Meie moodi reetur. John Le Carré

Ted.”

      Tema järgmine samm oli Ernie, advokatuuri kuuekümnendates eluaastates nupumehest ametnik. Gail ootas lõunani, mil õhk oli kõige puhtam.

      „Ernie. Üks teene. Liigub kuulujutt, et internetis on üks täiesti häbiväärne jututuba, kust sa läbi astud, kui on tarvis kontrollida meie kõrgesti austatud klientide firmade tausta. Ma olen sügavalt šokeeritud ja mul on vaja, et sa seal minu jaoks ühte asja uuriksid.”

      Veel pool tunnikest ja Ernielt laekus talle lehekülg täiesti häbiväärsest mõttevahetusest Arena Multi Global Trade Conglomerate’i teemal.

      Kas mõni persevest oskab öelda, kes seda rämpsupoodi peab? Poisid vahetavad tegevdirektoreid nagu sokke. P. BROSNAN

      Loe, pane tähele, õpi ja seedi vaimus läbi Maynard Keynesi targad sõnad: turg suudab olla kauem irratsionaalne, kui sina suudad säilitada oma likviidsust. Ise oled persevest. R. CROW

      Mis kurat on lahti MG kodukaga? See on hangunud. B. PITT

      MG kodukas on maas, aga mitte kinni pandud. B-s tõuseb pinnale. Persevestid kõik valvel. M. MUNROE

      Aga ma olen tõega uudishimulik. Need poisid tulevad peale, nagu oleks kangesti väge täis, aga siis jätavad mind maha hingeldama ja ilma rahulduseta. P.B.

      Hei, kutid, kuulake! Kuulsin just, et MGTC avas kontori Torontos. R.C.

      Kontori? Ära aja paska! See on üks p.tsis vene stripiklubi, mees. Postitants, Stolitš ja bortš. M.M.

      Kuule, persekas, mina jälle. Kas see Torontos avatud kontor on seesama, mille nad panid kinni Ekvatoriaal-Guineas? Kui jah, siis lase kähku jalga. Kähku! R.C.

      Arena Multi p.tsis Global annab Google’is null tulemust. Kordan: null. Kogu see kaadervärk on nii über-amatöörlik, et ma saan rütmihäired. P.B.

      Kas sa natukenegi usud elu pärast surma? Kui ei, hakka kohe uskuma. Sa sihid pesumajanduses lahmakat banaanikoort.

      Ametlikult. M.M.

      Nad olid minu suhtes nii entusiastlikud. Nüüd siis see. P.B.

      Hoia eemale. Nii kaugele kui saad. R.C.

*

      Ta on taas Antigual, kuhu teda on lennutanud järjekordne priiskav klaasitäis Riojat.

      Ta kuulab lillaka kikilipsuga pianisti, kes üksinda tantsupõrandal piruette tegevale vanaldasele, valgetes pükstes ameerika paarile vaikselt Simonit ja Garfunkelit klimberdab.

      Ta tõrjub kenade kelnerite pilke. Poistel pole muud teha, kui teda silmadega lahti riietada. Ta kuuleb tahtmatult pealt, kuidas tuhat iluoperatsiooni läbi teinud seitsmekümneaastane Texase lesknaine Ambrose’ilt punast veini tellib, klausliga, et see ei oleks Prantsuse oma.

      Ta seisab tenniseväljakul, surudes tagasihoidlikult kätt kiilaspäisel areenihärjal, kelle nimi on Dima. Gail mäletab tema süüdistava pilguga pruune silmi, kandilist lõuga ja jäika, Erich von Stroheimi väärilist sirget rühti.

      Ta on Bloomsbury keldrikorrusel, ühel hetkel Perry elukaaslane, järgmisel ülearune pagas, mida reisile kaasa ei taheta võtta. Ta istub koos kolme inimesega, kes tänu meie tunnistusele ja kõigele sellele, mida Perry neile kokku on jahvatanud, teavad paljutki, mida tema ei tea.

      Ta istub kell pool üks öösel üksinda oma Primrose Hilli kena korteri elutoas, arvutiekraanil „Samson v. Samson” ja kõrval tühi veiniklaas.

      Ta ajab end jalule – ol-lal-laa – ja ronib mööda keerdtreppi magamistuppa, teeb aseme üles, korjab kokku Perry musta pesu, mis vedeleb riburada põrandal, ja surub sülemi mustapesukorvi. Viimati seksis ta minuga viie päeva eest. Kas tuleb rekord?

      Ta pöördub tagasi alla, ettevaatlikult aste-astmelt. Nüüd on ta taas akna all, vaatab välja tänavale ja palub taevast, et tema mees tuleks koju tagasi mustas taksos, mille kaks viimast numbrit on 7 ja 3. Mõttes istub ta Perryga kõrval tumedate klaasidega mikrobussis, mis vurab kesköise tähistaeva all. Sünnipäevapidustused on läbi ja too ihukaitsja, blondide lühikeste juuste ja lülilise kuldkäevõruga titenägu, viib neid Kolmekorstnalt tagasi hotelli.

      „Kas sul oli tore õhtu, Gail?”

      Ennäe, sohver kõneleb. Siiani ei ole titenägu lasknud arvata, et ta inglise keelt mõistab. Kui Perry talle tenniseväljaku juures vastu hakkas, ei kõnelnud ta sõnagi. Miks ta siis nüüd äkki suu lahti teeb, imestab Gail, valvas nagu ei kunagi varem.

      „Tänan küsimast, imeline õhtu,” edastab ta oma isa häälega tähtsa informatsiooni Perry eest, kes näib olevat kurdiks jäänud. „Lihtsalt suurepärane. Mul on nii hea meel nende võrratute poiste pärast.”

      „Minu nimi on Niki, okei.”

      „Okei, väga hea. Niki,” noogutab Gail. „Kust sa pärit oled?”

      „Permist Venemaalt. Kena koht. Aga sina, Perry? Oli sul tore?”

      Gail on Perryle juba küünarnukiga ribidesse torkamas, kui viimane äkki elustub. „Suur tänu, Niki. Fantastiline söök. Tõeliselt kenad inimesed. Super. Siiamaani meie puhkuse kõige toredam õhtu.”

      Algaja kohta pole paha, mõtleb Gail.

      „Kuna te Kolmekorstnale jõudsite?” küsib Niki.

      „Me peaaegu et ei jõudnudki,” seletab Gail itsitades, et varjata Perry kõhklemist. „Või jõudsime, Perry? Me tulime mööda loodusrada ja pidime ennast põõsastikust läbi raiuma! Kus sa nii hästi inglise keelt kõnelema õppisid?”

      „Bostonis Massachusettsis. Kas teil oli nuga?”

      „Nuga?”

      „Et ennast põõsastest läbi raiuda, selleks peab olema võsanuga.”

      Need surnud silmad tahavaatepeeglis – mida need näinud on? Mida need praegu näevad?

      „No küll oleks vaja olnud,” hüüatab Gail, ikka oma isa nahas. „Paraku ei käi inglased ringi, võsanuga vööl.” Mis mula ma ajan? Ükskõik. On vaja ja ajan. „Nojah, mõned meist ju käivadki, kui aus olla, aga mitte meiesugused. Meie oleme valest sotsiaalsest klassist. Oled sa kuulnud meie klassiühiskonnast? Nii et Inglismaal kannavad nuga ainult alamkeskklassi omad ja veel madalamal olijad!” Ja taas naerupahvakud, kuni auto ringilt nende majakese sissesõiduteele pöörab.

      Silmi kissitades lähevad nad nagu kaks võõrast valgustatud hibiskipõõsaste vahelt läbi ja astuvad sisse. Perry sulgeb ukse ja keerab selle lukku, kuid tuld põlema ei pane. Nad seisavad pimeduses teine teisel pool voodit. Kaua aega valitseb täielik vaikus. Mis ei tähenda põrmugi, nagu poleks Perryl valmis mõeldud, mida ta öelda tahab, kui ükskord suu avab:

      „Mul on vaja leht kirjutuspaberit. Ja sul ka.” See tuli minaolen-siin-ülemus-häälel, mida ta Gaili arvates võis kasutada võlglastest tudengitega, kes ei olnud esitanud oma iganädalast esseed.

      Ta tõmbab rulood alla. Lülitab sisse minu voodipoolel asuva nõrga lugemislambi, mis jätab ülejäänud toa pimedaks.