Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand

ja jõuga abiks olema. Notar ja tema jutule pääsemine tundus taluvuspiiri kergelt ületavat, aga eestlase jonniga olime valmis asja edasi ajama. Paraku ei väärinud meie palavikuline tõmblemine küünlaid, sest juba järgmiseks hommikuks oli üle vaadatud maja läinud üürile kellelegi, kes ei olnud sedavõrd välismaalane, et temaga asjaajamistel nii palju komplikatsioone tekkinuks. Selle kogemusega seoses lõppes ka meie kannatus Chiclana suhtes.

      Nõnda siis olimegi taas El Puerto de Santa Marías. Praekala lõhn, koristamata tänavad, imekaunid patio’d, mida sul lahkelt imetleda lubatakse, sest kõigi välisuksed on lahti, ning viimaks ometi inimesed – nad olid nüüd feria’lt tagasi ning valmis uuesti kodulinna tänavatel lärmama ja rõõmsalt oma legendaarses, 55-aastase ajalooga mereanni-kiirsöögikohas Romerijos tuutudest krevette nokkima, iga valgemajuukselist (meie nahavärvi kohta ei saa sõna “hele” juba enam ammu kasutada) heatahtliku uudishimuga silmitsedes.

      Kahes kinnisvarabüroos oli meile pakkuda kaks elamispinda, nagunii kallimad, kui oleksime kalkuleerinud. Vaatasime üle mõlemad, võtsime esimese. See asub valges hoones, mille nimi on “Edificio de minaretes” (minarettide hoone) ja väärib oma nime musta-valgeruudulise torni tõttu. Maja on seest ja väljast nii valge, et meiesugustele pärdikutele peaks sisenemine keelatud olema, terrassinurgast võid ookeanil pidevalt silma peal hoida ja maja ees seistes näed üle lahe Cádizit, tema sadamakraanasid, muuli ja katedraali tippu. See on nii lähedal, et sinna võiks kõvema kopsumahu korral ujuda. Sa võid sinna sõita nii laeva, rongi kui ka bussiga. Autoga muidugi ka. Milles küsimus? •