„Tore, et sulle meeldis.” Ma ei teeskle enam. Ma olen selleks liiga väsinud. Mul ongi korraga hea meel, et temal on hea meel. Et ta naudib seda hetke. Mul on tunne, et ma teen head. Et kui see teda õnnelikuks teeb, siis on ju kõik hästi. Isegi kui see on vale. Ma ei tea. Ma olen nii väsinud, et ma vaevu suudan mõelda. Ja kogu mu keha valutab.
„Magaks veidi.” Ma vaatan talle ripsmeid pilgutades oma suurte silmadega otsa. „Mul on ilge uni, sest ma vaatasin poole ööni üht filmi,” valetan.
Ma tahan vaid, et ta võtaks mu kaissu, et kogu see valu kaoks ja ma saaks natukegi puhata. Palun, sisendan ma talle mõttes.
„Mis film see oli?”
Ma ütlen meelega naisteka nime ja loodan, et nüüd mingiks heietuseks ei lähe. Õnneks olen ma seda näinud, kui ta peaks midagi küsima. Kuid ta ei küsi. Ta vaid tuleb ja võtab mu kaissu.
„Mul on ka ausalt öeldes uni,” mõmiseb ta mulle kõrva, mind kõvasti enda vastu surudes.
Ma kuulen seda vaevu läbi algava unenäo.
3
Ema seisab palatis ja vaatab aknast välja. Ma tahaksin minna ja panna talle käed ümber nagu kunagi lapsepõlves, aga ma ei saa. Ma ei saa, sest ma olen nüüd ju suur. Ja ma ei saa, sest ma ei julge. Jah, ma ei julge. Ma ei julge mängida välja seda armastuse, hoolimise ja kurbuse hetke kahe inimese vahel. Kahe inimese vahel, kes on kunagi olnud lähedased. Siis kui elu oli veel lihtne. Vähemalt ühele neist. Ma ei suudaks taluda seda vaikust, ema pisaraid ja teadmist, et ma nagu oleksin seeläbi astunud mingi sammu. Sammu lähemale. Sammu andestuse poole. Või ei julge ma näidata ennast nõrgana. Ma ei tea. Põrgusse, ta ju teab, et ma hoolin, tahaks ma karjuda. Sa ju tead, et ma hoolin.
„Sa pead talle ükskord andeks andma,” sõnab ema vaikselt. Pigem nagu iseendale.
Persse, ma pean, tahaks ma karjuda. Aga ma ei karju. Need sõnad kõlaksid õõnsalt. Ma kujutlen vaimusilmas, kuidas nad põrkuksid seinalt seinale ja siis variseksid hääletult maha. Ja nad kinnitaksid sedasama, mida ema järgmisena ütleb.
„Sa pead lõpuks iseendale andeks andma. Või elule. Surmale või jumalale. Millesse sa iganes ka ei usuks.”
Ma kehitan vaid õlgu, kuid ema ei näe seda, ta vaatab ikka veel kaugusesse. Ta vaid ohkab ja toetub kätega tugevamini aknalauale, just nagu kardaks ta muidu tasakaalu kaotada. Ma vaatan teda ja mu süda tõmbub kokku. Ja hetkeks näen ma end jälle väiksena, näen, kuidas ma hoian tal seelikusabast, põlvede ümbert, käest kinni…
Ma tean, ema, tahaks ma öelda, aga ma ei saa. Mulle on klomp kurku tõusnud. Ja nüüd ma tean, miks ma ei lähe oma ema kallistama. Mitte ema pisarates pole asi, vaid mu enda omades. Emal on õigus nagu ikka. Ma pole iseendale andeks andnud. Või jumalale, Surmale. Aga mul on inimene, keda süüdistada. Käegakatsutav inimene. Inimene, kes pole seda võib-olla päris sajaprotsendiliselt ära teeninud, aga see ei lähe mulle korda.
„Ütle talle, et ma ei tule,” pomisen. Ma panen oma häälde nii palju ülbust ja hoolimatust, nagu ma suudan. Sellegipoolest kõlab see haledalt. Nagu nurkaaetud looma hädine piiksatus.
„Ma ei ütle,” sõnab mu ema ja keerab end aknast ära. Ta on tugev, tark ja väga konkreetne naine. Enamiku oma elust olen ma teda siiralt imetlenud. „Ma loodan, et sa mõtled ringi. Palun mõtle ringi!”
Ta patsutab möödudes mu käsivart. Ma tunnen tema parfüümi nõrka lõhna. Ta ei julge rohkem. Ta pole sellest päevast saadik julgenud mind rohkem puudutada. Ta nagu kardaks, et see nakkab. Või arvab ta, et abielu paneb ka teda vastutama.
Kui ta on lahkunud, langen ma voodisse. Ma panen silmad kinni ja ta tuleb mu kõrvale. Me lebame vaikselt. Meil on hea. Ma tunnen, kuidas aeg kaob. Ma olen alati kahelnud, kas aeg üldse on olemas. Võib-olla oleme ammu möödunud sündmustest eraldatud ainult seetõttu, et me ei usu, et võiksime kunagi nende juurde tagasi pöörduda. Meid on õpetatud nägema ainult seda, mida saab käega katsuda. Kuid ometi ma tean, et ka üks teine maailm on olemas. Isegi kui seda ei näe ega kuule. Kas hing on surematu?
Ma ärkan naise karjatuse peale.
„Oh, bože moi!” kiljatab sisse tulnud sanitar. „Kuidas ma ehmatasin!” hüüatab ta seejärel talle omase teatraalsusega kätt südamele surudes. „Mida sa siin teed?”
„Ma jäin vist magama,” pomisen. Ma kissitan silmi, taibates, et ma jäin tõepoolest magama. See on peaaegu naljakas. Aga siis meenub mulle ema.
„Vabandust, Lidia, ma ei tahtnud,” kinnitan sanitari rahustades. „Ma ei plaaninud sind hirmutada.”
„Ei sest ole midagi. Ma lihtsalt teadsin, et see on tühi palat,” seletab ta ja patsutab mind samuti õlale. Nagu surm oleks nakkav ja ma oleks juba ette ära märgitud. Või on see kahetsus, mida nad kõik väljendavad. Haletsus? Ikka veel?
Paarkümmend minutit hiljem koputan ma all keldris labori uksele. Ma isegi ei plaaninud siia tulla, kuid ikka leian ma end selle ukse tagant. Ma võtsin enne automaadist ühe kohvi, kuid siis said mul mõtted otsa. Ma olen siin lihtsalt harjunud käima. See on minu jaoks teatud mõttes nagu pühamu.
Rait hüüab midagi. Ma ei saa aru, mida, kuid paotan sellegipoolest ust.
Ta naeratab, kui mind näeb. „Mis sind siia toob?” Tegelikult ta teab vastust, aga see on mäng, mida me mängime.
Ma kehitan õlgu. „Me pole ammu kohtunud.”
„Eelmine nädal.” Rait silmitseb mind lõbusalt.
„Jah,” noogutan. Mu silme ees on ikka veel mu ema murelik nägu.
„Nii lihtsalt sa mind ei püüa,” irvitab Rait. „Näe, mine istu sinna. Ma annan sulle kohe midagi põnevat.”
„Mis see on?” Ma tunnen, kuidas mu süljenäärmed tööle hakkavad. See on uudishimust. Mitte et ma plaaniksin siin midagi manustada. Korraga hüppab mu pähe filmistsenaarium, kus haigla verelaboris töötab vampiir. Kõik analüüsid kaovad. Kõigepealt teeb ta kõik vajalikud testid ja analüüsid ning joob siis vere ära. Ei mingeid jälgi. Ei mingit jäätmekäitlust. Kõik on perfektne – kogu võetud veri läheb uuesti ringlusesse. Kõikide keskkonnakaitsjate unistus. Mu mõttelõnga katkestab Rait, kes paneb mu ette mikroskoobi alla klaasile tilgakese verd
„Võid vaadata, kui tahad.”
Jah, ma tahan. Mulle meeldib verd vaadata. Vaadata, kuidas puna- ja valgelibled selles tilgas ringi sibavad. See on sama põnev, kui jälgida veealust maailma. Ma olen juba hetk hiljem nähtust lummatud. Rait asetab aeg-ajalt mikroskoobi alla mõne uue näidise ja ma kaotan üpris kiiresti ajataju. Kõik, mida ma adun, on vere tukslemine mu soontes, kui ma olen süvenenud sellesse punasesse ja salapärasesse maailma.
Mul on terve ülejäänud päev hea tuju. Õhtul püüan ma veidi maalida, mõeldes, kuidas ma tegelikult ei näe seda, mida ma lõuendile panen. Ma ei näe vere sisse, ei näe selle salapärast maailma. Ma ei saa silma järgi hinnata, milline on valge- ja punaliblede osakaal või trombotsüütide arv. Ma ei pruugi teada, mis gruppi veri kuulub, kas selle reesus on negatiivne või positiivne. Ma ainult näen, kuidas see voolab, kuivab, praguneb, võtab erinevaid kujundeid. Ma näen, kuidas veri voolab, ja see on imeline.
4
Ma praen liha. Võimalik, et seda on praadimiseks palju nimetada, sest ma lasen liha vaid natuke pannil pruuniks ja pistan siis pooltoorelt nahka. See on peaaegu taevalik nauding, kui ma sulgen silmad, et paremini tunda, kuidas lihamahl mööda mu kurku alla makku voolab. See on tänase päeva parim hetk.
Kui olin seitseteist ja kõik see algas, sain ma esimese asjana teada, kui tähtis on jälgida toitumist. Ma jälgisin siis. Hommikust õhtuni. See ajas mu hulluks. Ema tegi nii mõnigi kord kaks sööki – ühe mulle ja teise tervele perele. Ma nutsin pärast seda enda toas, kui ma olin pool õhtusööki pidanud mingit magedat juurvilja endale sisse ajama, vaadates,