Usk on puhtalt inimesele liigiomane võime, ning just usk ja ainult usk võimaldab inimesel üle jõu pingutada. Me peame uskuma, et suudame selle probleemi lahendada, sest on juba palju loomaliike, kes elavad veel ainult loomaaedades ja kes on loomaaia tingimustega nii harjunud, et paljunevad siin õnnelikult (mõni liik lausa ohjeldamatult). Tallinna Loomaaias näiteks prþevalski hobune ja davidi hirv ehk miilu. Loodusest on prþevalski hobune kadunud. Gobi kõrbe servadel on küll metsistunud hobuseid, kuid see on geneetiline segapuder. Tallinna Loomaaias ja mõnes teiseski loomaaias on hulk geneetiliselt täiesti laitmatuid prþevalski hobuseid. Mida edasi teha? Kuidas neid loodusesse tagasi lasta?
Miilusid, davidi hirvesid on loomaaias ligi sada. Nad elavad suure karjana, esialgu veel üsna mõnusalt. Neil on juht, alfa-isane – suurte sarvedega „härra president” – ja lisaks ka beeta-isased. Kui kahejalgsed olendid tulevad miilusid vaatama hilisõhtul, mil pole enam harjumuspärane külastusaeg, rivistatakse kogu miilude kari otsekohe nii, et emased ja lapsed on keskel, beeta-isased tiibadel, karja juht aga kõige kõrgemal kohal ridade taga, kust ta näeb kogu olukorda ja kus tal on situatsioonist täielik ülevaade.
Tallinna Loomaaias paljuneb miilu ülihästi, alates 1970. aastatest sünnib neid kogu aeg juurde. 2001. aastal sündis 25 isendit, 2002. aastal samuti 25, nii oli ka 2003. aastal. Kuna teistes maailma loomaaedades miilu nii edukalt ei paljune, transporditakse neid Tallinnast Põhjamaadesse, Saksamaale ja Tšehhi. Lisaks on Tallinna miilud väga karastatud ja hästi aklimatiseerunud.
Miilud avastati 19. sajandi keskpaiku. Misjonär Armand David, taibukas ja erudeeritud zooloog, nägi Pekingi turul, et keisri kaardiväelased mandþuurid müüvad sõrgu ja sarvi ja nahku ja liha, mis pärinevad loomalt, keda zooloogia ei tunne.
Miilud elavad tänapäeval niisiis ainult loomaaedades ja parkides. Jahiparkidele miilusid ei anta, kuid neid on antud farmerite safariparkidesse pargiloomaks. Põhimure on praegu miilude reintrodutseerimine. Me peame läbirääkimisi hiina kolleegidega, et taas rehabiliteerida miilu kui liik sealsamas Põhja-Mandþuurias, kust ta pärit on ja kus teda looduses juba ligi 300 aastat pole nähtud. Põhiteemaks neil läbirääkimistel on küsimused, kuidas viia miilud looduslikku keskkonda, kus rabamaastik on säilinud. Miilu on rabaelanik nagu meie põder või nagu põhjapõder. Kui olete loomaaias, kuulake tähelepanelikult, millist häält teevad miilude liigesed, kui nad liiguvad: naksti! naksti! – just nagu põhjapõtradel. See on nn kõõluslukk, mis on omane paljudele sõraliste rabavormidele ja võimaldab neil sõrgu laiali ajada ja siis jälle kokku tõmmata.
Miilud peaksid niisiis minema Hiinasse, Põhja-Mandþuuria rabastunud maastikule, kus on tiigrite kodu ja kus oli algselt ka miilu kodu. Küsimusi on sellega seoses tohutult. Näiteks selliste kaitsealade kaitse. Hiinlased on väga tublid ja ratsionaalsed asjaajajad, arukad inimesed, kes ei võta loomi alale, kus neid pole võimalik kaitsta salaküttide eest. Töötatakse välja meetmeid, kuidas selliseid kaitsealasid turvalistena hoida.
Teine küsimus. Miilu, kes on mitukümmend põlvkonda loomaaias sündinud, läheb loodusesse, maastikku, kus elab tiiger. Järelikult peab miilu olema sellest „teadlik”, talle tuleb seda õpetada – ja see on väga keeruline protseduur, sest küsimus on liigis, mitte ainult ühes isendis, ühes miilus, kes on väga tark ja keda me lausa dresseerime. Me peame terve karja õpetama käituma miilukarjana, nii et tiigri poolt ähvardav oht oleks normi piires. See ei tähenda, et nad igal juhul peavad olema tiigri eest täielikult kaitstud. Muidugi mitte. Miilu oli kümnete tuhandete, võib-olla isegi sadade tuhandete aastate vältel tiigri loomulik toit, aga tiigri kätte sattusid enamasti haiged ja nõrgad noored loomad, keda kari ise väga „taktitundeliselt”, aga kindlalt perifeeriasse, n-ö kiskja hammaste ette tõrjus. Loomaaiast tulnud suured terved loomad lihtsalt ei pruugi osata nii käituda. Neid tuleb õpetada. Selleks on vaja õppelaagreid, loomad tuleb komfortaablist põgenikelaagrist – loomaaiast – viia treeninglaagrisse, rehabiliteerida nad, anda neile võimalus arendada kõiki käitumuslikke nüansse ja võtteid, mis võimaldaksid neil looduses ellu jääda seal, kus see liik kunagi elas, kuhu ta peab tagasi jõudma ja kus ta peab sisse elama kui sealse looduse loomulik komponent.
Selle kallal töötavad loomaaiad ja teised uurimisasutused üle kogu maailma. Ja kui meie miilusid või nende järglasi hakkab küttima tiiger ja kui miilud siis oskavad käituda nii, et tiiger saaks oma osa loomulikul, õigel viisil – püüaks nõrgemaid, püüaks loomi siis, kui neid saab seal kohapeal juba piisavalt palju olema –, vaat siis oleme õnnega koos. Siis võib öelda, et liik on päästetud, et me võime ta viia „Punase raamatu” rohelisele lehele.
Ubi nil vales, ibi nil velis
Kus sa midagi ei suuda, seal ei pea sa ka midagi tahtma. Tõlgiksin selle aforismi pigem niiviisi: tahtmine on taevariik, saamine on iseasi.
Vaatame, mismoodi on tahtmise ja soovide realiseerimisega lood loomariigis. Kas loomad tahavad samamoodi nagu meie?
Võibolla mitte täpselt samamoodi, kuid neilgi on juhtivad ja suunavad tungid.
Looma sisemaailmas toimuvad vastavalt aastaajale, looma vanusele, soole, liigile ja sotsiaalsele positsioonile igasugused põnevad interaktsioonid. Tungide tugevnemine ja nõrgenemine sõltub hormoonide kontsentratsioonist. Erinevaid hormoone ja vastavalt sellele ka erinevaid tunge on väga palju – seksuaalne tung, söömistung, tung olla puhas, tung puhata. Kõik tungid on väga tähtsad, kuid ükski neist ei määra käitumist ainuliselt. Seksuaalne tung võib olla tohutult vägev, kuid eluohtlikus olukorras ei kipu kaugeltki mitte kõik liigid seda rahuldama.
Mõned liigid siiski seksuaaltungi kõrgajal ohust ei hooli. Need on üldjuhul massiliselt esinevad liigid, kes seksivad vaid ühel eluperioodil ja kelle valmikuiga on väga üürike: ühepäevikud, efemeriidid, paljud veeloomad (mõned kalmaarid, kalad jt), paljud troopilised putukad, näiteks tsikaadid, tirdid. Need suured kummalise välimusega loomad, kes mängivad oma jalgade ja tiibadega otsekui viiulit või tšellot, veedavad tihtipeale 15, 20, 35, mõni isegi 40 aastat vastsena puu juurtel. Siis tuleb vastne välja ja tal on mõni tund, maksimum kaks päeva, et paljuneda, enamasti veelgi vähem. Ta hakkab otsima õigest soost ja õigest liigist kaaslast, annab signaali, mängides oma tšellot nii kõvasti, et seda kuuleb igaüks, kel kõrvad peas, ja nii saabki armuvalus valmikust kiskjale eine. Kuid see pole suurem õnnetus, sest neid „muusikuid” on väga palju, ja mis peatähtis – nad tulevad korraga. 40 aastat pole kedagi näha, ja äkki on neid sadu tuhandeid. Just see võimaldabki neil niimoodi käituda. Söögu, kes jõuab – meid on nii palju, et ikkagi on küllalt tõenäoline, et õige pruut meid leiab, et me saame teha sugu, muneda.
Kuid võtkem mõni liik, kelle käitumist võib mingilgi määral võrrelda meie – inimeste – käitumisega. Näiteks lõvid, mu lemmikud, keda on ühtede arvates on 38 liiki, teiste arvates üle 40.
Isalõvi on peaaegu alati hakkamas. Emastel käib asi teistviisi. Lõvi on täiesti sotsiaalne liik ja kõigil tervetel suguküpsetel emastel, kes sel aastal on võimelised järglasi saama, on ovulatsioon ühel ajal. Hämmastav asi! Kõige hämmastavam aga on see, kuivõrd sarnased on lõvid selles suhtes inimestega. Naiste ühiselamus ühtlustub menstruatsiooniperiood kahe-kolme nädala jooksul kõigil toakaaslastel (minu meelest hiilgav tõend selle kohta, et me oleme siin kodus, kuulume selle planeedi loomariigi hulka). Ja inimene pole ka veel nii kaugele jõudnud, et seks oleks absoluutselt lahutatud paljunemisest. Boltzmanni meditsiinilise füsioloogia instituut Saksamaal on juba ammu kindlaks teinud, et õrnema poole riietus vastab mingil määral ovulatsioonitsüklile. Loomulikult sõltub see mõneti moest, aastaajast ja ka kliimast. Aga mida lähemale tuleb naisterahval ovulatsiooni kõrghetk, seda napimat riietust ta kannab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте