„Te olete ära eksinud, lapsed. Minge nüüd minema.”
Lise taganes hirmunult ukse poole, sest naine oli ebameeldiv ja tema suu lehkas toore liha ja vanade sokkide järele. Bulle aga seisis ja vaatas uudishimulikult üles nahkmantlis naise poole.
„Miks see kell tagurpidi käib?” küsis Bulle ja osutas üle naise õla kella poole.
Naine vastas, ilma et oleks end ringi keeranud: „See loeb minuteid aja lõppemiseni. Ja teie puhul on see nüüd. Välja!”
„Mis sellel viga on?” küsis Bulle ja osutas ühe teise kella poole. „See ju ei tööta. Kas sa müüd katkiseid kelli?”
„Tühi loba!” vastas naine. „See kell väidab lihtsalt, et aeg seisab paigal. Ja kes teab, võib-olla on tal õigus.”
„Aeg ei saa nüüd küll paigal seista,” ütles Lise, kes oli vahepeal julgust kogunud.
Naine suunas pilgu tüdrukule. „Ilmselgelt ei tea sa ajast midagi, loll tüdrukutirts, seepärast peaksid oma ilmetu suu kinni hoidma. Kõik asjad minevikus juhtuvad üheaegselt ja kogu aeg aina uuesti ja uuesti. Aga inimestel on nii väiksed ajud, et nad ei saa kõigest toimuvast ühekorraga aru, seepärast usuvad nad, et üks asi toimub teise järel. Tikk-takk, tikk-takk. Nüüd aga ei ole mul rohkem tühjaks lobaks aega, nii et tehke minekut.” Ta pööras end rulluisul ringi ja tõstis jala, et hoogu anda.
„Sa rääkisid enesele vastu,” sõnas Bulle. „Kui aeg seisab paigal, on sul aega terve maa ja ilm.”
Naine pööras end tasakesi jälle nende poole. „Hmm, kääbik pole vist ajukääbik. Aga te peate ikkagi nüüd lahkuma.”
„Meil on üks postmark müügiks,” lausus Bulle.
„Mind ei huvita. Välja.”
„See on aastast 1888,” sõnas Lise. „Ja see näeb peaaegu uus välja.”
„Ah et uus?” Naine kergitas kulmu, mis nägi välja, nagu oleks näole joonistatud eriti terava musta pliiatsiga. „Vaatame järele.”
Lise sirutas käe postmargiga.
Naine õngitses taskust välja suurendusklaasi ja kummardus Lise käe kohale.
„Hmm,” ütles ta. „Feeliks Lammas. Kust te selle margi saite?”
„See on saladus,” vastas Lise.
Naine kergitas teist sama kriipsjat kulmu. „Saladus?”
„Täpipealt,” ütles Bulle.
„Näib, nagu see oleks märjaks saanud,” lausus sosistav kähe hääl. „Lisaks on postmargi serval valge kiht, kas te olete seda seebivannis leotanud?”
„Ei,” vastas Bulle, märkamata Lise hoiatavat pilku.
Naine sirutas nimetissõrme ja kraapis pika punaseks lakitud küünega postmarki. Seejärel pistis ta küüne suhu, mis meenutas kitsast pragu naise ranges näos. Ta maitses. Ning nüüd kerkisid mõlemad kulmud kõrgele.
„Pärgli päralt,” sosistas ta.
„Ah?” küsis Bulle.
„Ma ostan selle ära. Kui palju te soovite?”
„Mitte palju,” vastas Bulle. „Piisavalt, et jätkuks lennukipiletite jaoks Pa… Ai!”
Ta vaatas vihaselt Lise poole, kes oli teda jala pihta löönud.
„Neli tuhat krooni,” ütles Lise.
„Sa üheksasabaline kass!” käratas naine. „Neli tuhat krooni postmargi eest, millel on surmigav surnud president?”
„Okei, kolm tuh…” alustas Bulle, kuid karjatas, sest sai jälle valusa hoobi jala pihta.
„Neli tuhat kohe kätte või me lahkume,” ütles Lise.
„Kolm tuhat pluss mõlemale oma kell,” vastas naine. „Näiteks see kell, mis käib aeglaselt. Tehtud spetsiaalselt inimestele, kellel on liiga palju toimetusi. Või see kell, mis käib kiiresti, inimestele, kellel on igav.”
„Jaa!” hüüdis Bulle.
„Ei!” ütles Lise. „Neli tuhat. Ja kui sa viie sekundi jooksul ära ei otsusta, tõuseb hind viie tuhandeni.”
Naine vaatas raevunud pilguga Liset. Ta avas suu, et midagi öelda, aga peatus, kui nägi Lise pilku. Siis ta ohkas, pööritas silmi ja pahvatas alistunult: „Hästi siis, sa igavene vereimejast tatikas.”
Naine kadus uisutades eesriide taha ja tuli tagasi raharulliga ning andis selle Bullele. Poiss limpsas oma parema käe pöialt ja hakkas raha lugema.
„Loodetavasti oskad sa arvutada,” pomises naine.
„Lihtne matemaatika,” sõnas Bulle. „Kakskümmend sajakroonist pluss kaks vana tuhandekroonist. See teeb kokku neli tuhat. Meeldiv oli Teiega äri teha, preili…?”
„Mu nimi on Raspa,” vastas naine ja naeratas kitsalt ja ettevaatlikult, justkui kartes, et ta nägu rebeneb.
„Ja mis teie nimed on, kallid lapsed?”
„Bulle ja Lise,” vastas Bulle ja andis raha Lisele, kes toppis selle ranitsataskusse.
„Jajah, Bulle ja Lise. Te saate need kuldkellad ostule lisaks.”
Ta viibutas nende ees kahte läikivat käekella.
„Lahe!” hüüdis Bulle ja tahtis ühte enda kätte haarata, aga Raspa tõmbas selle eest ära.
„Esiteks pean ma kellad sättima selle riigi ajatsooni järgi, kuhu te reisida kavatsete,” sõnas ta. „Seega, kuhu minek on?”
„Pariisi!” hüüdis Bulle. „Prantsusmaa pea… ai!”
Tema silmad pidid suurest valust pea seest välja kargama.
„Oi, vabandust, kas su jalg sai pihta?” küsis Lise. „Vaatame järele, ega sinikat ei tulnud.”
Ta kummardus Bullele lähemale ja sisistas talle vaikselt kõrva, et Raspa ei kuuleks: „Postkaardil oli kirjas, et me ühegi sõnaga ei iitsataks, kuhu me läheme!”
„Minu viga,” pomises Bulle virilalt.
„Ahhaa, Pariisi,” irvitas naine ja paljastas valgete teravate hammaste rea. „Ma käisin seal kunagi. Ilus linn.”
„Ei tea, pole ta nii ilus midagi,” uratas Bulle ja hõõrus jalga. „Me mõtlesime ümber ega sõidagi sinna.”
„Einoh, aga miks siis mitte?” naeris Raspa kähedalt.
„Oktoober. Liiga palju vihma. Kuuldavasti on Pariis üle ujutatud. Terve hunnik Gröönimaa hülgeid ujub ringi, sööb prantssaia ja ajab inimesi taga.”
Raspa kummardus Bulle kohale ja hingas talle toore liha ja vanade sokkide haisu ninna: „Siis on ju hästi, et need kuldkellad veekindlad on.”
„V-veekindlad?” küsis Bulle, kes polnud kunagi oma elus kokutanud.
„Jah,” sosistas Raspa nii vaikselt, et nad kuulsid kõikide poes olevate kellade tiksumist. „See tähendab, et te saate nendega vee all ujuda. Ja nendega pesemas käia. Näiteks vannis.”
„V-vannis?” sõnas Bulle ja murdis pead, kust see kokutamine pärit oli.
„Te saate kindlasti aru, mida ma silmas pean, eks ole?” ütles Raspa ja pilgutas kavalalt silmi.
„E-ei,” vastas Bulle. Jessuke, kas ta jääbki nüüd kokutama?
Naine ajas järsku selja sirgu ja