Samas pole võrdlemisi suur osa „Hervöri ja Heiðreki saaga“ tekstist luuletustega otseselt seotud, nagu näiteks episoodid Heiðreki truudusetu naise ning surnuks peetud kasupojaga. Erinevalt luuletustel põhinevatest saagaosadest jäävad need lood ka võrdlemisi skemaatilisteks. Tolkien on heitnud ette, et saagas jääb vajaka veenvatest süžeelistest seostest loo nelja põhilise episoodi vahel, millest igaühele vastab oma luuletus (Sámsey lahing, Hervöri lugu, Gestumblindi mõistatused, gootide ja hunnide sõda). Korraliku lõpplahenduseta jääb ka raamjutustus Höfunði kuuest nõuandest Heiðrekile, mida viimane rikub (vt. Tolkien 1960: xv–xvi): kaks nõuannet kuuest jäävad lihtsalt õhku rippuma. Ilmselt tuleb saagaautori süüks panna ka mitme algul tõenäoliselt erineva päritoluga tegelase segiajamine (Hlöði ema Sifka ja Heiðreki reetja Sifka; Heiðreki kasuisa Gizurr ja gooti sõdalane Gizurr Grýtingaliði). Teksti viimane osa – Rootsi kuningate genealoogia – pärineb algupäraselt kahtlemata kuskilt mujalt ning on liidetud saagale puht-mehaaniliselt.
Kõige selle tõttu on enamik uurijaid leidnud, et saagaautoril on vaid piiratud määral korda läinud oma erinevat päritolu materjali üheks tervikuks liita. Ilmselt tajusid teksti puudujääke ka kaasaegsed lugejad, sest „Hervöri ja Heiðreki saagast“ leidub lisaks siintõlgitule (tuntud põhikäsikirja järgi kui R) veel mõnevõrra hilisem, täiendatud variant (mis omakorda jaguneb versioonideks H ja U). R ja HU erinevad teineteisest just saaga alguse poolest, kuhu HU-s on lisatud tublisti geograafilist, mütoloogilist ja genealoogilist materjali (vt. Tolkien 1960: xxix–xxxi). Muuhulgas leidub seal lugu, kuidas kuningas Svafrlami (Sígrlami poeg) sundis kahte kääbust Tyrfingit sepistama ning viimased talle kätte maksid, pannes mõõgale peale kolmekordse needuse. R-variandis on neist needustest mainitud ainult üht – nimelt asjaolu, et Tyrfingr peab kellegi tapma, enne kui ta tuppe tagasi pannakse –, ning sedagi neutraalse faktina, mitte needusena.
Vaatamata sellele, et „Hervöri ja Heiðreki saaga“ on kirjandusteosena mõneti ebaühtlane (ning seetõttu ka suhteliselt vähetõlgitud), on ta oma sisemistelt väärtustelt vanapõhja ja vanagermaani ajaloo tõsisematele huvilistele ehk kõnekamgi kui mõni puhtkirjanduslikult ladusam saaganarratiiv.
Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga
Erinevalt „Hervöri ja Heiðreki saagast“ on „Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga“ kahtlemata väga oskusliku saagaautori looming. Selle teksti juures tasubki eelkõige tähelepanu pöörata meelelahutuslikkuse ja pajatamiskunsti olulisusele. Viimane on tähtis nii saagakirjanduse omaaegse sotsiaalse konteksti mõistmiseks kui antud juhul ka olulise tekstisisese motiivina.
Kuigi meieni jõudnud muinasajasaagad on kirja pandud 13. ja 14. sajandil, leidub tõendeid selle kohta, et suulise žanrina eksisteeris midagi taolist juba vähemalt 12. sajandil, tõenäoliselt varemgi. Nn. kaasajasaagasid (samtiðar sögur, s.t. islandlaste saagad, mille sündmuste toimumisaeg on lähedane saaga kirjutamisajale) esindavas „Þorgilsi ja Hafliði saagas“ (Þorgils saga ok Hafliða) on juttu 1119. aastal Reykholtis toimunud pulmapeost, mille puhul muuhulgas mainitakse, et seadusetundja Hrólfr Skálmarnesist olevat seal kohalviibijate meelt lahutanud enda koostatud saagaga „viiking Hröngviðist, Ólafr Liðmannakonungist, berserk Þráini hauakambri avamisest ja Hrómundr Gripssonist koos paljude värssidega“ (vt. nt. Jensson 2009: 86). Ehkki nimetatud saaga ise pole säilinud, näib see lugu olevat sarnanenud teadaolevatele muinasajasaagadele.
Kaasaegsetest kommentaaridest nähtub seegi, et neid lugusid räägiti eelkõige meelelahutuslikul eesmärgil ning ajaloolist tõepära peeti seejuures pigem teisejärguliseks. Samas „Þorgilsi ja Hafliði saagas“ on tähendatud, et mainitud „Hrómundr Gripssoni saaga“ taolised „luiskelood“ (lygisögur) olevat meeldinud Norra kuningale Sverririle, kes pidanud neid väga lõbusateks. Fantastilisele „Göngu-Hrólfi“ saagale (Göngu-Hrólfs saga) on autor lisanud eessõna, milles ta kaitseb end võimaliku kriitika eest väitega, et kõige tähtsam on lugu nautida, mitte aga sellest vigu otsida, ning et kunagi ei saa kõigi meele järele olla.
„Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga“ (Egils saga einhenda ok Ásmundar berserkjabana) on tõenäoliselt 14. sajandi algusest pärinev hiline muinasajasaaga, mille autori juhtmõtteks oli ilmselt oma kuulajaskonnale eelkõige head meelelahutust pakkuda. Saagas on vabalt segunenud erinevad elemendid vanapõhja mütoloogiast ja müütilisest geograafiast, viikingiaegsetest meresõidumotiividest ja muinasjuttudest, ning väliskirjandusest laenatud süžeelistest seikadest (viimastest silmatorkavaim on episood Egili teenistusest hiiglase kitsekarjusena, mis ulatub kokkuvõttes tagasi Polyphemose looni Homerose „Odüsseias“).
Nagu taoliste tekstide puhul võrdlemisi tavaline, täidab narratiivse sõlmituse rolli kangelase rännak printsessi leidmiseks. Süžee põhirõhk saagas langeb aga kolme peategelase – Egili, Ásmundi ja hiiunaise Kotkanoka – elulugudele, mida nad pudru valmimist oodates üksteisele jutustavad. See motiiv peegeldab tekstivälist performatiivset situatsiooni – ajaviitena mõeldud meelelahutust –, milles saagat ennast tõenäoliselt ette kanti või loeti. Tekstis aga juhib seiklustest pajatamine kokku erinevad narratiivsed lõimed (näiteks loo sellest, kuidas Egill oma käe kaotab ja tagasi saab) ning see tagab teatud moel ka lõpplahenduse – lugu saab pöördumatult läbi alles siis, kui kõik tähtsamad tegelased on ühisel joomapeol kohtunud, üksteisele oma seiklustest pajatanud ning räägitu tõesust vastastikku kinnitanud.
Autori eklektilisus allikmaterjali käsitlemisel on omane ka teistele hilisematele muinasajasaagadele ning võib rääkida isegi sedalaadi tekstikorpuse motiivide ühisest varasalvest. Võrdlemisi lähedasi sisulisi paralleele „Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saagale“ pakuvad „Bósi ja Herrauði saaga“ (Bósa saga ok Herrauðs) ning „Hálfdan Eysteinssoni saaga“ (Hálfdanar saga Eysteinssonar), kuid täpsemate seoste väljaselgitamine on raske. Need ja teised historiograafiliste taotlusteta saagad on kõige otsesemad rahvapärase meelelahutuse esindajad Põhjamaade vanimas kirjanduses, ning võibolla just nende kaudu saab kõige selgema ettekujutuse 14. sajandi islandlaste kirjanduslikest eelistustest ja meelisteemadest.
Eirekr Ränduri saaga
Hoopis teistsugune tekst on „Eirekr Ränduri saaga“ (Eireks saga víðförla), tõenäoliselt 14. sajandil kirjutatud lühinarratiiv, mis on säilinud 14. sajandi lõpust pärinevas suures kuningasaagade kompilatsioonis Flateyjarbók ning mitmes hilisemas käsikirjas. Nagu mitmed teised samalaadsed, n. – ö. kohalikus keeles ja vormis, kuid selgelt kõrgkristliku sisuga teosed,2 on „Eirekr Ränduri saaga“ žanriline liigitamine uurijate-väljaandjate seas pikka aega nõutust tekitanud. Parema puudumisel on see siiski üldiselt arvatud muinasajasaagade kilda (Guðni Jónssoni editsioonis küll ühena lisadest, mitte põhikorpuse osana (vt. Jónsson 1950)).
Samas on „Eireki saagal“ veel lähedasemad seosed teiste, mitte just tingimata muinasajasaagadeks peetud rännusaagadega nagu „Yngvarr Ränduri saaga“ (Yngvars saga víðförla) ja „Þorvaldr Ränduri lugu“ (Þorvalds þáttr víðförla), mille tegevus toimub 10.–11.
sajandil ning mis räägivad peategelaste seiklustest nn. Idateel (Austrvegr). Sverrir Jakobsson on tähendanud, et hüüdnimi víðförli („Rändur“, otsetõlkes „Laialtrännanu“) omistatakse alati just nendes idapoolsetes maades käinud kangelasele (Jakobsson 2006). Nagu „Eirekr Ränduri saagas“, on teisteski sarnastes tekstides keskseteks tegevuspaikadeks Konstantinoopol, India, Venemaa (Garðariki) ja Perm (Bjarmaland).
Teisalt on „Eireki saaga“ oma põhisisult kahtlemata kristlik ja õpetatud ning tugineb seejuures kindlasti võõramaistele eeskujudele. „Eirekr Ränduri saagat“ võibki vaadelda kõrgkultuurse eruditsiooni ilukirjandusliku rakendusena, mis puhtkirjanduslikult pole ehk kuigi õnnestunud, ent demonstreerib markantselt vanaislandi saagatraditsiooni lähedast seotust keskaegse kõrgkultuuriga laiemalt. Kujutades põhjamaise kuningapoja kristlusse pöördumist ja talle ilmunud nägemust paradiisi eeskojast,