„Kuidas on mehe nimi?” küsis ta.
„Stig Gustafson.”
„On teil tema aadressi?”
„Ei. Aga mul on isikukood. Ta parandas korra kirikus torusid ja talle maksti selle eest.”
Tureson läks kirjutuslaua juurde ja lappas ühte kausta.
„570503-0470,” ütles ta.
Wallander pani märkmiku kinni.
„Te tegite õigesti, et rääkisite,” ütles ta. „Varem või hiljem oleksin ma sellest nagunii teada saanud. Aga nüüd hoiame aega kokku.”
„Louise on surnud, on ju nii?” küsis Tureson ootamatult.
„Seda ma ei tea,” vastas Wallander. „Täiesti ausalt – ma ei tea vastust sellele küsimusele.”
Wallander surus pastori kätt ja astus kirikust välja. Kell oli veerand üks.
Nüüd, mõtles ta, on mul lõpuks mingigi pidepunkt.
Ta ruttas auto juurde ja sõitis otsejoones politseimajja. Siis kiirustas ta oma kabinetti, et kolleegid nõupidamiseks kokku kutsuda. Kui ta kirjutuslaua taha istus, helises telefon. See oli Nyberg, kes viibis endiselt tulekahjupaigal.
„Uued leiud?” küsis Wallander.
„Ei,” vastas Nyberg. „Aga mulle tuli just meelde, mis marki püstol see on. See, mille pära me leidsime.”
„Ma kirjutan,” ütles Wallander ja võttis märkmiku välja.
„Mul oli õigus, et see on ebatavaline relv,” jätkas Nyberg. „Kahtlen, kas siin maal mitut sellist ongi.”
„Seda parem,” ütles Wallander. „Ongi lihtsam jälitada.”
„See on 9-millimeetrine Astra Constable,” ütles Nyberg. „Ma nägin seda ükskord Frankfurdis relvanäitusel. Ja mul on relvade osas päris hea mälu.”
„Kus seda toodetakse?” küsis Wallander.
„See ongi kõige imelikum,” ütles Nyberg. „Nii palju kui ma tean, tehakse seda litsentsi alusel ainult ühes riigis.”
„Kus?”
„Lõuna-Aafrikas.”
Wallander pani pliiatsi käest.
„Lõuna-Aafrikas?”
„Jah.”
„Miks nii?”
„Ma ei oska öelda, miks mõni relv saab ühes riigis populaarseks, aga teises mitte. See lihtsalt on nii.”
„Kurat küll. Lõuna-Aafrika?”
„See annab meile ilmselge seose leitud sõrmega.”
„Mida teeb Lõuna-Aafrikas valmistatud püstol siin riigis?”
„Selle väljaselgitamine on sinu töö,” ütles Nyberg.
„Hästi,” ütles Wallander. „Hea, et sa kohe helistasid. Räägime sellest hiljem pikemalt.”
„Ma arvasingi, et sa tahad teada,” lausus Nyberg ja lõpetas kõne.
Wallander tõusis püsti ja läks akna juurde.
Mõne minuti pärast oli otsus tehtud.
Eeskätt keskenduvad nad Louise Åkerblomi leidmisele ja Stig Gustafsoni isiku kontrollimisele. Kõik muu on teisejärguline.
Nii kaugele oleme siis jõudnud, mõtles Wallander. Sada seitseteist tundi pärast Louise Åkerblomi kadumist oleme nii kaugele jõudnud.
Ta tõstis telefonitoru.
Väsimusest polnud järsku enam jälgegi.
Peter Hanson oli varas.
Ta polnud kuigi edukas kurjategija. Aga enamasti õnnestus tal oma tellija ja tööandja, Malmös elava ning varastatud asjadega kaubitseva Morelli antud ülesanded edukalt täita.
Kuid just sel päeval, 29. aprilli ennelõunal, oli Peter Hanson Morelli peale tõsiselt pahane. Ta oli kavatsenud – nagu kõik teised inimesed – pühade aegu vaba olla, võib-olla käia korra Kopenhaagenis. Aga eelmisel õhtul hilja oli Morell helistanud ja öelnud, et tal on Peter Hansonile kiireloomuline töö.
„Sa pead hankima neli kaevupumpa,” oli Morell öelnud. „Vanemat tüüpi. Sellised, mis maal iga talu õues seisavad.”
„See võib ju oodata, kuni pühad läbi saavad,” oli Peter Hanson vastu vaielnud. Morelli telefonikõne ajaks oli ta jõudnud juba magama jääda ja talle ei meeldinud, kui teda äratati.
„See ei või oodata,” oli Morell vastanud. „Tellija elab Hispaanias ja sõidab ülehomme autoga sinna. Ta tahab pumbad kaasa võtta. Müüb need teistele seal elavatele rootslastele. Nood on sentimentaalsed ja maksavad vana Rootsi pumba eest oma hacienda ees hästi.”
„Kust ma need neli pumpa välja võtan?” oli Peter Hanson küsinud. „Ja oled sa unustanud, et pühad on tulekul? Homme on igas viimaseski suvilas rahvas kohal.”
„Küll sa selle ära korraldad,” oli Morell vastanud. „Alusta varakult, küll siis kõik sujub.”
Seejärel muutus ta toon ähvardavaks.
„Muidu ma pean oma paberitest järele vaatama, kui palju su vend mulle võlgu on,” oli ta öelnud.
Peter Hanson oli telefoni hargile visanud. Ta teadis, et Morell tõlgendab seda nõusolekuna. Kuna ta oli üles aetud ega oleks suutnud tükk aega magama jääda, pani ta riided selga ja sõitis oma elukohast Rosengårdist alla linna. Ta astus ühte pubisse sisse ja istus õlut jooma.
Peter Hansonil oli vend, kelle nimi oli Jan-Olof. See oli tõeline õnnetus Peter Hansoni elus. Jan-Olof mängis Jägersro hipodroomil totalisaatoril, vahel ka teistel hipodroomidel. Ta mängis palju ja halvasti. Ta oli kaotanud rohkem, kui tal raha oli, ning sattunud tänu võlgadele Morelli haardesse. Kuna tal mingeid muid tagatisi pakkuda polnud, pidi Peter Hanson oma isikuga elavaks tagatiseks hakkama.
Morelli põhitegevuseks oli äri varastatud asjadega. Kuid viimastel aastatel oli ta aru saanud, et tal tuleb samamoodi nagu kõikidel teistel ettevõtjatel teha tulevikuks äriplaan. Üks võimalus oli oma tegevust veelgi spetsiifilisemalt koondada. Samuti võis äriprofiili laiendada. Ta valis teise variandi.
Ehkki tal oli suur tellijatevõrk oma vahel vägagi konkreetsete soovidega, oli ta otsustanud alustada ka laenuäri. Tema arvestuste kohaselt oleks see pidanud käivet tublisti suurendama.
Morell oli umbes 50-aastane. Pärast kahekümneaastast tegutsemist pettuste alal oli ta eriala vahetanud ja alates 1970-ndate lõpust Lõuna-Rootsis edukalt üles ehitanud varastatud kauba impeeriumi. Tema nähtamatul palgalehel oli umbes kolmkümmend varast ja autojuhti. Iga nädal veeti Malmö sadamasse tema lattu varastatud kaupa, et seda hiljem välismaale tellijatele saata. Smålandist tulid stereosüsteemid, televiisorid ja mobiiltelefonid. Hallandist veeresid lõuna poole karavanid varastatud autodega, mida ootasid ostjad Poolas ja nüüd ka endisel Ida-Saksamaal. Ta nägi uut paljutõotavat turgu Baltimaades ja oli juba mõned luksusautod saatnud Tšehhoslovakkiasse. Peter Hanson oli tema organisatsioonis üks tähtsusetumaid mutrikesi. Morell kahtles endiselt tema võimetes ja andis talle täitmiseks enamasti kummalisevõitu tellimusi. Neli kaevupumpa oli talle ideaalselt sobiv ülesanne.
See oli põhjus, miks Peter Hanson 29. aprilli hommikupoolikul autot juhtides vandus. Morell oli ta pühad ära rikkunud. Pealegi tegi ülesanne talle muret. Rahvast oli liiga palju liikvel ja ta ei saanud arvestada rahus töötamise võimalusega.
Peter Hanson oli sündinud Hörbys ja tundis Skånet. Polnud pisimatki kõrvalteed, kus ta sõitnud poleks, ja tal oli hea mälu. Ta oli nüüd neli aastat Morelli juures töötanud – alates sellest, kui ta üheksateist sai. Vahel mõtles ta kogu sellele kaubale, mis ta nende aastate jooksul oma roostes furgooni oli laadinud.