Klounid ja faunid. August Gailit

katsuski siilina välja pugeda, sest loomulikuks küsimuse lahenduseks puudus tal oskus ja julgus. Ta võis isegi tunda pettumust, et elu on liig reaalne, liig igapäevne, kus puudub igasugune kirjanduslik romantika.

      Kui ta sõiduriist igapidi proovitud oli, tuli koju, pani käsikirjad ettevaatlikult taskusse, võttis oma paar raamatut ning lausus mulle, et nüüd sõitvat minema. Tänas kogeldes kõige lahkuse eest, mille osaliseks saanud, oli selle juures isegi tusane ja haletsemiseväärne. Järgisin igale ta liigutusele, ta sõnale, sest pani ju see imelik mees kõigele punkti, lõpetas järsku romaanid, et kaduda.

      „Egas Teie selles udus ometi süstaga sõida, võite sõites ära eksida,” laususin talle.

      Kirjanik tegi kannataja näo ning lausus, et tal olla ükskõik kuhu välja jõuda, ükskõik isegi uppuda merde. Need olid muidugi sõnad, liig läbipaistvad igale, kes teda vähegi tundis. Valdes armastas liig oma elu, Valdes ei riskeerinud iialgi, Valdes ei läinud iialgi juhuse pääle välja. Imestan koguni, kuidas riskeeris ta Tammunas süstaga välja sõita. Ning praegu minema sõites, tahtis ta viimast peotäit tuhka meile silmi visata, sest Valdes pole juba see mees, kes uduga merel sõidab. Siingi talitas ta täielikult kirjandusliku retsepti järele. Las vaatavad kõik need kalurid, et Valdes on julge mees ning ei karda sõita uduga lahtisse merde. Las vaatavad ka tütarlapsed, kuidas nende armastatud kangelane uttu kaob, igaveseks, igaveseks. Las siis tuletada meele terve eluaeg, kes liikus siin, armastas siin ning kadus uttu kui viirastus, enesega roosilised uned kaasa viies. Nii saab ta legendaarseks, nii tõmbab ta oma isiku ümber saladusliku vaiba, nii on ta kõigi silmis kannataja, keda võib nutta ja leinata.

      Muidugi, Valdesel olid omad plaanid juba ammu läbi mõeldud. Ta ei armastanud isegi kõige väiksemat asja järsult ning läbikaalumata ette võtta, liiatigi sarnast riskanti sõitu süstaga Eestisse. Muidugi, ta sõidab mõne tüki maad edasi, pöörab siis järsku jälle kaldale, astub Upaleni ümbruses maale, võtab hobuse ning sõidab kõige rahulikuma südamega Liibavi, et säält juba herrana rongis edasi kihutada. Aga Upaleni suvituskoht on kõigest neli, viis versta kaugel ning sinnasõiduks polnud tarvis mingisugust julgust ehk riskeerimist. Kui läbipaistev oli siiski see isik!

      Aga Maara aimas. Maara aimas, et on sündimas midagi ootamatut, et ligineb katastroof, et ta peremees jätab ta kui koera kõrbe nuutsuma. Kogu päev tiirles ta rahutult ringi, jooksis toast tuppa, vaatas mu otsa umbusklikult ning valvas Valdese iga kui sammu. Kuid ma imestan nüüd, kõike seda uuesti meele tuletades, selle naise psükoloogiat, mis oli palju sügavam, palju keerulisem kui Valdese oma. Kui Valdes mind jumalaga jättis, jooksis äkki Maara mu tuppa, silmitses üht ning teist ja tal oli korraga selge, et on juhtunud midagi niisugust, mis möödapääsmata, katastroofiline, kõle. Ta ei kisanud, ta ei nutnud, ta isegi ei rääkinud ainsatki sõna. Langes toolile rabatuna, kahvatu, löödud, nagu oleks kõik ta elu varisenud korraga kokku kui tuhahunnik. Valdes astus ta juure, sirutas oma käe, pomises mõned arusaamatud sõnad ning läks järsult uksest välja. Maara ei vaadanud talle otsa, ei katsunud teda tagasi hoida, ei nuuksund. Ainult ta huuled värisesid ning silmad olid läiketa kui surnul. Nagu oleks ta hinges äkki katkenud helisev keel: oli nõutu, vaikne, abitu.