Aga ei, ei tasu seda uskuda. See on nälg ja nägemused, kogu aeg räägitakse, et ei tasu tähelepanu pöörata. Kui pöörad, siis lähed hulluks, hakkad hääli kuulma, ringi tormama ja teisi hammustama. Ma olen ise selliseid näinud küll – need, kes näljaga enam vastu ei pidanud ja andsid lõpuks alla. Ei, me oleme Võrumaa mehed, meist nii kergesti jagu ei saa. Tuleb minna.
Teisipäev
Laurentius avas silmad ja jäi tühja pilguga palkidest lage põrnitsema. Need olid turbasest suitsust pruuniks tõmbunud, peaaegu mustad. Akna alt sõitis mööda vanker, klaasid värisesid, kõrvu kostis vihma pladin räästast ja üksikud hõiked talle võõras eesti keeles. Hommik.
Ennast istuma ajades kobas ta põue peidetud taskust kella – selle ainuke seier näitas pool kuus. Tema kõrval pikutas tihedalt mantlisse mässitud ja pikkade rasvaste juustega mees, kes haises liisunud õlle järele. Võib-olla ärkas ta selle pärast?
„Hmm…”
Läbi rohelise klaasi kumas sisse hämarat koidueelset valgust, päike ei olnud veel tõusnud. Tavaliselt ei ärganud ta mitte kunagi nii vara, alati pidi keegi teda kutsuma tulema ja ka siis püüdis ta kõigest hingest edasi magada. Laurentius ei suutnud kuidagi õigel ajal voodisse minna, vaevles pidevalt unetuse käes, aga kui juba uinus, siis hommikuti ei olnud tal kunagi raskusi edasi magamisega. Tema elus ei olnud välja kujunenud ka sellist distsipliini, et oleks iga päev samal ajal tõusma pidanud – kõik sõltus asjaoludest. Asjaolud aga kippusid sageli muutuma.
Olles pahane kaotatud tunni pärast, mil ta oleks veel rahulikult võinud edasi magada, sulges ta silmad ja vajus tagasi krabisevale kotile. Mees tema kõrval nohises mõnusalt.„Lootusetu…” Meel oli täiesti virge, väljapuhanud. Ta keeras taskukella hoolikalt üles.
„Miks ma tõusin?”
Küsimusele järgnes ootamatu rahutus, mis hakkas tasapisi üha kasvama. Kusagilt ujusid hommikuselgesse mõistusse unenäo riismed. Tekkis seletamatu tunne, et unustatud unenäos oli midagi juhtunud ja just seetõttu ta ärkas. Tegemist ei olnud aeglase virgumisega, vaid äkilise ülesraputamisega, mis oli võrdne peatänaval röövimisega. Ebaloogiline ja ootamatu.
„Nii,” pobises ta mõtlikult.
Arvatavasti viivu jooksul, mil ta veel päris ärkvel ei olnud, aga siiski enam ei maganud, oli mällu imbunud varipilt nähtust. See meenutus oli hägune, ometigi äratuntav: uduses virvarris paistis üksik selgem kujund – jõgi ja puud.
„Puud, nooljad lehed, soonilised tüved.”
See oli meeles ning läbi lehtede ja okste meenus maja. Tume, madal. Ta oli seisnud hämaras porise tee peal ja läinud, tal oli linnupuur käes. Ja taamal oli kuningas, kõrge krooni ja laia tumeda mantliga. Tee ääres kasvasid sirgete ridadena lepad või pajud, tihedalt.
„Midagi seal oli.”
Äkki ta mõistis, mis oli teda häirinud! Veel magades oli ta püüdnud kramplikult kõike meelde jätta, ja aru saanud, et näeb und – ärkaski.
Ta haaras reisikastist sule ja tindi ning kritseldas lahtisele paberipoognale. Kuningas, pajud, kirstukujuline maja. Kogemus ütles, et tugipunktideta kaob unenägu kiirelt ja isegi mälestus sellest lakkab olemast. Paarist sõnast esialgu piisas – edasine tuli jätta assotsiatiivse mälu hooleks, nii nagu seda kirjeldab Aristoteles. On täiesti võimalik, et päeva jooksul aitab mõni tühisena tunduv sündmus ootamatult taastada kogu unenäo või siis vähemalt sidusa osa sellest.
Lehe kokku voltinud, pistis ta selle kasti tagasi ja jäi pisut nõutu moega seisma.
Peas keerlesid pildid, aistingud majast, puudest ja… sellest lõhnast. Alles nüüd sai ta aru, et eile kogetud lõhn ei ole tema juurest mitte kuhugi kadunud, oli olnud ka unenäos. Imbunud nii sügavale sisse, et ta selle olemasolust enam endale arugi ei anna. Saanud osaks temast endast. See tuletas end meelde nagu süütunne tegemata asjade pärast, nagu lootusetu kahetsus poolimeeli sooritatud kuritegude pärast.
Ta raputas pead, põlvitas kasti kõrvale ja luges endamisi esimese psalmi:
„… Siis ta on otsekui puu,
mis on istutatud veeojade äärde,
mis vilja annab omal ajal
ja mille lehed ei närtsi;
ja kõik, mis ta teeb, läheb korda…”
Ta katsus voolavaid vesi ja viljapuid endale selgelt ette kujutada, kuid see ei rahustanud teda täna üldse. Pähe kerkisid hoopis soonilised pajud ning tume ja räpane vesi.
„Nii,” ütles ta, kui oli psalmi siiski kuidagimoodi lõpetanud.
Ta otsustas puudest mitte välja teha. Kõigepealt oli vaja minna hoopis rektori jutule ning panna enda nimi üliõpilaste matriklisse kirja. Oluline oli säilitada stipendium terves ulatuses, sest ristiisa üsna lahkest toetusest hoolimata ei oleks ta ilma riigi abita siin toime tulnud.
Proovides eilset reisi, haisvat küüni, kaltsudes vanakese silmi ja unenägu endalt maha raputada, kõndis ta kiiresti paar sammu toas edasi-tagasi ja tegi mõned vehklemisharjutused. Kummardus siis kasti juurde ja inspekteeris sinna korralikult kokku pakitud rõivaid. Need olid peaaegu uued ja paiku ei olnud kusagil näha.
Ta pani igaks juhuks jalga pika säärega saapad, kohendas särgi varrukaid ja vaatas, et pitsiline kaelaside paistaks korralikult kuue kaelusest välja. See oli reisiga kergelt kollakaks tõmbunud, aga midagi ei olnud teha. Laurentius ei tahtnud mingil juhul keigarlikku muljet jätta, aga samal ajal ei tohtinud rektor ka arvata, et tegemist on vaesest perekonnast pärit üliõpilasega.
Riietusega valmis saanud, kontrollis ta, et mõõk ripuks puusal piisavalt galantselt, ja astus eestuppa. Tema voodikaaslane pikutas edasi ja ei olnud kogu selle aja jooksul kordagi isegi liigutanud.
„Mul oleks ülikooli asja,” teatas Laurentius kõrtsmikule.
Kõrtsmik naeratas ja seletas veidi pedantliku tooniga, et ülikooli ei ole sugugi keeruline leida. See oli Jaani kiriku kõrval, mille tunneb juba kaugelt ära plekiga ülelöödud tornikiivri järgi, siit sugugi mitte kaugel. Et mingu ta otse torni suunas, küll ta siis akadeemiani välja jõuab. Kui Laurentius täpselt mehelt saadud juhtnööre järgis, nägi ta, et tõsi oli ka see, et akadeemia ehitis oli alles hiljuti valminud ja „täitsa viimase moe järgi ja noobel”. Kuigi ka mujal oli näha suhteliselt äsja lõpetatud maju, olid siiski kivihooned linnas vähemuses ja mitmelgi pool andsid rohtukasvanud krundid tunnistust sellest, et paarkümmend aastat tagasi käis siit üle sõda. Kuigi ikka veel ei olnud jõutud päris kõike üles ehitada, polnud linna üldmuljel siiski enam viga. Tänavad olid sillutatud, inimesed olid üsna jõukalt riides. Akadeemia hoone oli seest puhas ja hele, lai ja avar vestibüül mõjus ootamatult helgelt ja kutsuvalt. Laurentius tundis end juba palju paremini.
Rektor võttis ta peaaegu ilma ootamata vastu ning suhtus kogu vestluse vältel temasse väga sõbralikult ja lahkelt. Ta kiitis Tartu professoreid ning toonitas, et nende tase ei jää millegi poolest Uppsalale alla.
„Kus te elama hakkate?” uuris ülikooli rektor professor Below viimaks.
„Ma ei ole jõudnud endale veel tuba üürida, lootsin, et siit soovitatakse midagi. Kaupmehed võivad petta.”
Below ohkas. „Te olete muidugi kursis, et loengud algasid juba mitu nädalat tagasi ja meil on õigus teie stipendiumist vastav summa kinni pidada. Mis soovitamisse puutub, siis kardan, et teil tuleb hakata kellegagi tuba jagama. Korterite olukord on praegu väga vilets. Aga leiate midagi kindlasti.”
„Ma vabandan tõepoolest väga, aga teeolud olid keerulised. Meri oli nii tormine, et ükski laev ei julgenud varem teele asuda. Te ju teate, kuidas septembris ilmadega lood on.”Laurentiuseiolnudkindel, etsellestpiisab.Tõepoolest oli teada, et septembris