Olen rääkinud. Nüüd kõnelgu järgmine mees,» lõpetas Saadumetsa Viitamas ja astus kõrvale. Tema noor poisinägu õhetas ärevusest, tegevust otsivad tugevad käed ümber hame tõmmatud vööd sõrmitsemas.
Ohvrikivi äärde tõusisAlepõllu Õnnepäe, kelle jõud ei seisnud nii palju kätes kui südames.Ta ütles:
«Sinnamaani kui kalameri, metsad ja põllud meie meeste käes olid, andis veel elu sees ja suitsu toas hoida, aga mis nüüd… Enne käis maksuvõtja igal kolletamispäeval, korjas oma vilja, liha ja kalad ning läks. Nüüd on kaks vakust aastas. Sügisel saagist, talvel raha. Hea veel, kui lepivad kaheteistkümne vaka rukki või odraga adramaalt, aga heitevilja andamiga teeb vahel kehva lõikuse juures oma veerandi saagist. Siis veel loomakümnis, lossipuud, rehepuud, tarapuud, kisk- või saelaudu, aiateibaid, latte, sepasütt, lehma- ja hobuseheinu, härjaõlgi, kedrust, kangast… Suitsuraha, mõisaraha, nimeraha, sulasemaksu, foogtikillinguid, foogti sulastele tasku- ja nõelaraha. Peale selle sööda-jooda maksunõudjaid oma leiva ja õllega. Kogu aeg läheb hullemaks.Tehku vanad, mis tahavad, aga minu mõõt on täis. Kes tahab, rääkigu edasi.»
Üles astus Lallipalu Asse, suur tugeva kondiga poiss, kellele mustav habemepärg juba lõua ümber hakkas tulema. Juuksed pikad, eest silmist saadik, tagant õlgadeni ja lahtised. Seljas põlvedeni ulatuv madarapunane vööga keskelt kokku tõmmatud hame, millel kirjatud püstkrae peal. Pisut enam väärikust, ja igaüks oleks teda täismeheks võinud pidada.
«Andamid on rasked anda, maksud rängad maksta. Kuulda on aga, et asi veelgi hullemaks läheb. Kogu maa võetakse rahvalt ära ning antakse saksa soost rüütlitele. Meid tehakse nende träälideks12 ja sulasteks. Neile jäävad metsad, põllud, meri ja saak, meile töötapmine ja nälg. Mehed, kes Liivimaal ja Letgallias13 on käinud, teavad rääkida. Seal aetakse juba inimesi piitsaga taga nagu härgi. Ainult rüütlihobuste saba alla pugejatele ning jalusehoidjatele jäetakse maa alles. Käe- ja kaelakohtus ning kogu õigusemõistmises on sakstel see viimane sõna.Talupoeg sõjariista kanda ei tohi.
Käisime hiljaaegu vanema vennaga Ojamaal kaubarauda toomas. Seal oli ka üks Ruhnu saare mees. Rääkis, et neil kõik andamid Rootsi seaduse järgi. Kümnis ja muud ei miskit. Ning see ka veel mitte kõige pealt, vaid ainult sellest, mis üle jääb. Hästi elavad. Hülgeliha nii palju, et muist läheb merre tagasi. Rasvatünnid toanurgas. Ei, minema siit! Rajame uued tared ja püstkojad! Põletame uued aled, künname kusagil mujal maa sulaks ja pärispõlluks! Ehitame teistel randadel uued ja paremad paadid. Lähme sinna, kus saak jääb mehele, kes selle külvab ja kogub!»
«Lähme, lähme, aga kuhu?» kostis kuulajate seast kannatamatuid küsimusi.
Nüüd leidsin, et pean minagi oma sõna sekka ütlema. Olin ju mina ise see, kes paari päeva eest Muhu- ja muist Saaremaadki sadulas läbi ajas, et kogu seda poisteväge linnuse alla suveharja tulepeole kutsuda. Seal, pärast paadikere põletamist ja sõõrileelusid ning kui torupill ja sokusarvgi ära olid väsinud, sosistasin kõigile kõrvu kogunemiskoha. Ka eelkõnelejate sõnad olid pigem minu kui nende eneste omad.
«Mehed Muhust ja Saarest,» algasin täiel häälel.Tahtsin, et mu jutt oleks selge ja sõnad tabaksid märki nagu hästiheidetud lingukivid. Keegi kuulajatest ei pidanud aru saama, et ma neid mitu ööd ja päeva enne voolinud olin. «Teie kõik teate, kes ma olen. Linnuse endise vanema Villimeele esimene poeg Vihavald. Mu isa ei pillanud tühje sõnu ega teinud hännatuid tegusid, niisama õiget teed tahan ka mina käia. Kuulsite, mis räägiti enne mind? Rüütlid suruvad peale. Nad on tugevad. Nende hobustelgi on pea- ja rinnakaitsed, rääkimata peninukkide rauast taotud koerakoonudest ja rasketest kiviheitjatest.Aastatosina eest pidime kõik oma sõjariistad Lihulasse viima ja pärast seda enam uusi teha ei lubata. Need mõned katuseräästasse peidetud ja ammu roostesse läinud mõõgad, odad ja nuiad neile peale ei hakka. Liiati on rüütlid praegu väga valvsad. Lühidalt: nüüd nendega kokku minna ei tasu, sest meist ei saa veel säärase riiu toitjaid.»
Tegin väikese hingetõmbeaja, et kuulda, kas keegi ehk midagi vahele ütelda ei taha. Ei, paistis, et seni oli kõik selge. Päästsin oma sõnad taas tõkke tagant lahti.
«Arvan, et meil tuleb siit maalt ära minna niikauaks, kuni neil Jüriöö peks meelest on läinud, niikauaks, kuni nad end seapekist ja linnumagusast rasva on söönud, niikauaks, kuni valvurid lossimüüridel öösiti tukkuma on õppinud.Algul tuleb minna meil, noortel meestel, kel käsivartes on juba täismehe jõud, kuid pole veel koda ega kollet, perekonnarege taga ega lastekoormat kukil. Ees on meil kõigil palju rammupõlve meheaastaid. Kogume võõrsil vara, tuleme tagasi pikkpaatide, sõjariistade ja malevaga, kellele lubame osa sakslaste losside rüüstamisest saadavast saagist. Ei peaks meil aga korda minema sõdalaste kogumine või on rüütlite raud ja nende linnuste müürid meie jaoks veel liiga tugevad, siis valmistame seal ette eluasemed, kuhu kõik Muhu ja Saare kaelakandjad mehed-naised kuni viimase vibuhällist võetud lapseni võime viia ning endile uue kodu rajada. Koht, kuhu minna, on mul teada. See pole kaugel, kuid mere taga.»
«Kus?» hüüdis hääl summa seast.
«Mida teab üks,on saladus.Kahes ei või enam kindel olla.Seepärast ma esialgu seda veel ei ütle,» vastasin kindlalt ning panin küsimuse kaalule. «Tahan teada, kes teist on äraminemise poolt, kes vastu?Vastake nii, et kuuleksime meie kõik, ka hiiehaldjad.»
«Poolt!» vastas pühade puude alla kogunenud meestehulk nagu üks.
«Kes on päri, et jaguneme kümnemehelisteks salkadeks ning iga kümme muretseb lehtede langemise ajaks tubli merepaadi. Ükskõik, kas ehitab, tõmbab või võtab kusagilt väevõimuga.»
«Muretseme!»
«Kas kõik usaldavad mind sedavõrd, et pean sõidu eesmärgi seniks salajas, kuni kodurand minekul mereküüru taha ära on kadunud?»
Seepeale ei vastatud enam nii kiiresti kui eelmistele küsimustele.Tekkis sosinat ja tasast nõupidamise kõma. Muhu poisid said end varsti ühe mütsi alla ning hüüdsid oma jah-sõna.Varsti andsid saarlasedki nõusoleku.
«Ja nüüd viimane ja võib-olla see kõige tähtsam – kas tõotame, et sel, kes tänaöisest nõupidamisest sõna kellelegi hingab, keel tulipunaste pihtide vahele?»
«Tõotame!»
Selsamal silmapilgul tekkis pühade puude ladvakroonidesse tõusva päikese kiirtekullane pärg. Mehed olid rääkinud, hiiesalu haldjad kuulnud, päikesejumal näinud.Taara abiga!
Taara hirm ja arm
Minu paat sõitis kõige ees, sest tundsin päeva astumist ja taevatähtede seisu paremini kui teised. Isavend Tähvend, kelle kojas üles kasvasin, arvas, et üks vanemateverd mees peab teadma palju rohkem kui teised. Seepärast võttis ta mind kaasa Ojamaa-reisile ja rääkis seal kokku soome soost hansakoge kipriga, kelle alusel terve aasta laevameheks sõitsin. Käisime sakslaste ja rootslaste sadamates kaubareisidel. Nägin ka soome hõimude maad. Kui koju tagasi tulin, sain aru sakslaste ja rootslaste kõnest ning meremehetöö polnud mulle enam võõras. Mõistsin määrata koosi14 õhtul päikeseküünla kustumise ja hommikul koidukuma järgi. Öösel oskasin leida Põhjanaela, Rattad ja Reha. Olin tol ajal kõigest kuueteistkümneaastane.
Nagu ütlesin, sõudis minu paat kõige ees.
Enne kodusaarelt lahkumist püüdsime metsast mõned nõelussid, tegime neile kasetohust rasjad ning iga paatkond võttis mõne elusalt kaasa. Seda olin õppinud soomlastelt, et nii saab uduga koosi hoida. Mürkmadu pöörab oma pea alati põhjakaare poole. Mõned sakslased ja rootslased, kes vee ja raua loitsusõnu teavad, nõiuvad koosi vaskkarbis ujuva korgitüki ja nõela varal. Nende sõnade eest nõuavad nad aga palju hõbedat.
Lehelangemisaegne öö oli pime. Vanakuu ootas hommikut, kuid tähesilmad särasid ja pilkusid. Hoolimata sellest, et rannal ei põletatud koositulesid, saime Suure-Kuiva lainemurdude kohinast ja teistest rannamadalatest kerge vaevaga mööda. Sajal korral läbisõutud õueaiatagune meri…Varsti