„Ah, sa tead ju küll! See pole ju üldsegi nii kallis!” Tütar vaatas heldinult jalgratast. Kükitas selle juurde maha ja ajas sõrmega pedaali ringi.
„Eks sel juhul peab sulle kiivri ka ostma …” kostis isa poolkogemata ja taipas alles siis, et oli selle ütlemisega peaaegu juba nõusoleku andnud.
„Isa! Sa oled kõige parem isa maailmas!”
„Oota-oota, ega’s me kohe praegu … Tead mis – teeme nii, et kõigepealt katsume uue kodu hankida. Tõesti kuskile linna äärde või maale, nii nagu me kodus rääkisime … Aga seal on jälle omad mured, näiteks on sul sealt kauge koolis käia.”
„Kui sina tööle sõidad, võtad minu kaasa! Ja koju sõidan bussiga, bussid käivad ju igale poole,” seletas tüdruk vaimustunult, aga tegi samas kurva näo. „Ilus jutt küll, aga millal see aeg ükskord tuleb, ma jõuan enne vanaks saada!” Evelin ohkas. Lootus, et isa jalgratta kohe ära ostab, hakkas kiiresti kokku kuivama.
„Lähme nüüd edasi! Ega sa oma jalgrattast ilma ei jää, seda ma luban. Kohe, kui oleme kesklinnast ära kolinud!”
Tüdruk heitis veel kahetseva pilgu jalgratastele ja nad läksid edasi. Mikk Laidurit huvitasid televiisorid, need pildimasinad olid arengus suure hüppe teinud. Kunagi oli räägitud uskumatut juttu, et tuleb aeg, mil televiisor on seinale riputatav nagu maal – õhuke, suur ja seejuures terava pildiga nagu foto … Nüüd oligi see aeg kätte jõudnud ja Mikk ei väsinud neid suureekraanilisi imetlemast. Millised värvid!
„Kas sa tahad meile ka niisugust osta? Selle eest saaks viis jalgratast!” ütles Evelin toonil, milles ei puudunud etteheide. Tema kibeles edasi kõndima, tema soov oli täitmata jäänud.
„Ei-ei, ma vaatan niisama. Ilus pilt teisel, eks?”
„Mhmh … Aga ühe uue arvutimängu võiksid mulle küll osta!” Tüdruk elavnes, parem ikka natuke kui mitte midagi.
„Kui me uut korterit tahame, siis peame raha kokku hoidma,” seletas isa, ise selle juurde mõeldes, et nende praeguse kesklinnakorteri eest saaks üsna kena hunniku raha. Ainult siis, kui uue korteri asemel mõnda korralikku ridamajaboksi himustama hakata, siis vist peab natuke juurde panema. Tuleb pangalaenu võtta, aga see on tühiasi. Enam vist polegi edasipürgivat peret, kes poleks laenu võtnud. Autoliising on küll juba turjal, aga …
„Näed siis! Ja ise lubasid mulle jalgratast!” See oli juba otsene etteheide. Tundus, et ei räägi mitte tütar, vaid naine, kellega äsja on kui mitte just riid, siis erimeelsusega lõppenud mõtetevahetus toimunud.
„Olgu-olgu, küll sa saad oma ratta! Aga siis, kui kesklinnast ära kolime, ma ju ütlesin.”
„Millal see veel tuleb … Oled sa üldse internetist meile uut korterit otsinud? Sa ainult räägid!” Jälle nagu Maire. Siis, kui naine just heas tujus ei ole.
„Eks ma ikka mõnikord olen neid vaadanud… Aga ma tahaks seda ikka kuskile ilusasse ja omaette kohta, mitte sinna, kus kümnete kaupa suuri maju püsti pannakse. Et alguses on küll maakoht, aga kui valmis ehitatakse, tuleb linn. Mina niisugust ei taha,” seletas isa mitte just kindlal toonil.
Mikk Laiduril polnudki seni kindlat ettekujutust, millist elamist ta tegelikult sooviks, seni oli kogu asi vaid idee tasemele jäänud. Umbes nii, nagu soomlased ütlevad – tahaks elada järve ääres paksus metsas, aga keset suurt linna … Ka Mairega olid jutud jõudnud vaid selleni, et uut elamist oleks muidugi vaja, aga missugust ja millal, see jäi nagu kõrvaliseks küsimuseks. Maire oli niisuguste asjade otsustamise mehe hooleks jätnud, küllap ka sellepärast, et mõtles viimasel ajal rohkem oma teise lapse ilmale toomisele.
Evelin kõndis mossitades edasi, ei vaadanud enam vasakule ega paremale. Tüdruk teeskles, et uus kaubakeskus teda üldse ei huvita, ka jutuisu oli selleks korraks otsa saanud. Alles siis, kui nad olid hiigelsaalid läbi kõndinud, lõpuks kohvikunurga leidnud ja laua taga istusid – isal kohvitass ja tüdrukul jäätisepokaal ees –, muutus ta elavamaks.
„Ega ma kooli vahetada küll ei tahaks. Hakka jälle uute õpsidega harjuma ja …”
„Miks sa seda vahetama peaksid?” imestas isa. Tema mõte oli oma radu kapanud ja äsjane jutuajamine juba meelest läinud.
„Noh, siis, kui me kesklinnast ära kolime!” Nüüd oli Evelini toonis kuulda etteheidet, et isa tema mõtet lennult ei tabanud. Isegi pahasevõitu pilk lendas üle laua.
Jaa, sinu tulevasel mehel vist ei saa kerge elu olema, välgatas Mikk Laiduri peas ootamatu mõte. Tüdrukus hakkas üha enam ilmnema naiselikke jooni, esialgu õnneks küll ainult niisuguste minikapriiside näol.
„Evelin, ära selle üle muretse, sinna on veel aega! Võibolla jõuad enne põhikooli ära lõpetada …”
„Nojah, seda ma arvasin! Kolm aastat veel oodata, kolm aastat!” Tüdruk lükkas pooliku jäätiseportsu demonstratiivselt eemale, nagu oleks maiustus vaid tema soovide uinutamiseks ostetud. Lõpuks oli ta juba selles eas, kus väikestest asjadest suurte nimel loobuda osatakse.
Isa rüüpas mõtlikult oma kohvi. Plika on ikkagi ära hellitatud, ainuke laps, nagu ta seni on olnud … Aga mis teha – tegelikult ongi ta ju omapead kasvanud või siis rohkem lasteaiatädide ja õpetajate kasvatatud. Ning õhtuti ja nädalavahetustel, kui kogu pere koos oli, eks siis sai teda omajagu hellitatud küll … Mingi sisemise käsu peale. Selleks, et korvata igapäevaseid puudujääke, mil isale-emale oli oma ametitöö kõigest muust tähtsam ja lapsele lihtsalt aega ei jätkunud.
Kas ta hakkab oma jäätist edasi sööma või jätabki selle niiviisi keset lauda? välgatas Mikk Laiduri peas uudishimulik mõte. Mingi märgi pidi tüdruku käitumine andma, kuigi isa ei osanud hetkel arvata, kuidas ta reageerima peaks. Kui hakkab sööma, on ta veel laps, kui mitte, siis on jonnakas teismeline, keda peab juba tõsisemalt suunama hakkama, kuigi … Jah, last kasvatatakse vaid viienda eluaastani, vanemana saab teda ainult äraostmisega suunata – nii oli kuskil kirjutatud. Kas nüüd ongi juba hilja, jonn on temasse juba kindlalt sisse kasvanud?
Ei, ta on ikka veel pisike plika. Näe, kuidas vilksamisi oma jäätiseportsu vaatab, ilmselt tahaks seda edasi limpsida, aga jonn ei luba. Küllap võitleb iseendaga, otsib õiget teed, kuidas süüa ja ometi iseendaks jääda, mõtles isa muiates. Ja siis otsustas ta tüdrukule appi minna.
„Söö oma jäätis ära, siis kõnnime edasi,” ütles Mikk Laidur ükskõikselt, nagu poleks teise kapriisi tähelegi pannud. Ning Evelin võttis sedamaid lusika ja hakkas sulavat maiust limpsima.
3
Inimkond saab päev-päevalt aina targemaks, kuna arengutempo üha kasvab ning teadmised ja oskused levivad järjest kiiremini. Lausa üleöö võeti Eestimaal omaks mitte ainult läänelik ehituskultuur ja uued materjalid, vaid ka uudne ja kiiret tegutsemist võimaldav ehitustehnoloogia.
Metsaväljal, Orviku talu maadel kees vilgas tegevus. Erkkollaste vestidega maamõõtjad said selle metsataguse maakoha lahutamatuks osaks, sest teede, ehituskruntide ja trasside mahamärkimisega oli rohkesti tegemist. Iga päev oli kohal ka omanik Mart Ungas, kes kogu tegevust jälgis ja püüdis oma sõna sekka öelda. Kohe pärast seda, kui esimese ridamaja asukoht oli märgistatud, toodi kohale ekskavaator, mis hakkas täiskeldriga maja vundamendile alust rajama. Seegi töö ei võtnud palju aega ja siis jõudis tööjärg juba ehitajate kätte, kes rajasid kibekiiresti vundamendiraketised, et suure pöörleva trumliga betooniauto need täis pumbata saaks.
Mart jälgis kõike Metsaväljal toimuvat varjamatu rahuldustundega, kuigi tundis selle kõrval tõrvatilgana ka omajagu ebalust, isegi kartust, mis tema mõtted aina ühe teema ümber keerlema sundis, ja selleks teemaks oli raha. Need olid tema arvates tohutud summad, mis töö maksma läks. See kõik toimus laenatud raha eest ja mehe toeks jäi vaid ähmane lootus, et ta selle juba mõne aasta jooksul ära maksta suudab ja hiljem mitmekordselt tagasi saab.
Alates sellest päevast, kui Mart Ungas ehitustehnikumi praktikandina esimest korda ise kellu kätte võttis, oli ta ehitamisega tegelenud; tehnikumi lõpudiplom andis talle võimaluse