G. Fn.’le
Kuninglikud keretäied
Kuninglik keretäis. Seda Flo lubas. Sa saad ühe kuningliku keretäie.
Sõna „kuninglik” viivitas Flo keelel, enne kui üleni välja tuli. Rose pidi saama asju ette kujutada, neid absurdini viia, mis oli tugevam kui vajadus hoiduda jamadest, ja selle asemel, et ähvardust tõsiselt võtta, vaevas ta oma pead küsimusega: mismoodi saab üks keretäis kuninglik olla? Vaimusilmas nägi ta puudega palistatud avenüüd, väärikaid pealtvaatajaid hulgakesi seismas, valgeid hobuseid ja mustanahalisi orje. Keegi põlvitas, ja verd voolas punaste viirgudena. Ühtaegu metsik ja suurejooneline sündmus. Päriselus nad seesuguse väärikuseni ei küündinud, ja ainult Flo püüdis omistada neile seikadele õilist paratamatust ja kurbust. Rose ja ta isa astusid mingil hetkel üle igasugusest vaatemängulisusest.
Tema isa oli kuninglike keretäite kuningas. Need, mida Flo jagas, ei läinud arvesse; need olid kiired lopsud ja nähvakad, kusjuures tema tähelepanu oli kusagil mujal. Kasi mu jalust, ütles ta siis. Sina tegele oma asjadega. Ära tee siin oma nägusid.
Nad elasid Ontarios, Hanrattys poe tagaruumides. Neid oli neli: Rose, tema isa, Flo, Rose’i noorem poolvend Brian. Kauplus kujutas endast tegelikult elumaja, mille Rose’i ema ja isa pärast abiellumist olid ostnud ja kus nad alustasid oma mööbli- ja polsterdusäri. Tema ema oskas polsterdustööd. Oma mõlemalt vanemalt oleks Rose pidanud pärima osavad käed, kiire materjalitundmise, ilusateks parandamis-võteteks vajaliku silma, aga ta oli sellest kõigest ilma jäetud. Ta oli kohmakas, ja kui midagi katki läks, pühkis ta tükid läbematult kokku ja viskas minema.
Tema ema oli surnud. Oli pärastlõunal Rose’i isale öelnud: „Mul on selline tunne, mida on raske kirjeldada. Nagu oleks mul rinnus keedetud muna, koor ümber.” Ta suri veel enne ööd, kopsus oli olnud tromb. Rose oli siis alles imik, korvi sees, ega saanud muidugi vähimatki mäletada. Ta kuulis sellest Flo käest, kes oli lugu omakorda kuulnud Rose’i isa käest. Flo oli majja tulnud varsti pärast seda, võtnud üle korvis Rose’i, abiellunud tema isaga, avanud maja eesmise toa ja teinud sellest toidupoe. Rose, kes oli maja näinud ainult poena ja emana ainult Flod, mõtles neist umbes kuueteistkümnest kuust, mis tema vanemad seal olid veetnud, nagu kombelisest, palju peenemast ja ülevamast, aimatavate küllusemärkidega ajast. Tal ei olnud muid pidepunkte peale mõne munatopsi, mis ta ema oli ostnud, kaunistuseks viinapuuväädid ja linnud, otsekui õrnalt punase tindiga joonistatud, ja muster oli hakanud ära kuluma. Emast ei olnud jäänud ei raamatuid, riideid ega pilte. Isa oli need kindlasti hävitanud või muidu oleks seda teinud Flo. Ainus lugu, mida Flo tema emast, tolle surmast rääkis, oli kummaliselt vaenulik. Flole meeldisid surmaga seotud pisiasjad – mida surijad ütlesid, kuidas nad tõrkusid või püüdsid voodist välja tulla või kirusid või naersid (mõned tegid selliseid asju), aga kui ta võttis jutuks, et Rose’i ema mainis oma rinnus kõvakskeedetud muna, lasi ta sel võrdlusel kõlada veidi rumalalt, nagu oleks tema ema tõepoolest sedasorti inimene, kes arvab, et tervet muna on võimalik korraga alla neelata.
Isal oli poe taga kuur, kus ta mööblit parandas ja restaureeris. Ta pani toolide seljatugedele ja põhjadele uusi pulki, parandas vitspunutist, täitis pragusid, pani jalgu tagasi alla – ning kõike seda imetlusväärselt ja oskuslikult ja odavalt. See oli tema uhkuseasi – jahmatada inimesi nii peene tööga, nii tagasihoidliku, lausa naeruväärse hinnaga. Suure depressiooni ajal ei saanud inimesed võib-olla rohkem maksta, aga isa pidas sellest tavast kinni ka sõja ajal ja pärast sõda saabunud külluseaastatel, kuni surmani. Kunagi ei arutanud ta Floga, mis hinda küsida või palju keegi talle võlgnes. Pärast mehe surma pidi Flo minema ja kuuriukse lukust lahti keerama ning võtma suurte kurjailmeliste kaustakonksude küljest kõiksugu sedelid ja katkised ümbrikud, mis kujutasid endast mehe paberimajandust. Paljud neist paberitest ei olnudki arved ega kviitungid, vaid ilmavaatlused, tähelepanekud aia kohta, asjad, mida ta oli pidanud vajalikuks üles kirjutada.
Sõime värskeid kartuleid 25. juunil. Rekord.
Pime päev, 1880-ndad, ei midagi üleloomulikku. Metsatulekahjude tuhapilved.
1938. aasta 16. august. Tugev äikesetorm õ. Välk lõi Turberry valla presb. kirikusse. Jumala tahe?
Happe eemaldamiseks kõrvetada maasikaid.
Kõik asjad on elus. Spinoza.
Flo arvas, et Spinoza oli mõni uus köögivili, mida mees plaanis kasvatada, nagu brokoli või baklažaan. Ta oli sageli uusi asju katsetanud. Flo näitas paberilipakat Rose’ile ja küsis, kas too teab, misasi see Spinoza on. Rose teadis, või vähemalt oli tal mingi ettekujutus – ta oli tol ajal teismeline – aga vastas, et ei tea. Ta oli jõudnud ikka, kus talle tundus, et ta ei taha oma isast ega Flost enam rohkem midagi teada, ja ta lükkas piinlikkuse ja pelgusega kõrvale iga uue avastuse.
Kuuris oli ahi ja suur hulk rohmakaid riiuleid, mis olid täis värvi-, laki-, värnitsa- ja tärpentinipotsikuid ja purke ligunevate pintslitega ning kus leidusid ka mõned tumedad pudelid kleepuva köharohuga. Miks pidi mees, kes pidevalt köhis, kes oli sõja ajal mahvi gaasi kopsu tõmmanud (Rose’i varases lapsepõlves ei nimetatud seda sõda esimeseks, vaid viimaseks maailmasõjaks), veetma kõik oma päevad värvi- ja tärpentiniaurusid sisse hingates? Tol ajal ei küsitud selliseid küsimusi nii sageli nagu seda tänapäeval tehakse. Flo poe ees pingil istus sooja ilmaga kamp läheduses elavaid vanu mehi, kes ajasid lorijuttu, tukkusid, ja mõned neist vanadest meestest köhisid samuti kogu aeg. Tegelikult olid nad suremas, aeglaselt ja tagasihoidlikult, haigusesse, mida ilma erilise nördimuseta nimetati „valukojatõveks”. Nad olid kogu oma elu linna valukojas töötanud ning nüüd istusid nad liikumatult, näod kuhtunud ja kollased, köhides, naeru kõhistades, laskudes kahemõttelisusse möödakõndivate naiste või mõne jalgrattaga sõitva tüdruku teemal.
Kuurist ei kostnud ainuüksi köhimist, vaid juttu, katkematut pominat, etteheitvat või julgustavat, tavaliselt veidi vaiksemat kui olnuks tarvis üksikute sõnade eristamiseks. See aeglustus, kui isal oli käsil mõni vaevanõudev töö, ning sai sisse rõõmsa hoo, kui ta tegi midagi vähem keerukat, näiteks lihvis liivapaberiga või värvis. Aeg-ajalt murdsid mõned sõnad välja ja jäid mõttetuina õhku rippuma. Kui ta aru sai, et sõnad olid välja lipsanud, järgnes kiire jälgi segav köhimine, neelatus ning valvas, ebaharilik vaikus.
„Makaronid, pipravorst, Botticelli, oad…”
Mida see võis tähendada? Rose kordas selliseid asju tavaliselt endamisi. Isalt ei saanud ta kunagi küsida. Isik, kes neid sõnu lausus ja tema isa – need ei olnud üks ja seesama, kuigi võtsid näiliselt enda alla sama ruumi. Olnuks suurim maitsevääratus näidata, et tunned inimest, keda ei tohiks olemas olla – seda ei oleks andestatud. Aga ta peatus ikkagi ja jäi kuulatama.
Nii pilvekõrgu tornid, kuulis ta teda kord ütlemas.
„Nii pilvekõrgu tornid, uhked lossid.”
See oli nagu käsi, mis Rose’ile vastu rinda laksas, mitte et haiget teha, vaid et teda üllatada, nii et hing kinni jääb. Siis pidi ta jooksma, pidi sealt minema pääsema. Ta teadis, et oli kuulnud juba piisavalt, ja pealegi, mis siis, kui isa peale satuks? See oleks kohutav.
Umbes sama oli kempsust tulevate häältega. Flo oli raha kokku hoidnud ja lasknud kempsu sisse ehitada, aga seda ei olnud kuhugi mujale panna kui köögi nurka. Uks ei käinud hästi kinni ja seinteks olid paljad saepuruplaadid. Tulemuseks oli, et isegi tualettpaberist tüki rebimine ja reie nihutamine olid kuuldavad neile, kes köögis tööd tegid, juttu ajasid või sõid. Nad kõik olid tuttavad üksteise alumise poole häältega, mitte ainult lärmakamatel hetkedel vaid ka salajasemate ohete ja korinate ja avalduste ja ilmingutega. Ja nad olid kõik ülimalt kombekad. Niisiis ei paistnud keegi kuulvat ega kuulavat ega tehtud mingeid vihjeid. Inimest, kes kempsus hääli tegi, ei seostatud tollega, kes sealt välja astus.
Nad elasid vaeste linnaosas. Oli Hanratty ja Lääne-Hanratty, ning nende vahel voolas jõgi. See oli Lääne-Hanratty. Hanratty rahva seas olid esindatud ühiskonnakihid alates arstidest, hambaarstidest ja juristidest ning lõpetades valukoja ja tehase töölistega ja voorimeestega. Lääne-Hanrattys algas see valukoja ja tehase töölistega ning lõppes salaviinamüüjate, prostituutide ja äpardunud varaste suurte eluraskustes peredega. Rose paigutas nende pere mõttes kaksiratsi jõe kohale, nii et see ei kuulunud justkui kummalegi poolele, aga see polnud tõsi. Lääne-Hanrattys oli nende pood ja sealsamas, peatänava laialivalguvas