Wallander jälgis naist vaikselt kõrvalt, kuni too kõneles. Ta mõtles, et naise juures on midagi kaalutlevat ja selget, võib-olla peaaegu fantaasiavaesusega piirnevat. Aga ta otsustas oma hinnangutega ettevaatlik olla. Ta ei tundnud naist veel isiklikult, teadis vaid kuulujutte temast kui harukordselt paljulubavast politseinikust.
Uus aeg, mõtles ta. Võib-olla ongi tema uue aja politseinik, see, keda ma nii sageli olen püüdnud endale ette kujutada?
„Teiste sõnadega – tammume paigal,” tegi Björk kohmaka katse olukorda kokku võtta. „Me teame, et Sten Torstensson lasti maha, me teame, kus ja millal. Aga me ei tea, miks, ja kes oli laskja. Kahjuks tuleb meil nähtavasti leppida, et sellest tõotab kujuneda pikk ja vaevaline uurimine. Aeganõudev ja raske.”
Vastuväiteid ei olnud. Wallander nägi, et akna taga oli uuesti sadama hakanud.
Ta mõistis, et käes on tema kord.
„Sellele, mis Sten Torstenssoniga juhtus, pole mul midagi juurde lisada,” ütles ta. „Selles osas teame vähe. Ma usun, et meil tuleb alustada hoopis teisest otsast. Sellest, mis juhtus tema isaga.”
Laua ümber istujad muutusid hetkega tähelepanelikuks.
„Gustaf Torstensson ei hukkunud autoõnnetuses,” jätkas ta. „Ta tapeti, täpselt nagu ka tema poeg. Meil tuleb lähtuda sellest, et need kaks sündmust on omavahel seotud. Muu ei ole loogiline.”
Ta vaatas oma kolleege, kes teda liikumatult silmitsesid.
Äkki olid Kariibi mere saared ja Skageni lõputud rannad väga kaugele jäänud. Ta mõistis, et oli lõplikult oma kestast välja murdnud ja tagasi pöördunud ellu, millest ta uskus ammu lõplikult loobunud olevat.
„Tegelikult on mul praegu öelda ainult üht,” jätkas ta mõtlikult. „Ma suudan tõestada, et ta tapeti.”
Laua ümber valitses endiselt vaikus. Selle katkestas lõpuks Martinson.
„Kes?”
„Keegi, kes tegi ilmse vea.”
Wallander tõusis püsti.
Mõne aja pärast olid nad kolme autoga teel saatusliku teelõigu poole Brösarpi lähedal.
Kui nad kohale jõudsid, hakkas juba hämarduma.
4
Esimese novembri hilisel õhtupoolikul oli Skåne põllumees Olof Jönsson tunnistajaks harukordsele vaatepildile. Ta oli väljas oma põlde vaatamas ja kavandas mõttes juba tulevast kevadkülvi, kui ta pilk jäi peatuma teisel pool teed porisel põllul poolringis seisvatel inimestel, kes oleks nagu haua ümber kogunenud. Kuna tal oli põlde üle vaadates alati binokkel kaasas – juhtus, et põlde ümbritsevates metsatukkades liikusid ujedad metskitsed –, sai ta külalisi lähemalt uurida. Talle tundus järsku, et üks meestest oli tuttavlik. Nägu oli tuttav, kuid ta ei suutnud meenutada, kes see oli. Samal ajal torkas talle pähe, et neli meest ja üks naine on samal kohal, kus mõni nädal tagasi üks vanem mees surma sai. Otsekui tahtmata pealetükkiv näida, laskis ta binokli kiiresti alla. Arvatavasti olid need hukkunu lähedased, kes mehe hukkumiskohta külastades viimset austust tahtsid avaldada. Talumees läks oma teed ega pööranud enam ringi.
Kui nad õnnetuspaigale jõudsid, mõtles Wallander silmapilguks, et oli kõike endale vaid ette kujutanud. Võib-olla polnudki ta porisel põllul toolijalga leidnud ega eemale visanud. Kuni ta põllule suundus, seisid tema kolleegid tee peal ja ootasid. Ta kuulis selja taga nende hääli, kuid ei suutnud sõnu eristada.
Ebastabiilne vaimne seisund, mõtles ta toolijalga otsides. Nad arutavad, kas mul oli ikka mõtet tööle tagasi tulla.
Samal silmapilgul nägi ta enda ees maas toolijalga. Ta uuris seda kiiresti ja oli nüüd kindel, et polnud eksinud. Ta pööras ringi ja lehvitas teistele. Natukese aja pärast seisid kõik otsapidi maas kinni oleva toolijala ümber.
„See võib klappida,” ütles Martinson kõhklevalt. „Ma mäletan, et pagasiruumis oli katkine tool. See võib olla üks osa toolist.”
„Ometi on see kõik väga imelik,” lausus Björk. „Ma tahan, et sa kordaksid oma mõttekäiku, Kurt.”
„See on väga lihtne,” vastas Wallander. „Ma lugesin Martinsoni koostatud raportit. Seal oli kirjas, et pagasiluuk oli lukus. Pole mingit viidet sellele, et luuk oleks lahti lennanud ja pärast iseenesest jälle kinni läinud. Siis peaks autol olema vähemalt mingeid väliseid märke, et selle tagumine osa on vastu maad põrganud. Aga neid pole.”
„Kas sa käisid autot vaatamas?” küsis Martinson hämmastunult.
„Ma püüan ainult teile järele jõuda,” vastas Wallander ja märkas, et üritab end välja vabandada, nagu oleks Niklassoni juures käimine väljendanud kahtlemist Martinsoni võimes uurida lihtsat autoõnnetust. Mis oli muidugi samuti tõsi, kuid ei omanud hetkel tähtsust.
„Ma mõtlen ainult seda,” jätkas Wallander, „et on väheusutav, et mees, kes on autos üksi ja teeb paar ringi põllu peal üle katuse, tuleb seejärel autost välja, avab pagasiluugi, võtab sealt katkise toolitüki, lööb luugi uuesti kinni, läheb autosse tagasi, paneb turvavöö peale ja sureb siis tugevast löögist kukla piirkonda.”
Keegi ei öelnud midagi. Wallander oli samasugust silmapilku mitu korda varemgi üle elanud. Kate langeb ja avaneb midagi sellist, mida keegi näha poleks oodanud.
Svedberg tõmbas mantlitaskust kilekoti ja pistis toolijala ettevaatlikult selle sisse.
„Ma leidsin selle siit umbes viis meetrit eemalt,” ütles Wallander ja viipas käega. „Võtsin üles ja viskasin siis käest minema.”
„Imelik viis tõenditega ümber käia,” ütles Björk.
„Siis ma ei teadnud veel, et see on Gustaf Torstenssoni surmaga kuidagi seotud,” kaitses end Wallander. „Ma ei tea ka seda, mida toolijalg iseenesest tõendab.”
„Kui ma sinust õigesti aru saan,” ütles Björk ja jättis Wallanderi kommentaari tähelepanuta, „siis peab see tähendama, et Gustaf Torstenssoni autoõnnetuse toimumise ajal pidi siin veel keegi viibima. Aga paljas fakt veel ei tõenda, et ta tapeti. See võis olla keegi, kes õnnetust pealt nägi ja tahtis vaadata, kas pagasiruumist on midagi väärtuslikku varastada. Et kõnealune isik hiljem meiega ühendust ei võtnud või katkise tooli jala minema viskas, pole võib-olla ka nii väga imelik. Laibarüüstajad ei anna endast tavaliselt teada.”
„See on õige küll,” ütles Wallander.
„Ometi sa ütlesid, et suudad tema tapmist tõestada,” jätkas Björk.
„Sellega ma ruttasin sündmustest natuke ette,” vastas Wallander. „Pidasin pigem silmas, et see muudab osaliselt olukorda.”
Nad läksid tagasi teele jäetud autode juurde.
„Meil tuleb auto uuesti läbi uurida,” ütles Martinson. „Kriminalistid kindlasti imestavad, kui me neile katkise puutooli saadame. Aga midagi pole parata.”
Björk väljendas üheselt soovi tee peal koosolekupidamine ära lõpetada. Vihma oli uuesti sadama hakanud ja tuul puhus tugevate iilidena.
„Homme otsustame, mis me edasi teeme,” ütles ta. „Meil tuleb kontrollida erinevaid versioone, kahjuks pole neid väga palju. Ma arvan, et praegu me enam kaugemale ei jõua.”
Nad läksid autodesse. Ann-Britt Höglund viivitas.
„Kas ma tohin sinu autosse tulla?” küsis ta. „Ma elan Ystadi kesklinnas. Martinsonil on autos lastetoolid ja Björki auto on kalapüügiriistu täis.”
Wallander noogutas. Nad sõitsid minema viimastena. Tükk aega istusid nad autos vaikides. Wallanderi