Saateks
Islandi keskaegne saagakirjandus on niivõrd mitmekesine, et seda kui tervikut on raske mingisugustegi temaatiliste raamidega piiritleda. Saagade hulka kuuluvad nii ladina keelest tõlgitud historiograa-filise, entsüklopeedilise ja religioosse sisuga tekstid (näiteks hagiograafiad ehk postula sögur), valdavalt Islandil kirjutatud ja Norra kuningasuguvõsadest jutustavad kuningate saagad (konunga sögur), peamiselt keskaegsete islandi talupoegade omavahelistest kisklemistest ja verevaenust rääkivad islandlaste saagad (íslendinga sögur) kui ka legendaarsetest kuningatest ja ammustest kangelastest kõnelevad muinasaja- ehk vana-aja saagad (fornaldar sögur). Loetelu ei ole kaugeltki ammendav.1
Selle raamatu kolme saagat on arvatud viimati mainitud nn. muinasajasaagade hulka. See nimetus viitab kujutatavate sündmuste toimumisajale ja kaudselt ka – kohale. Nende saagade tegevustik toimub enne Islandi asustamist 9. sajandi teisel poolel ja Norra ühendamist kuningas Haraldr Kaunisjuukse poolt (islandi keskaegses kirjanduses peeti neid sündmusi kaasaegseteks) ning hõlmab suure rahvasterändamise perioodi ja varasemat viikingiaega. Ka sündmuskohad jäävad väljapoole Islandit: need katavad suure osa Põhja-Euroopast ning kanduvad vahel väga kaugetesse maadesse (Kreeka, India), rääkimata täiesti müütilistest paikadest (näiteks Glæsisvellir, Jötunheimr). Muinasajasaagade peategelasteks on muistsed kangelased, kes on ehk osalt ajaloolise või müütilise tagapõhjaga, kuid kelle tegude ja iseloomujoonte kujutamisel on olulisim siiski saagaautori enda looming.
Taolistest tekstidest on juba eesti keelde tõlgitud selle žanri võibolla kõige märkimisväärsem esindaja „Völsungite saaga“ (Völsunga saga), „Vanema Edda“ kangelasluuletuste nn. Sigurði-tsükli 13. sajandi keskpaigast pärinev proosavariant. Käesolev raamat soovib jätkata „Völsungite saaga“ tõlkimisega alanut ning vahendada eesti keelde veel ühe jao fantastilisemat laadi saagakirjandust. Samas on tõlkija püünud avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on üksteisega võrreldes suhteliselt eriilmelised, vaatamata sellele, et neid kõiki on liigitatud muinasajasaagade ühisnimetaja alla.
Nagu „Völsungite saaga“, põhineb ka „Hervöri ja Heiðreki saaga“ enamjaolt iidsel kangelaseepikal, mida võib osaliselt pidada vanemaks „Vanema Edda“ luulest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, millel on palju kokkupuutepunkte vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ja allegoorilist lugemist nõudev tekst, mis kuulub eeskätt keskaegsesse kõrgkiriklikku konteksti ning kannab selgelt kristlikku moraali.
Tõlkija loodab, et see raamat kõnetab nii neid lugejaid, kellel on sügavam huvi vanaislandi kultuuri, ajaloo ja saagakirjanduse vastu, kui ka neid, kelle fantaasiat ergutab võimalus heita pilk tuhande aasta tagusesse kummastavasse maailma, milles tütar tulemöllu trotsides oma surnud isa hauakääpast üles tõusma manab ning hiiglased ja kuningapojad ühise õllelaua taga istuvad.
Hervöri ja Heiðreki saaga
Muinasajasaagade säilinud korpus tervikuna pälvis pikka aega suhteliselt vähem uurijate tähelepanu kui näiteks kuningate või islandlaste saagad. Üks põhjuseid seisnes selles, et „realistlikke“ saagasid tavatseti hinnata puhtstilistiliselt paremateks ja väärtuslikumateks, teine aga asjaolus, et erinevalt kuninga- või islandlaste saagadest polnud muinasajasaagadest mõtet otsida autentset ajalookujutust. Too asjaolu sobis halvasti vanema filoloogilise uurimistöö positivistliku historiograafilise rõhuasetusega, mis soovis üle kõige tekstides identifitseerida ja eemaldada hilisemaid lisandeid, jõuda välja n. – ö. tõelise tekstini ja sealtkaudu tõelise ajalooni. Muinasajasaagade õnnetuseks kirjeldati neis sündmusi, mille tegelik toimumisaeg ja seega võimalik ajalooline tagapõhi jäid 13.–14. sajandi saagakirjanike vaateveerult enam kui viiesaja aasta kaugusele. Sellise ajavahemiku puhul jõuab suulise pärimuse kantud informatsioon peaaegu kindlasti tundmatuseni tuhmuda ja moonduda. Ehkki nendel juhtudel, kui saagade teavet saab võrrelda samade seikade kaasaegsete kirjeldustega näiteks ladinakeelsetes kroonikates, ilmneb ühest küljest vanapõhja pärimuse hämmastav järjepidevus, osutub teisalt, et muinasajasaagade üleloomulike sugemete, rahvajutuklišeede ja teistest tekstidest pärinevate laenude seast mingilgi määral detailitäpset ajaloolist tõepära otsida on asjatu vaev.
Siiski on nende saagade seas üks väike rühm, mida on esile tõstetud just nende ajaloolisuse tõttu ning varasemal ajal sellevõrra ka rohkem uuritud: nimelt tekstid, mis põhinevad vanal kangelasluulel. Luulevormis edasiantav pärimus on juba oma meetrilise ranguse tõttu oluliselt konservatiivsem ning säilitanud palju sellist, mis muidu võinuks ümberjutustamise käigus kaduma minna. Lisaks pole taolised saagad mitte üksipäini luulel põhinevad proosaümberjutustused, vaid on ka ise prosimeetrilised: luuletusi tsiteeritakse teksti sees ning uurija võib neid vaadelda proosatekstist sõltumatult.
Eriti kehtib see määratlus 13. sajandist pärineva „Hervöri ja Heiðreki saaga“ kohta (Hervarar saga ok Heiðreks; tuntud ka kui „Targa kuninga Heiðreki saaga“ ehk Saga Heiðreks konungs ins vitra), mis põhineb kolmel pikal, algselt tõenäoliselt üksteisega seostamata kangelasluuletusel. Lisaks leidub tekstis rida luulevormis mõistatusi. Ehkki võib väita, et saaga struktuurilisele terviklikkusele ja üldisele loetavusele pole taoline luuletruudus kuigivõrd kasuks tulnud, on meie jaoks tegemist siiski äärmiselt õnneliku asjaoluga, sest just tänu sellele saagale on vähemalt mingil kujul säilinud kaks unikaalset eddaluuletust – „Angantýri äratamine“ ning „Hunnide ja gootide lahing“ – ning lisaks ainulaadne mõistatustekogu.
Kolmas luuletus, melodramaatiline „Hjálmari surmalaul“, on koos Sámsey lahingu kirjeldusega veidi teistsuguses variandis säilinud ka „Örvar-Oddi saagas“ (Örvar-Odds saga) ning kujutab endast üht märkimisväärsemat vanapõhja eleegiat. Ka see luuletus on kindlasti vanem kui säilinud saagatekst, millele viitab seegi, et 11. stroofis on Hjálmari kaaslase nimeks Sóti (Örvar-Oddiga on lahingut seega seostatud hiljem).
Saagas kasutatud poeemidest ehk kuulsaim on „Angantýri äratamine“ (tuntud ka kui Hervararhvöt ehk „Hervöri ässitus“), printsess Hervöri poeetiline dialoog oma surnud isa Angantýriga. Eriti vanapõhja kirjanduse taasavastamise ajajärgul 18. sajandil peeti seda „Vanema Edda“ „Nägijatari kuulutuse“ (Völuspá) kõrval üheks mõjuvõimsamaks vanapõhja luuletuseks üldse ning tõlgiti ohtralt teistesse keeltesse (ingliskeelsete tõlgete kohta vt. Tolkien 1960: xxxiv– xxxv). Kindlasti aitas sellele kaasa luuletuse piisavalt õudne temaatika – hauakambrid, tuleriidad, needuse alla pandud mõõgad ning surnuist üles ärkavad sõdalased –, mis sobis hästi tollal moes olnud romantiliste kujutluspiltidega viikingiajast ja vanapõhja mütoloogiast.
Eeskätt on uurijate tähelepanu pälvinud Gestumblindi mõistatuste episood. See intellektuaalne mõõduvõtmine, mis toimub maskeeritud Odini ja kuningas Heiðreki vahel, pole vanapõhja kirjanduses küll ainuke, kuid on ainulaadne selle poolest, et antud juhul küsitakse just mõistatusi. Mujalt vanapõhja kirjandusest ei leia sellise meelelahutuse kohta vähimatki vihjet. Samuti on teadaolevate paralleelideta ka mõistatused ise, v.a. lehmamõistatus (stroof 70) ning kummaline mõistatus veel sündimata põrsastega emise kohta (stroof 69, vt. märkust).
Kõige tähelepanuväärsem saagas leiduvatest luuletustest on siiski viimane, „Hunnide ja gootide lahing“ (tuntud ka kui Hlödskviða, „Hlödi laul“), tõenäoliselt üks vanemaid vanapõhja luuletusi, mis on – ehkki võrdlemisi halvas seisus – meieni jõudnud. Erinevalt „Hjálmari surmalaulust“ ja „Angantýri äratamisest“, mille mõistmiseks tuleb tunda proosakonteksti, oli „Lahing“ ilmselt iseseisev teos, milles otsene kõne vaheldus jutustavate osadega. Kahjuks on poeemist teadmata hulgal värsse kaduma läinud: osa neist kindlasti seetõttu, et saaga peamise käsikirja R lõpp on defektne, osa tõenäoliselt juba ammu enne saaga kirjutamist – enamik uurijaid on arvanud, et luuletuses on rohkem kui üks ajaline kihistus (vt. Tolkien 1960: xxii).
Vähemalt Christopher Tolkien on arvanud, et ka vanima kihistuse aluseks pidi olema mingi veel vanem luule. Selle kasuks räägivad mõned väga kauged kohanimed, mis on sealtkaudu 13. sajandi saagateksti jõudnud. Need on näiteks Karpaadid (Harvaða-fjöll), Dnepr (Danparstaðir), Sileesia mäeahelik Jeseníky (Jassar-fjöll) ja Dvina (Dúna), mis kõik viitavad iidsetele gootide asualadele 3.–4.
sajandil