Aga tollal, kui tädi Marie veel midagi Nellist ei teadnud, ei osanud aimatagi, et ükskord sünnib talle väike erk lokkis peaga tüdruk; siis, kui ta ise oli vaevalt neiuks sirgunud, läks ta oma vanema õe järel Peterburi lapsehoidjaks. Tema lapselapse Milvi käest kuulsin, et ta oli olnud njanja kellegi vürstinna juures. Milvi mäletab vanaema oravanahkset keepi ja sooblinahast mütsikest – sellist, mida kanti otsaesisel, kukal paljas, mis oli rohkem uhkuseasi kui soojendaja; ja veel mäletab ta kaheksat suurt portselantaldrikut – see oli kõik, mida tädi Mariel õnnestus Peterburi ajast alles hoida, läbi kahe sõja. Tema vanem õde jäigi Peterburi, elas seal üle isegi sõjaaegse blokaadi, aga Marie tuli juba 1917. aasta revolutsiooni ajal ära: ta nägi seal hirmsaid asju…
HIIUMAALT TALLINNA TULI TÄDI MARIE siis, kui leseks jäi, ja töötas kogu aeg lapsehoidjana. Eks ta neid lapsehoidjakohti pidi vahetama, sedamööda, kuidas lapsed suureks kasvasid. Viimane koht, kus ta töötas, enne kui minu juurde jõudis, oli üks Lutheri vabriku inseneripere. Neil oli olnud kolm last. Tal oli neist lastest pilt ja seda pilti näitas ta mulle tihti. Sõja lõpul, kui Vene väed peale tungisid, oli insener perega Saksamaale põgenenud, rongiga. Seda rongi oli pommitatud ja kogu pere oli hukka saanud… Vist. See jutt justkui veidike varieerus: vahel jäi mulje, et nad kindlasti said surma, vahel tundus jälle, et see polnud päris kindel – et nad siiski ainult võisid hukka saada, aga võib-olla on ometi kusagil olemas… Lihtsalt ühel hetkel ei saanud tädi neilt enam ei kirja ega kaarti. Nii nad võisid olla kusagil, kust kirjad kohale ei tulnud. Selles polnud midagi imelikku, sest nii oli tollal enamasti kõigiga, kes olid surnud või kadunud – kunagi ei teatud päris kindlalt, kumba pidi asi on. Mina vaatasin nende pilti tihti ja mõtlesin, et küll nad ikka kindlasti kusagil on…
MINU EMA IGATSES TAGA oma väikevenda Lembitut ja oma mehevenda Aleksandrit. Aleksander oli ükskord lihtsalt kodunt minema läinud, veel rahu ajal, iseseisva Eesti ajal, solvunud oma ema peale ja minema kõndinud. Külarahvas arvas, et sohhu… Aga vend Lembit oli sõja alguses, kui ta oli vaevalt üheksateist, merel pommitabamusest surma saanud – nii räägiti. Ta oli vist laeva pealt paadiga kedagi päästma läinud ja venelased olid nende paadile pihta saanud. Nii räägiti, aga need olid jutud – kui polnud surnukehi ega matuseid, siis võis ju ikka loota? Mõned ütlesid: oleks hea, kui saaks teada, kui saaks selgeks, kuidas asjad on. Aga minule meeldis pigem mõelda, et kusagil mu onud ehk on, elavad, räägivad, toimetavad… Üks peaaegu-onu mul siiski oli: tädimees Juhan. Tema oli kindlasti olemas, sest temalt tulid tädi Olgale, minu ema vanemale õele, vahetevahel kirjad. Siberist.
TÄDI MARIEL OLI ÜKS POEG PUNAARMEES SURMA SAANUD – nii oli talle isegi ametlikult teatatud, ja teine poeg Magnus – või Max, nagu tädi teda hüüdis – sattus Saksa sõjavangina Magadani kullakaevandusse, veel kaugemale kui minu tädimees Juhan. Alguses oli ta seal sõjavangina, aga pärast jäigi sinna elama. Kuuekümnendatel käis ta korra isegi Eestis külas, aga sõitis jälle tagasi, sest oli seal juba harjunud. Töötas suure ekskavaatori peal ja teenis head palka. Ta ütles, et meil siin Eestis on palgad nii madalad, siinse palgaga poleks tal midagi peale hakata.
Minule jättis onu Magnus sügava mulje oma jutuga kalamaksaõlist. Tol ajal anti lastele talvel kalamaksaõli. Meile andis ema seda igal õhtul lusikatäie. Musta leiba lubati peale hammustada või anti koguni lonks musta kohvi, aga ega see ei võtnud ära seda hirmsat kalamaksaõli järelmaitset. Võib-olla sellepärast ma ei suudagi palju kala süüa, eriti just heeringat, kelle soolase kuue alt see õlimaitse läbi kummitab, olgugi ta hoolega peidetud sibula ja hapukoore segu sisse. Onu Magnus rääkis, et Magadanis olla nii hull külm ja niiske kliima, et seal küll kalamaksaõlita talve vastu ei pea – tema pidavat seda jooma tassitäie päevas. See tegi minu silmis Maxist kõige vaprama mehe, keda ma kunagi olin näinud.
Eestisse käima sai ta muidugi alles siis, kui Stalin oli juba surnud. Kohe varsti pärast Stalini surma hakkasid mehed koju saabuma – enamik mehi, kes vangilaagri ja asumise üle elasid, tulid tagasi. Minu naabritüdruku Ena isa tuli juba 1953. aasta kevadel. See pidi olema nii vara, sest minu mälu järgi me elasime siis veel Kreutzwaldi tänaval, mitte Nõmmel, ja mul on meeles, kui ta meile külla tuli, istus meil toas, rääkis ja naeris. Või tuli ta siiski meile külla hoopis Nõmmele ja istus seal meie suures toas? Tal olid ilusad tumedad lokkis juuksed – nii on mulle meelde jäänud. Või olid juuksed hoopis hallid? Aga säbrulised, seda mäletan kindlasti.
MÕNED MEHED TULID VAREM, MÕNED HILJEM. Mu täditütre isa onu Juhan tuli küll alles siis, kui me juba Nõmmel elasime. Ta oli vangi viidud, kui täditütar oli kuuene, ja tagasi jõudis, kui täditütar oli juba kuusteist. Vaike ei tundnud oma isa enam ära. Kes neist tundis! – pidi ikka jälle uuesti tuttavaks saama ja see ei olnud tihti kerge, sest võõristus oli suur. Ka tagasitulnutel polnud kerge: paljusid ei lubatud oma kodukohta või ei lubatud Tallinna, ja tööle ei tahetud või ei juletud neid kuhugi võtta. Hruštšov mõistis isikukultuse hukka, mõningaid, kes olid vangis istunud, justkui ka rehabiliteeriti, enamikku aga mitte, ja plekk jäi ikka külge.
Onu Juhan istus oma aja ära ja mõtles, et läheb nüüd jälle tagasi tööle ETKsse ehk Eesti Tarbijate Kooperatiivi – varem oli ta seal ju töötanud, kauplusejuhatajana mitmes ETK poes üle Eesti. Nüüd ei olnud see enam ETK, vaid ETKVL, Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit – kaks tähte juures, aga sisu nagu sama. Tööle teda sinna enam ei võetud, lihtsaks müüjaks ka mitte. Otsis siis veel tööd siit ja sealt, kuskilt ei saanud, viimaks ei julgenud enam kelleltki küsida ka. Siis ühel päeval, kui ta murelikult tänaval kõndis, juhtus talle vastu härra Vseviov – David Vseviovi isa –, onu Juhani vana tuttav Eesti ajast. Tervitas rõõmsalt ja küsis, kuidas elu läheb. Onu Juhan kurtis talle oma häda. Aga härra Vseviov, nüüd küll juba seltsimees või kodanik Vseviov, oli kas sakslaste eest Siberisse pagenud, sest ta oli juut, või lihtsalt Punaarmeesse mobiliseeritud. Igatahes oli ta sõjas sattunud õigele poolele, õnneks ka ellu jäänud, ja nüüd allus talle terve Eesti – või vähemalt Tallinna – raamatukaubandus. Raamatulaod asusid Viru väljaku (tollal oli see Stalini väljak) lähedal, enam-vähem Estonia teatri vastas Pärnu maanteel. See oli huvitav koht: kui läksid siseõuele, siis oli seal suur, ehk neljakümne ruutmeetrine ovaalne avaus, rõdupiirdega ümbritsetud, kust sai alla vaadata. Minu teada (või õieti minu täditütre Vaike teada) seal all need raamatulaod asusidki.
Härra seltsimees Vseviov oli Juhanile öelnud: Tule minu juurde tööle, mina seda sitta ei karda! Ma peidan su alla keldrisse, töötad seal, küll sa ükskord jälle maa peale saad!
Läkski onu Juhan Vseviovi ladudesse. Töötas seal maa all mõned aastad ja saigi maa peale tagasi – Rahva Raamatusse kauplusejuhatajaks. Hiljem korraldas ta raamatumüüki ka laulupidude ajal. Nii et oma ametis – ärijuhina – jõudis ta lõpuks ikka samale positsioonile, kust ta vangiminekuga pidi katkestama. Temale meeldis kaupmehe töö. Seda tegi ta innuga, ükskõik mis korra ajal. Selle tegemiseks oli ta valmis ka maipühade ja novembripühade ajal marssimas käima, demonstratsioonil, nagu seda nimetati. Käis tribüüni eest läbi, kolonnis oma inimeste ees, ja tuli siis meile hapukapsasuppi sööma. Novembripühade ajal marssida, tihtipeale tammuda ja oodata oma järge suures kolonnis, vahel lörtsis, vahel lõikava tuulega, oli õige külm. Hapukapsasupi ja viinaga sai jälle soojaks. Onu Juhan tuli ja hüüdis: S prazdnikom! – ta hüüdis seda lõbusalt, ilma irooniata. Ta vist ei osanudki kunagi irooniline olla, kuigi oli vangis käinud ja ütles alati, kui sellest tuli juttu, et tema istus vangis asja eest, et tema oli tõepoolest tahtnud Vene valitsust kukutada.
HUVITAV, KUI PALJU VÕIVAD VARJATUD mõtted ja tunded mõjutada elu? Oli ju palju neid, tuhandeid, kümneid tuhandeid Eestis, Lätis, Leedus, kes selleks, et säilitada oma töökohta või võimalust õppida, lihtsalt elada, pidid marssima kaks korda aastas, maipühade ja novembripühade ajal tribüünide eest mööda, punalippude all, hüüdes