Ka aja surnukslöömisele oli Rakvere linnas mõeldud. Üks niisuguseid paiku oli näiteks ohvitseride kasiino, mis küll ei paistnud silma välise sära poolest, kuid oli eriti vallalistele mundrikandjatele asendamatu ajaviitekoht. Siin sai omavahel lõbusat juttu rääkida, mitmesuguseid raha- ja kaardimänge mängida ning selle kõrvale endale ka mõne kruusi õlut või tuju tõstmiseks pitsipaar kangemat kraami lubada, siis kui võiduõnn naeratas või kellegi rahakott seda võimaldas. Siin olid kindlaks kujunenud laudkonnad, mis omavahel ei segunenud; selles tehti vastavalt auastmetele ranget vahet. Kõrgemad ohvitserid istusid omaette eraldatud niðis, aga kamandajate kõige madalam klass, nimelt allohvitserid, kuulusid üsna välisukse lähedal paikneva pika laua taha. Alamväelastel siia asja ei olnud. Kasiino oli omaette koht sellepärast, et nende seinte vahel ei kehtinud tavapärased sõjaväelise suhtlemise reeglid; siin polnud tarvis auastmelt kõrgemale au anda, välja arvatud muidugi juhul, kui taheti teda kõnetada. Teisest küljest hoidis selline segaseltskond mundri väärikuse suhteliselt kõrgel, sest alamad olid ülemuste silma all ja vastupidi – mõlemad pidid oma prestiiþi nimel rangelt piiri pidama.
Verner Raumann oli üks nendest, kes kuulus kasiino välisukse juures asuva pika laua äärde. Kasvult üle keskmise, peadligi kammitud juuste ja veidi pungitavate silmadega allohvitseri päritolust ei teadnud kaaslased just palju; tema välimuse järgi otsustades tundus, et tegemist ei ole eesti soost noormehega. Oli teada, et ta räägib soravalt nii eesti, vene kui saksa keelt ja tal on üsna võimas bassihääl, mis sõdureid kamandades kaugele kostab. Kasiinos oli Verner igaõhtune külaline; tal ei olnud linnas oma korterit, vaid mees elas kasarmus, kus allohvitseride jaoks olid eraldi eluruumid.
„Poisid – laupäeval peame säärikud läikima viksima ja mundrid üle triikima! Meid on ballile kutsutud!” Veltveebel Koppel oli just kasiinosse sisenenud ja tõttas teistele uudist kuulutama.
„Tohoh! Sa vist ajad midagi segamini…” porises vanemallohvitser Leetma, korpulentne kuju, kes teiste vahele ei tahtnud mahtuda ja sellepärast laua otsas istus. „Meie ja ballile, see on nagu sadul sea selga… Kes seda enne on näinud!”
„Tõsijutt! Kõik vallalised allohvitserid on kutsutud!”
„Ah nii… Siis see mind ei puutu.” Leetma oli abielus.
„Kus see ball toimub? Kes seda korraldab?” küsis Verner Raumann. Kuuldu tundus hallis igapäevaelus vaheldust pakkuva ettevõtmisena ja mees mõtles kõigepealt, kui palju tal veel rahakotis kroone leidub. Kuigi kasarmutoit maksis seal elavatele üleajateenijatele vaid sente, polnud Verneril kunagi küllaldaselt raha. Õigemini – selle eest, et kasinast palgarahast midagi üle ei jääks, hoolitses juba kasiino.
„Naiskutsekooli ball, puha kenad plikad koos! Ja see toimub seltsimajas, Laial tänaval,” teadis Koppel vastata.
„Pah, need on ju nagu kloostrikasvandikud…” urises allohvitser Grauberg. „Need ei lase ennast näpugagi katsuda!”
„Preilidel on tantsitajaid vaja, eks sellepärast! Kus nad siin Rakveres noori mehi ikka võtavad kui mitte sõjaväest,” arvas keegi.
„Olgu, saab mindud! Joome selle peale!” ütles Verner ja kummutas klaasi. Tantsimisoskuse oli ta omandanud juba lapsena, kui nende pere veel Riias elas. Juristiharidusega isa oli rangelt nõudnud, et tema lapsed korraliku kasvatuse saaksid; Saksa päritoluga guvernante käe all õpiti kõike vajalikku, klaverimäng, laulmine ja tantsimine kaasa arvatud. Verneri isa oli kõigi vastu nõudlik inimene, kes oma põhimõtetest ei taganenud; baltisaksa päritolu mees omas kinnisvara nii Riias kui Tallinnas ja nende pere elas vaheldumisi nii siin kui seal. Vernerile oli Tallinnas rohkem meeldinud ja ta keeldus allumast isa nõudmisele, et poeg pärast gümnaasiumi lõpetamist tingimata Riia ülikooli läheks. Sellest sündis ootamatult suur pahandus, mille peale Verner koguni gümnaasiumi lõpuklassi pooleli jättis, omapead Eestisse tuli, aga paraku siin endale ülalpidamist ei leidnud. Lõpetamata haridusega noormehele näis sõjaväkke astumine ainsa väljapääsuna ja kolme aasta pärast ülendati ta veltveebliks.
Ballipäeval vaatas Verner oma paraadmundri üle, kontrollis, et kõik oleks omal kohal, ja astus kell kuus seltsimaja fuajeesse. Ta oli arvanud, et sinna koguneb rohkesti rahvast; kohapeal selgus, et peale paari tosina tütarlapse oli tulnud vaid kümmekond sõjaväemundris ja neli-viis tsiviilriietuses noormeest. Tüdrukud istusid saali seinte ääres pinkidel, vadistasid omavahel ja piidlesid noormehi, kes ukse juures salkadena seisid. Siis tõmmati lavaeesriie kõrvale ja seal olid lilleliste dekoratsioonide taustal istet võtnud mänguvalmis muusikamehed. Seejärel ilmus lavale frakis ja valgetes siidkinnastes tseremooniameister.
„Mu kallid daamid ja härrad! Tere tulemast Rakvere naiskutsekooli ballile! Seda balli peetakse igal aastal ja see on pühendatud kooli aastapäevale. Nagu ikka, alustame suurepärase helilooja Johann Straussi valsiga!”
Orkester alustas mängimist. Noormehed vaatasid ebalevalt üksteisele, keegi ei tahtnud olla esimene, kes üle tühja põranda endale partnerit valima tõttab. Paus kujunes piinlikult pikaks, orkester alustas juba kordusfraase ja siis võttis Verner end kokku, astus ehtsõjaväelaslikult sirge sammuga pinkidel istuvate daamide poole, kummardas esimese talle veidi sümpaatsemana näiva tüdruku ees ja lõi läikivate säärikute kannad kokku. See oli nagu signaaliks ka teistele ja mõne hetkega oli saali põrand tantsijatest tulvil.
Pärast kolme tantsu ilmus jälle tseremooniameister lavale.
„Me kõik austame kauneid kunste! Nüüd esitab vanema kursuse õpilane…” Mees vaatas käes olevat paberit ja jätkas: „…Vaike Kleinberg teile enda kirjutatud luuletuse. Palun!”
Verner mõtles, et nüüd oleks paras aeg puhvetisse minna, luuletused ei olnud teda kunagi eriti huvitanud. Aga kui ta pilgu jälle lava poole pööras, nägi ta seal tüdrukut, kes millegipärast tema pilgu vangistas. Tüdruk tegi kniksu ja luges peast:
„On vaikne, mahe kevadöö,
täis õielõhna ilm…
Ja läbi õrna pilvevöö
veel helgib tähesilm.
Nii vaikselt voolab jõeke,
kui tukuks minnes teel…
ja mööda kevadlilledest
tal merre ihkab meel.
Ja ööbik hõiskab kaasikus
tal laulust rõkkab rind…
Oh, tere kevad, jälle uus,
sa rõõmustad nüüd mind!”
Esineja kummardas, sai oma aplausi ning tõttas põskede õhetades lavalt minema. Verner saatis teda pilguga ja imestas, kuidas ta ei olnud seda neidu enne märganud. Nüüd jälgis ta tüdrukut hoolega, ja kui orkester järjekordselt alustas, kiirustas tema juurde.
„Kas ma tohin paluda?”
Neiu lõi silmad maha, punastas ja tõusis veidi ebalevalt. Nad alustasid valsituuri, Verner oli kogenud tantsija ning neiu võttis tema rütmi kohe omaks. Ja mees tundis kohustust end esitleda.
„Minu nimi on Verner, Verner Raumann…”
„Mina olen Vaike,” naeratas tüdruk, ja siis nad rohkem ei rääkinud. Vaike nautis noormehe tantsuoskust ja laskis end juhtida, püüdes omalt poolt iga teda suunavat liigutust tabada. Aga kui Verner ka järgmiseks tantsuks Vaike valis, küsis tüdruk juba julgemalt:
„Miks