
Nad mõlemad jäid mõtlikult vait.
Wintrow tundis end ajas pidetuna. Tema elu – tema tõeline elu – oli kusagil kaugel, viljapuuaedu ja põlde tulvil soojas orus asuvas rahumeelses kloostris. Ta oli kindel, et kui ta vaid saaks astuda üle neid lahutavate päevade ja kauguse, kui ta vaid saaks jälle ärgata oma jahedas kongis kitsal naril, võiks ta selle eluga uuesti otsast alata. Ma pole muutunud, kinnitas Wintrow endale. Tegelikult mitte. Hea küll, üks sõrm oli puudu. Ta oli õppinud selleta toime tulema. Ja tätoveeritud orjamärk laubal ei ulatunud nahast sügavamale. Ta polnud kunagi päriselt ori olnud – tätoveering oli olnud ainult isa julm kättemaks põgenemiskatse eest. Ta oli endiselt Wintrow. Paar vaiksemat päeva ja ta leiab rahumeelse preestri enda seest uuesti üles.
Aga mitte siin. Viimasel ajal tema elus toimunud kiirelt vahelduvad sündmused olid täitnud Wintrow säärase hulga jõuliste emotsioonidega, et ta suutis vaevu üldse midagi tunda. Vivacia tunded olid sama puntras kui ta enda omad, sest ka laeva hiljutised üleelamised olid olnud sama julmad. Kyle Haven oli sundinud noore eluslaeva teenima orjavedajana, nii et laev langes oma masendava laadungi kõigi süngete tunnete ohvriks. Wintrow, kes pärines tema asutajaperekonna vereliinist, polnud suutnud laevale lohutust pakkuda. Tema enda sunniviisiline teenistus pardal oli mürgitanud sideme, mis oleks muidu nende vahel loomulikult tekkinud. Poisi võõrdumine oli Vivacia ahastuse veel hullemaks muutnud. Ometi komberdasid nad endiselt kahekesi edasi nagu kokkuaheldatud orjad.
Ühel tormisel, verisel ööl olid mässavad orjad laeva Kyle’i kaptenikäsu alt ja orjavedaja kohustusest vabastanud. Wintrow ja tema isa olid ainsad,