Telefon heliseb.
„Me peame allikaid rohkem täpsustama,” teatab Menzies.
„Mismoodi täpsustama?”
„See on Kathleeni nõue. Muide, see faksimise värk vahetult enne trükkiminekut on täielik õudusunenägu. Me pidime siin kõik ümber tippima. Sa pead tõesti oma e-maili tööle saama.”
See on hea märk. Menzies arvestab kaastöödega tulevikus.
„Sul on õigus. Ma lasen selle arvuti kohe korda teha.”
„Ja allikad. Me peame olema konkreetsemad. Näiteks kolmandas lõigus kõlab tsitaat üsna veidralt. Me ei saa viidata allikale kui „raportiga tutvunud isikule”, kui me pole mingit raportit varem maininudki.”
„Kas ma jätsin selle sisse. Kavatsesin selle lõigu välja võtta.”
Nad teevad tekstis parandusi, käies selle otsast lõpuni läbi, ja on kõne lõppedes täielikus üksmeeles. Lloyd võtab veel sortsukese džinni. Telefon heliseb uuesti. Menzies ei ole ikka rahul. „Su loos ei viidata allikana otseselt ühelegi isikule ega ametkonnale. Kas me võiksime öelda lihtsalt „Prantsusmaa välisministeerium”?”
„Ma ei saa aru, miks „ametiisik” ei kõlba.”
„Sinu loo uba toetub ainult ühele anonüümsele allikale. Esikülje tarvis on see liiga ähmane.”
„Kuidas see ähmane on? Te avaldate sihukest kraami kogu aeg.”
„Mulle tundus, et sa ütlesid, et välisministeerium kinnitas seda.”
„Nad kinnitasidki.”
„Kas me ei võiks siis seda öelda?”
„Ma ei kavatse oma allikat põhja lasta.”
„Me läheme kohe trükki.”
„Ma ei tahaks isegi, et te kirjutate „Prantsuse” miski. Öelge lihtsalt „ametiisik”.”
„Kui sa ei ole nõus täpsema sõnastusega, siis me ei saa seda avaldada. Anna andeks – aga Kathleen seisab minu kõrval ja ütleb nii. Ja see tähendab, et esileht lendab kuradile. Mis tähendab vahetult enne trükkiminekut täielikku põrgut, nagu sa väga hästi tead. Me peame kohe praegu ära otsustama. Kas sa saad seda täiendada?” Ta ootab. „Lloyd?”
„Allikas välisministeeriumis. Ütle nii.”
„Ja see on kindel?”
„Jah.”
„Mulle kõlbab.”
Kuid mitte Kathleenile, nagu kohe selgub. Ta helistab Pariisi ühele oma kontaktisikule, kes kogu loo välja naerab. Menzies helistab tagasi. „Kathleeni allikas on ministeeriumis mingi tippklassi juhe. Kas sinu oma on sellest parem?”
„Jah.”
„Kui palju parem?”
„Nad lihtsalt on. Ma ei saa nimesid nimetada.”
„Ma kaklen Kathleeniga selle üle. Ma ei sea sinu allikat kahtluse alla. Aga lihtsalt minu meelerahu heaks, anna mulle mingi vihje. Mitte avaldamiseks.”
„Ma ei saa.”
„Siis on sellega kõik. Vabanda.”
Lloyd on hetke vait. „Olgu siis keegi Lähis-Ida direktoraadist. Minu allikas on hea: poliitika poole pealt, mitte pressi poole pealt.”
Menzies annab selle edasi Kathleenile, kes lülitab Lloydi telefoni valjuhääldisse. „Ja see tüüp on usaldusväärne?” küsib ta.
„Väga.”
„Oled sa teda varem kasutanud?”
„Ei.”
„Aga me võime teda usaldada?”
„Jah.”
„Omavahel, kes ta on?”
Lloyd kõhkleb. „Ma ei mõista, miks sa seda teadma pead.” Kuid tegelikult ta muidugi mõistab. „See on minu poeg.”
Üle valjuhääldi on kuulda nende itsitamist. „Tõsiselt räägid või?”
„Ta töötab ministeeriumis.”
„Ma ei ole sinu pereliikmete tsiteerimisest just ülearu vaimustuses,” ütleb Kathleen. „Aga praegu on aeg juba niikaugel, et meil on valida, kas avaldada sinu lugu või agentuuri materjal Bushi langevatest reitingutest, mis ausalt öelda ei ole praegusel hetkel enam esikülje materjal.”
„Me võiksime panna sisse „viis-aastat-pärast-9/11” olemusloo, see on peaaegu valmis,” soovitab Menzies omalt poolt.
„Ei, aastapäev on esmaspäeval, nii et ma tahan hoida seda nädalavahetuseks.” Kathleen vaikib hetke. „Olgu, laseme Lloydi loo käiku.”
Selleks ajaks, kui Eileen koju saabub, on Lloyd juba kenakesti purjus. Naine on jätnud Didier’ oma sõpradega džässiklubisse aega veetma ja koputab nüüd koduuksele. Miks naine ometi lihtsalt sisse ei astu? Aga praegu mees seda teemat üles ei tõsta. Ta kiirustab teist klaasi haarama ja ka naisele džinni kallama enne, kui too keelduda jõuab.
„Vaata et sa homme kindlasti lehe ostad,” ütleb Lloyd. „Esikülg.”
Naine hõõrub oma põlve. „Õnnitlen, kallim. Millal su lugu viimati esiküljel oli?”
„Roosevelti valitsuse lugu, ma arvan.”
„Franklini või Teddy Roosevelti oma?”
„Teddy muidugi.” Lloyd tõmbab naise pisut kohmakalt lähemale ja suudleb teda – see pole mitte nende tavapärane kerge musi, vaid innukas embus.
Naine tõmbub tagasi. „Aitab küll.”
„Õige – mis siis, kui viimati su mees peale satub.”
„Ära pane mind ennast näruselt tundma.”
„Ma teen ainult nalja. Ära tunne end halvasti – mina ennast ei tunne.” Ta näpistab naist põsest. „Ma armastan sind.”
Sõnagi lausumata kõnnib naine üle koridori tagasi. Lloyd potsatab voodile, ise joobnult mõmisedes – „Pagana esimene kuradi külg!”
Järgmisel hommikul äratab Eileen ta õrnalt üles ja asetab ajalehe voodile. „Siin on jääkülm,” ütleb ta. „Ma panen kohvi üles.”
Lloyd tõuseb voodil istukile.
„Ma ei leidnud su lugu, kallim,” ütleb naine. „Ehk ei ole see tänases?”
Lloyd uurib esikülje pealkirju: „Blair astub lähema 12 kuu jooksul tagasi”; „Pentagon keelab julmad ülekuulamismeetodid terrorismi uurimisel”; „Homoabielud ärritavad Ameerikat”; „Austraalia leinab „Krokodillikütti”” ja lõpuks „Bush langeb arvamusküsitlustes rekordmadalale”.
Tema Gaza lugu ei pääsenud esiküljele. Ta lehitseb läbi siseküljed. Seda pole kusagil. Vandudes valib ta Rooma numbri. Kellaaeg on varane, kuid Menzies istub juba oma laua taga. „Mis mu looga juhtus?” nõuab Lloyd.
„Anna andeks. Me ei saanud seda kasutada. See Kathleeni prantsuse sõber helistas tagasi ja kinnitas, et see kõik on vale. Ta ütles, et me oleme tõsise supi sees, kui selle avaldame. Nad esitaksid selle peale ametliku protesti.”
„Kathleeni pressijuhtmest sõber kuseb