On juba ka kurdetud, et pärast liitumist EL-i ja NATO-ga pole Eestil enam sihti. Et oleme koolilapse kombel pingutanud enam kui kümme aastat, lõpetanud edukalt ka ülikooli ning saanud kätte kõik, mida suureks saamise teel oleme tahtnud saavutada. Ning oleme justkui nõutud, et mida nüüd, justkui täiskasvanuks tunnistatuna, peale hakata. Kuhu sihte seada, millist vastutust võtta endale täiskasvanud riigina?
Küsigem aga edasistele sihtidele mõeldes praegu endilt ja küsigem ausalt: kas rahval ja riigil on ka seesmiselt niisama hästi läinud? Mis on juhtunud meie unistuste riigiga, demokraatlise Eesti Wabariigiga, kui selle kodanikud kardavad avaldada vabalt oma arvamust; kui kodanikud on hakanud tundma hirmu ja meelehärmi soovi ees käituda kodanikena, talitada oma kodanikukohustuse ja südametunnistuse järgi?
Meie iseseisvusliikumise lõkkele puhunud fosforiidikaevandamise kavadest on nüüdseks saanud meie endi ärimeeste plaan avada uusi põlevkivikaevandusi. Kas tõesti on oht Eesti loodusele nüüd väiksem? Kas Virumaa rahvas peaks olema rahulikum, sest võimalikku keskkonnakatastroofi ei põhjusta mitte enam otsustajad Moskvas, vaid Tallinnas?
Kas me saame tunda uhkust ja olla rahul, kui maapiirkondade areng on seatud sõltuvusse kohalike otsustajate parteilisest kuulekusest, mitte aga kohaliku rahva vajadustest? Kas see on mõistlik, et riigiameteid ja isegi haiglate juhtkondi mehitatakse erakondliku kuuluvuse, mitte aga pädevuse järgi?
Minu südames kannab Eesti riiki Iseseisvusmanifesti kirjutatud mõte, mida siinkohal tsiteerin: „Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.” See mõte on kodanike-Eesti idee aluseks, algusest peale.
Saanud iseseisvaks, end ise valitsevaks ja majanduslikult edukaks riigiks, kordan meie põhiülesannet: anda viie aasta pärast üle selline Eesti riik, mille tegevust suunavad kodanikud, mitte aga väike grupp inimesi. Riik ei ole mingi poliitikute klubi, kuhu pääsemiseks ülejäänutelt küsitakse liikmekaarti. Demokraatlik riik ongi see kodanike liist, mille juures meil kõigil lasub kohustus olla ja tegutseda. Need on liistud, mille juurde peame jääma.
Eesti rahvas peab tundma, et Eesti hoolib; et nad elavad riigis, kus neist hoolitakse. Kui me tahame, et meie maa oleks Euroopas kõrgel kohal majanduskasvu ja heaolu pingereas, mitte aga enesetappude ja depressiooni põdejate edetabelis, siis me peame hoolima. Eesti rahvas peab aduma, et riik on nende oma. Siis vaatavad nad maailma ja järeldavad, et Eesti on küll väike, aga samas palju suurem kui selle rahvaarvu järgi võiks eeldada.
Eesti on tõestanud, et ta saab hakkama. Nii teekond EL-i ja NATOsse kui ka näiteks Tiigrihüpe oleksid jäänud vaid ilusateks plaanideks, kui me poleks end kokku võtnud ja ühiselt tegutsenud. Me suudame jõuda ka uute sihtideni. Mu eelkäijad, president Lennart Meri ja president Arnold Rüütel, kelle tööd ma tahan siin veel kord tunnustada ja austada, tsiteerisid siinsamas kõnetoolis ametisse astudes meie Iseseisvusmanifesti rida: Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!
Eesti rahvas on loonud oma tuleviku ja astunud üle läve. Sestap ma alustangi oma ametiaega üleskutsega kõigile kaaskodanikele: see on teie riik, tema tulevik on teie kätes. Ainult teile kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame.
Kas sellise Eesti, kes hoolib teistest, olgu selleks teiseks kas mõni Euroopa Liidu uus naaberriik või su isiklik naabrimees? Või hoopis sellise Eesti, kus me iseenda kõrval ligimest ei märka? Kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi? Kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm?
Teeme Eesti suuremaks!
AJALOOL VÕIVAD OLLA ERINEVAD VÄRVID
Tundub olevat ilmvõimatu võtta kahte lausesse kokku Vabadussõda, mis lõppes Tartu rahulepinguga ja Eesti Vabariigi maailmakaardile astumisega. Siiski leiame tabava lühikirjelduse sõjavägede ülemjuhataja päevakäsust number 1308, mille kindralleitnant Johan Laidoner andis välja 28. märtsil 1920, kui ta ameti maha pani: „Kolmteistkümmend kuud võitles Eesti rahvavägi kõige raskemates tingimustes määratu suure ja tugeva vaenlase vastu, tõrjus tagasi kõik tema pealetungimised ja vabastas Eesti maa ja rahva. Vaenlane oli sunnitud meid iseseisva riigina tunnustama ja meiega rahu tegema.”
Lisaks koolipoiste, vabatahtlike, veel hiljuti Vene armees võidelnud Eesti ohvitseride ja sõdurite vaprusele aitas meid toonaste poliitikute oskus ja julgus teha õigel ajal õigeid otsuseid. Seda julgust ja oskust oleks Eesti poliitikutel vaja läinud ka hiljem, eriti keerulistel hetkedel 1930. aastate teisel poolel.
Ometi võib Eesti olla XX sajandi üle uhke, sest ta on kaks korda võitnud. Lisaks Vabadussõjale ka külmas sõjas. Eesti on jäänudki võitjate poolele. See peaks meil lubama suhtuda XX sajandisse võitjate suuremeelsuse ja kindlustundega ning olla üle kaotaja alandavast hirmust.
2. veebruar annab meile õiguse ja võimaluse vaadata minevikku ning rääkida ka sellest, kuidas ajalugu võib olevikku ja tulevikkugi mõjutada. Me mäletame enda võite. Olgu selleks Vabadussõda ja Tartu rahuleping või iseseisvuse taastamine Nõukogude Liidu varemetel.
Iga rahvas ja riik peabki oma võite meeles pidama ja tähistama.
Aga kuidas suhtuda teiste rahvaste võitudesse? Eriti juhul, kui mõni neist rahvaist elab siinsamas Eestis koos meiega, ja olukorras, kus nende võit ei ole üheselt meie oma? Ja kuidas suhtuda nende võitudesse veel siis, kui neid tähistades rõõmustatakse tegelikult meie kaotuste üle?
Natsismi purustamine kui kogu Euroopa võit väärib tähistamist.
Kuid seejärel painutati pool Euroopat aastakümneteks Moskva võimu alla. See tähendas Eestile kaotusi ja kannatusi. Algul tapmisi, arreteerimisi ja küüditamisi, hiljem tagakiusamist, venestamist, hirmutamist ja vaimset vägivalda.
Ajalool võivad olla erinevad värvid. Venemaale ja ka paljudele Eesti venekeelsetele inimestele tähendab Teine maailmasõda Suurt Isamaasõda, aastaid 1941–1945, mil natsid Nõukogude Liitu ründasid ja lüüa said. Eestile, nagu ka Lätile, Leedule ja Poolale algas Teine maailmasõda kaks aastat varem, juba 1939. aasta 23. augustil, kui Stalin ja Hitler liitlastena jagasid Euroopa oma mõjualadeks. Edasi tuli baaside leping, valitsuse kukutamine, oma riigi kaotamine ja erinevad okupatsioonid. Meie Teine maailmasõda kestis 1991. aasta augustini. Alles 1994. aasta 1. septembril, pärast viimase Vene sõduri lahkumist, saime end taas tunda peremehena omal maal.
Küsigem: kuidas sellise keerulise minevikuga hakkama saada? Retsept võiks olla lihtne: kõigil on õigus tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi.
Oswald Spengleri (1880–1936) järgi on ajalugu luuletatav. Praegu me näeme, kuidas ajalugu, õigemini minevikust arusaamine on kaitsekraavide ja tankitõkete moel lahutamas Eestis elavaid inimesi.
XX sajandi sõdades ja repressioonides sadu tuhandeid inimesi kaotanud eesti rahvas mõistab Suure Isamaasõja tähendust vene, ukraina ja valgevene rahvale. Kui aga 9. mail langenute mälestamise asemel hakatakse ülistama okupatsiooni ja koos sellega eitama eesti rahvale osaks saanud kannatusi, siis seda me taluda ei saa.
Eesti ajalooline pilk on treenitud nägema pigem kannatusi kui saavutusi, pigem kaotusi kui võite. Hirmu ja eelarvamusi on me pilgus rohkem kui uhkust ja avatust. Me justkui võitleme oma mõttes edasi Teist maailmasõda, me võitleme edasi okupatsioonidega. Nii nagu üks teine riik siit mitte väga kaugel peab oma lahinguid XX sajandil korda saadetu õigustamiseks.
Kahjuks ei taha Venemaa tunnistada oma esimese presidendi Boriss Jeltsini sõnu Ungaris 1992. aasta novembris, et pärast fašismi purustamist tuli Ida-Euroopasse teine vägivalla ideoloogia. Nõukogude Liidu põhjustatud vägivalla eest vabandanud Jeltsin ütles, et tuleb teada oma ajalugu, sest ilma täieliku tõeta ei saa taastada õiglust ning ilma