Kärestikeni jõudsid nad kümme minutit hiljem.
Tally oli terve elu elanud nii, et jõgi oli pidevalt vaateulatuses. Aeglaselt liikuva ja väärikana määratles see linna, märkides piiri maailmade vahel. Kuid ta polnud kunagi taibanud, et mõned kilomeetrid tammist ülesvoolu sai rahulikust suursugusest hõbedaribast lõrisev koletis.
Mäslev vesi oli tõesti vahuvalge. See raksatas üle kivide ja läbi kitsaste kanalite, paiskus üles kuuvalgel helendavateks veepisarateks, jagunes laiali, sai taas kokku ja pudenes alla järskude languste põhjas keevatesse kateldesse.
Shay liugles täpselt veevoolu kohal, nii madalal, et lauda kallutades tekitas ta iga kord oma kiiluvees laine. Tally järgnes teatud maa tagant, mida ta turvaliseks kauguseks pidas, lootes, et ta tüssatud laud ei taha endiselt pimedusse mähkunud kividesse ja puuokstesse pudeneda. Mõlemal kaldal olev mets oli must tühjus, täis metsikuid ja iidseid puid, mis ei meenutanud kuidagi tavapäraseid süsihappegaasiimejaid, mis linna kaunistasid. Üleval kuuvalguses helendasid pilved okste vahel nagu pärlitest lagi.
Iga kord kui Shay karjus, teadis Tally, et kohe järgneb ta sõbrale läbi veekeerisest üles kargavate pritsemete seina. Mõned neist särasid kuuvalguses nagu valged siidkardinad, kuid teised ründasid ootamatult pimedusest. Tally leidis end raksatamas ka läbi Shay laua taga tõusvate külma vee kaarte, kui Shay allapoole laskus või kaldasendis sõitis, kuid vähemalt teadis ta, millal kurv tulemas oli.
Esimesed mõned minutid olid puhas õudus, tema hambad olid nii kõvasti kokku pigistatud, et ta lõug valutas, varbad olid uute spetsiaalsete nakkuvate kingade sees konksus, käed ja isegi sõrmed tasakaalu säilitamiseks laiali sirutatud. Kuid tasapisi hakkas Tally harjuma pimedusega, all möirgava veega, ootamatult vastu nägu plaksatavate külmade veepritsmetega. See oli metsikum ja kiirem sõit ning kaugemal, kui ta kunagi lennanud oli. Jõgi lookles pimedasse metsa, lõigates vonkleva tee teadmatusse.
Viimaks vehkis Shay kätega ja peatus ning tema laua tagaots laskus madalale vette. Tally liikus kiiluvee vältimiseks ülespoole ja tegi lauaga väikesi tiire, et seda sujuvalt peatada.
„Kas me oleme kohal?”
„Ei veel. Aga vaata.” Shay näitas tagasi sinnapoole, kust nad olid tulnud.
Tally ahmis seda vaadet nähes õhku. Kauge linn oli kui pimeduse kaissu pugenud särav münt, Uute Ilusate linna ilutulestik vaid külm sinine kuma. Ilmselt olid nad üsna pikalt tõusnud; Tally nägi, kuidas kuuvalguse laigud aeglaselt üle linna ümbritsevate madalate küngaste rullusid, lükatuna vaevu pilvi sikutavast kergest tuulest.
Ta polnud kunagi öösel linna piiridest väljas olnud, kunagi seda niiviisi kaugusest valgustatuna näinud.
Tally tõmbas täispritsitud ujumisprillid peast ja hingas sügavalt sisse. Õhk oli täis teravaid lõhnu: igihaljaste taimede mahl ja metsalilled, mäsleva vee elektriline hõng.
„Päris kena, või kuidas?”
„Jah,” hingeldas Tally. „Palju parem kui Uute Ilusate linnas ringi hiilimine.”
Shay naeratas õnnelikult. „Mul on hea meel, et sa nii mõtled. Ma olen nii kohutavalt tahtnud siia tulla, aga mitte üksi. Saad aru?”
Tally vaatas ümbritsevat metsa, katsudes piiluda mustadesse tühimikesse puude vahel. See oli tõesti metsik loodus, kus võis peidus olla ükskõik mis, mitte inimestele mõeldud koht. Ta värises mõtte juures, et seal võiks üldse üksi viibida. „Kuhu nüüd?”
„Nüüd me kõnnime.”
„Kõnnime?”
Shay nihutas oma laua kaldale ja astus sellelt maha. „Jah, pool kilomeetrit sinnapoole on rauasoon. Kuid siinse ja sealse vahel pole midagi.”
„Millest sa räägid?”
„Tally, hõljuklauad töötavad magnetilisel levitatsioonil, õigus? Nii et läheduses peab olema mingit metalli, muidu nad ei hõlju.”
„Seda ma usun. Aga linnas –”
„Linnas on maa sisse ehitatud terasvõrgustik, ükskõik kuhu sa lähed. Siin pead sa aga olema ettevaatlik.”
„Mis juhtub, kui su laud enam hõljuda ei saa?”
„See kukub alla. Ja su avariikäevõrud ka ei tööta.”
„Ahaa.” Tally astus laualt maha ja hoidis seda kaenla all. Kõik ta lihased valutasid metsikust sõidust siia. Oli hea olla kindlal pinnal. Kivid tundusid tema värisevate jalgade all hõljumisele lohutavalt vastandlikud.
Peale mõneminutilist jalutuskäiku hakkas laud siiski raskemaks muutuma. Selleks ajaks, kui jõe müra oli nende taga ühtlaseks töntsiks mühinaks hajunud, tundus see tema kaenla all tammeplanguna.
„Ma ei teadnud, et need asjad nii palju kaaluvad.”
„Jah, laud kaalub nii palju, kui ta ei hõlju. Siin väljas saad aru, et linn lollitab sind selle koha pealt, kuidas asjad tegelikult toimivad.”
Taevas tõmbus pilve ja pimeduses tundus külm tugevam. Tally tõmbas lauda ülespoole, et sellest paremini kinni haarata ja mõtiskles, kas vihma hakkab sadama. Ta oli kärestikest juba piisavalt märg. „Mõnes mõttes mulle meeldib, et mind mõne asja suhtes lollitatakse.”
Pärast pikka üle kivide ronimist katkestas Shay vaikuse. „Siiapoole. Seal on maa all looduslik rauasoon. Sa tunned seda oma avariikäevõrudes.”
Tally sirutas ühe käe ette ja kortsutas kulmu, uskumata seda päriselt. Kuid veel ühe minuti pärast tundis ta käevõrus kerget tõmmet, nagu tõmbaks teda edasi mingi kummitus. Tema laud muutus kergemaks ja varsti olid tema ja Shay uuesti peale hüpanud, sõites vabakäigul üle mäeaheliku ja alla pimedasse orgu.
Laual tõmbas Tally hinge, et esitada küsimus, mis oli teda kiusanud. „Aga kui hõljuklauad vajavad metalli, kuidas nad siis jõe kohal töötavad?”
„Kulla pesemine.”
„Mis asi?”
„Jõed tulevad allikatest, mis tulevad mägede seest.
Vesi toob maa seest mineraale välja. Nii et jõgede põhjas on alati metalle.”
„Õige küll. Nagu siis, kui inimesed kulda pesid?”
„Jah, täpselt. Kuid tegelikult eelistavad lauad rauda. Kõik, mis sädeleb, ei hõlju.”
Tally kortsutas kulmu. Shay rääkis vahel mõistatuslikult, nagu tsiteeriks ta mõne bändi laulusõnu, mida keegi teine ei kuulanud.
Ta peaaegu küsis, kuid Shay peatus äkitselt ja näitas allapoole.
Pilved olid hajumas ja kuuvalgus sööstis neist läbi, et langeda risti üle oru põhja. Pirakad tornid kerkisid üles ja heitsid sakilisi varje, nende inimkäte loodud kogud olid tuules virvendavate puulatvade tasandiku taustal selgelt nähtavad.
Roostes Varemed.
ROOSTES VAREMED
Mõned tühjad aknad vahtisid hiiglaslike ehitiste kestadest vaikides nende peale alla. Kogu klaas oli ammu purunenud; kogu puit oli mädanenud ning alles polnud midagi peale metallraamide, mördi ja kivide, mis olid pealetungiva taimestiku all murenemas. Kui Tally alla mustade, tühjade ukseavade poole vaatas, tõi talle kananaha ihule mõte, et ta võiks laskuda ja ühte neist sisse piiluda.
Sõbrad liuglesid kahekesi kokkuvarisenud ehitiste vahel, sõites kõrgel ja vaikselt otsekui selleks, et surnud linna kummitusi mitte häirida. Nende all olid tänavad täis põlenud autosid, mis olid kõrguvate seinte vahele kokku surutud. Oli selle linna hävitanud mis tahes, igal juhul olid inimesed selle eest põgeneda püüdnud. Tally mäletas viimasest kooliekskursioonist varemetesse, et nende autod ei suutnud hõljuda. Nad lihtsalt veeresid kummiratastel ringi. Roostekad olid nendele tänavatele kinni jäänud nagu kari põlevasse labürinti lõksu sattunud rotte.
„Eh, Shay, oled sa suhteliselt kindel,