Peegeldus. Sylvia Day

poole.

      „Ma olen nii valmis nädalalõpuks,” ütles Megumi oiates, kui ta akrüülküünega kutsunginupule vajutas. „Veel poolteist päeva.”

      „Sul on midagi vahvat plaanis?”

      „Seda me veel vaatame.” Megumi ohkas ja lükkas juuksed kõrva taha. „Pimekohting,” selgitas ta murelikult.

      „Ah nii. Kas sa usaldad seda inimest, kes selle korraldas?”

      „Mu korterikaaslane. Loodan, et kutt on vähemalt füüsiliselt atraktiivne, kuna ma tean, kus korterikaaslane magab ja kättemaks saab vastasel korral magus olema.”

      Ma naeratasin, kui lift saabus ja me sisse astusime. „Noh, tundub, et sul saab mõnus aeg olema.”

      „Ei tea midagi, korterikaaslane leidis selle kuti, kui käis ise pimekohtingul. Ta ütleb küll, et on lahe sell, rohkem minu kui tema enda tüüp.”

      „Hmm.”

      „Eks ole?” Megumi vangutas pead ja jälgis liftiuste kohal liikuvat vanaaegset dekoratiivset osutit, mis näitas mööduvaid korruseid.

      „Sa pead mulle pärast rääkima, kuidas sul läks.”

      „Oh, ikka. Hoia mulle pöialt.”

      „Loomulikult.” Olime just fuajeesse astunud, kui tundsin kotti käevarre all vibreerimas. Pöördväravatest läbi minnes õngitsesin telefoni välja ja tundsin, kuidas kõhus õõnsaks muutus, kui Gideoni nime märkasin. Ta helistas, mitte ei saatnud sõnumit vastu.

      „Vabanda mind,” ütlesin Megumile enne vastamist.

      Too tegi ükskõikse liigutuse. „Võta vastu.”

      „Hei,” tervitasin ma vallatult Gideoni.

      „Eva.”

      Peatusin hetkeks, kui kuulsin, kuidas ta mu nime ägises. Tema kähedas hääles oli külluslikult lubadusi.

      Sammu aeglustades leidsin, et olen sõnatu, lihtsalt kuuldes Gideoni oma nime ütlemas sellise pingega, mida ma igatsesin – terav kähvatus, mis näitas, et ta soovis olla mu sees rohkem, kui ta soovis midagi muud.

      Samal ajal, kui inimesed mu ümber sagisid, sisenedes hoonesse ja sealt väljudes, peatas mind raske vaikus telefonis. Välja ütlemata ja peaaegu vastupandamatu nõudmine. Gideon ei teinud ühtki häält – ma isegi ei kuulnud tema hingetõmbeid –, kuid ma tunnetasin tema nälga. Kui Megumi poleks mind rahulikult oodanud, oleksin tormanud lifti ja sõitnud ülemisele korrusele rahuldama Gideoni hääletut käsku, et ta saaks mu pakkumise ära kasutada.

      Mälestus ajast, mil ma Gideonil tema kontoris lahti imesin, väreles minust läbi ja mul hakkas suu vett jooksma. Ma neelatasin. „Gideon…“

      „Sa tahtsid mu tähelepanu – nüüd sul see on. Tahan kuulda, et sa ütled mulle neid sõnu.”

      Tundsin, et mu nägu hakkas õhetama. „Ma ei saa. Mitte siin. Ma helistan sulle hiljem.”

      „Astu samba juures kõrvale, teelt ära.”

      Ehmunult vaatasin Gideoni otsides ümber. Siis mulle meenus, et ta helistab kontori lauatelefonilt. Tõstsin pilgu ja otsisin turvakaameraid. Kohe tundsin endal Gideoni silmi, kuumi ja ihalevaid. Sees hakkas erutus paisuma, kannustatud Gideoni ihast.

      „Tee kähku, mu inglike. Su sõber ju ootab.”

      Astusin samba varju, hingasin kiiresti ja kuuldavalt.

      „Nüüd ütle seda. Su sõnum ajas mul kõvaks, Eva. Mida sa selles suhtes ette võtad?”

      Tõstsin käe kaelale, pilk libises abitult Megumile, kes jälgis mind imestunud ilmel. Tõstsin ühe sõrme üles, paludes temalt ühe minuti, siis pöörasin talle selja ja sosistasin telefoni: „Tahan sind oma suus tunda.“

      „Miks? Et minuga mängida? Et õrritada mind nagu sa praegugi teed?” Gideoni hääles polnud kuumust, ainult rahulik karmus.

      Teadsin, et pean hoolikas ja tähelepanelik olema, kui Gideon seksi suhtes tõsiseks muutus.

      „Ei.” Tõstsin näo lae poole toonitud kuplile, mis peitis lähimat turvakaamerat. „Et sa tippu jõuaksid. Mulle meeldib, kui sa orgasmi saad, Gideon.”

      Ta hingas kähedalt välja. „Et siis kingitus?”

      Ainult mina teadsin, mida tähendas Gideoni jaoks näha seksuaalakti kui kingitust. Tema jaoks oli seks varem olnud valu ja alandamine või lõbu ja vajadus. Nüüd, minuga, oli see nauding ja armastus. „Alati.”

      „Tore. Kuna ma pean sind kalliks, Eva ja seda, mis meil on. Isegi meie alatine vajadus teineteist pidevalt keppida on mulle väärtuslik, kuna see on tähtis.”

      Vajusin samba vastu, tunnistasin endale, et olin kukkunud vana hävitava harjumuse auku – olin kasutanud seksuaalset atraktiivsust, et oma ebakindlust vähendada. Kui Gideon mind himustas, ei saanud ta kedagi teist ihaldada. Kuidas ta alati teadis, mis mul mõtteis toimus?

      „Jah,” hingeldasin ma, silmad kinni. „See on tõesti tähtis.”

      Minu elus oli olnud aeg, mil ma pöördusin seksi poole, et tunda armastust, ajades segamini hetkelise iha ja tõelise hoolimise. Just sellepärast käisin peale, et enne mehega voodisse minekut peaks paigas olema mingi sõbralik raamistik. Ma ei tahtnud enam kunagi armsama voodist välja veereda, tundes end väärtusetu ja räpasena.

      Ja mitte mingil juhul ei soovinud ma odavaks teha seda, mida ma Gideoniga jagasin, ainult sellepärast, et ma mõistmatult kartsin teda kaotada. Siis taipasin, et hakkan tasakaalu kaotama. Kõhus oli iiveldamapanev tunne, nagu midagi kohutavat hakkaks juhtuma.

      „Pärast tööd saad, mida tahad, mu inglike.” Gideoni hääl muutus süngemaks ja käredamaks. „Vahepeal head isu, kolleegile samuti. Ma mõtlen su peale kogu aeg. Ja su suule.”

      „Armastan sind, Gideon.”

      Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja, enne kui end kokku võtsin ja uuesti Megumi juurde astusin. „Anna palun andeks.”

      „Kõik korras?”

      „Jah. Kõik on kombes.”

      „Kõik on ikka alles kuum ja tormine sinu ja Gideon Crossi vahel?” Ta heitis mulle põgusa pilgu ja muigas kergelt.

      „Hmm…“ Oh jaa. „Jah, see on ka korras.” Ja ma soovisin meeleheitlikult sellest rääkida. Soovisin, et saaksin avada ventiili ja pahinal Megumile oma ülemäära suured tunded Gideoni vastu teatavaks teha. Kuidas mind valdasid mõtted temast, kuidas tema puudutamine mind hulluks ajas, kuidas tema piinatud hinge kirg lõikas mind nagu kõige vahedam nuga.

      Aga ma ei saanud. Mitte kunagi. Gideon oli liiga nähtaval, liiga kuulus. Tema eraelulised suutäied olid väärt väikest varandust. Ma ei saanud riskida.

      „Kindlasti,” nõustus Megumi. „Neetult tore. Kas sa tundsid teda juba enne siia tööle tulemist?”

      „Ei. Kuigi ma oletan, et me oleksime viimaks ikkagi kohtunud.” Meie mineviku pärast. Mu ema annetas suuri summasid paljudele ahistatud laste heategevusühingutele ja Gideon samuti. Minu ja Gideoni teed oleksid mingil ajal vältimatult ristunud. Mõtlesin, et huvitav, milline see kohtumine oleks olnud – tema mingi kütkestava brünetiga käevangus ja mina Caryga? Kas meil oleks olnud samasugune instinktiivne reaktsioon teineteise suhtes eemalt, kui meil oli olnud Crossfire’i fuajees lähedalt?