Selleks, et oma maailma ära tunda, on tarvis sündida mitte hiire ega taevalinnuna, vaid kõneleva kahejalgsena – homo sapiensina, olendina, kes on võimeline ületama nii vetevälju kui ka metsaavarusi, avama lukus värava, nägemaks, et miljonite sipelgate kodu pole midagi muud kui väikene küngas. Et Suur Munamägi on kõige kõrgem tipp Eestis ja Kilimandjaro kaob sellele tõustes pilvedesse. On siis maastiku puhul tegemist kaasasündinud võimega välispidist seespidiselt reprodutseerida, kasvatades oma aru seesmistes kodades suure ilma väiksema koopia, või hoopiski luuleteosega, mis seatud kokku paljude üksikfaktide kokku liimimise näol – see on probleem, millele meie seas paljud annavad väga erineva vastuse ja mille alusel on kujunenud erinevad filosoofilised koolkonnad. Veendumus, et mateeria ilmneb meile meelte kaudu koopia või mimeesliku reflektsioonina, on seejuures üks lihtsamaid, paraku aga ka arusaamatumaid seletusi nii maailma kui ka selle visuaalse peegelpildi – maastiku – mõiste avamisel.
Maastik on maastik on maastik, ei midagi rohkemat ega vähemat. Pilt, mis kõneleb meile asjadest mitte sellisena nagu nad on, vaid nagu nad meile ilmnevad. Nii on küsimus maastikust küsimus meie usust sellesse. Sellest, kuidas ja kuivõrd me oleme valmis maailmast aru saama, võtma omaks normi, mida kantiaanlik filosoofia seostab meis eksisteeriva võimega tajuda asju mitte üksnes erineva, vaid ka sarnasena, leida samadele nähtustele samasugused nimed, leppida kokku, mis on maastik ja veelgi enam – mis on ilus maastik. Maastiku mõiste lahti mõtestamisel oleme seotud nii psühholoogia poolt kirjeldava teadusega kui ka sotsiaalsete normide ja kultuurikonventsioonidega. Värvipime inimene tajub värve erinevalt, on aga ometi võimeline oma arvamusi vastavalt talle teadaolevatele kokkulepetele korrigeerima. Autojuht, kes näeb punase valgusfoori tule asemel rohelist, on võimeline olukorda enda jaoks vastavalt vajadusele ümber hindama.
Et minust aru saadaks, tahaksin juba oma käsitluse alguses rõhutada kahte olulist aspekti. Esiteks seda, et maailm, milles elame, on tinglik ja kätt südamele pannes lõpuni arusaamatu. Üksnes rumal või silmakirjalik inimene võiks arvata teisiti. Ja teiseks, pilt mida selle maailma kohta jagame, on osa meie inimeseks olemise eeldustest. On ennekõike kokkuleppeline, sõlmitud Olümpose ja allkirjastatud Siinai mäel, tulenedes meie jaoks, kes me ennast kutsume Lääne tsivilisatsiooni jätkajateks, paljudest põhjustest, millest üksnes osa on üheselt läbi nähtavad ja kirjeldatavad. Et näha tervikut kogu selle ulatuses, kogu universumi lõpmatus lõplikkuses, peab olema sündinud suuremana, ilusamana, tugevamana, kellenagi, kellele on antud võime tajuda meid ümbritsevat hoopiski kõrgemas perspektiivis, kui seda võimaldab meie enese ajalik loomus. Et maailma tundma õppida, ei piisa ühest ainsamast elust. Kust võiksime aga saada uue?
Teame seda, mida näeme. Kujundipilt maailmast on üks esimesi muljeid, mida ümbritseva kohta saame, pertseptsioon, mis meie viibimise nende asjade keskel muudab üldse võimalikuks. Oleks raske ette kujutada maailma, mille oleksid loonud näiteks pimedad. Et rajada teid, püstitada maju või ehitada niisutussüsteeme, mis muudavad kõrbed viljakandvaks põldudeks, peab olema sündinud nägijana. Võime võtta maailma vastu silmaläätsede abil ja mis veelgi olulisem – kujundada sellest toimiv pilt, tähendab vähemalt sama palju (ja oletatavasti palju enam) kui kõik muud meie käsutusse antud eeldused. Nägemise meel on primaarne. Ehkki näeb ka loode, saavad valgus ja varjud tema jaoks kuju alles emaüsast väljudes. Maailm omandab tähenduse sellest esimesest hetkest, mil valguse kiirtest hakkame kokku seadma oma ema kuju, seejärel üha laiemat ruumi – maailma ja kosmost, et näha, kuidas öösiti taevavõlvilt pudenevad alla tähed. Siis on aeg midagi soovida. Palvetada, et meie illusioon kestaks.
Iga päikesetõus on eriline ja iga loojang muudab meid rahutuks täiesti omalaadsel viisil. Nii nagu viljastamine on püha, on püha ka viljumine, sünd, küpsemine ja surm. Kõik algab inimeseks saamisega. Inimeseks olemine tähendab kokkulepet, looduse ande ja neist andidest elava ja elatuva olendi astumist suurele näitelavale, poodiumile, kus maajumala Uranose ja maajumalanna Gaia ühtest sünnib Kronos ja temaga koos võime maailma jagada üha väiksemateks osadeks. Et need siis kleepida taas kokku oma abstraktse mõistuse abil. Inimene märkab seda, mille kohta tal on olemas seletus. Kõigi rahvaste loomise müüdid jutustavad meile igavesest ringkäigust, ikka ja jälle aset leidvast imest saada osaks maailma imelisest sünnist, surmast ja jätkumisest. Olgu selleks siis lood Osirisest ja tema kadedast vennast Sethist, kes tükeldab oma võistleja Niiluse kärestikes ja saavutab võimu, kuni noore kuninga õde ja naine korjab oma armastatu keha kokku, põimib ja seob tervikpildiks, mis tähistab loodusel luba tärgata mullast ja inimesel tõusta taas kord aujärjele.
Mis Isisel leidmata jäi, oli fallos. Elu allikas ja soo jätkamise vahend, mille siis venna ja armastatu kaotanud naine valmistas esimesest kättejuhtunud materjalist – puust, ja mida rituaalsetel viljakustseremooniatel antakse peorüüs osalejate poolt käest kätte edasi tänaseni. Müüdid elu tärkamisest ja kadumisest on tähenduslikemad, mida ajalugu pakub. Küsimus – kuidas oli kõik enne ja kuidas sai kõik alguse – sünnitab kultuuri, mille kaudu taltsutamatu substants saab endale ümber koore, kujunedes osaks teadusest, mida määratletakse mälu normatiivse aluse – ajaloona.
Maastik, mida täna eurooplasena ilusaks hindame, on suures osas kreeklaste loodud. Sest mitte kuskil ei ole inimene kujude valmistamise, templite püstitamise ega põllusiilude rütmistamisega heksameetri salajase korra kohaselt jõudnud nii lähedale loodusele, see on keskkonnale, mida 17. sajandi natuurfilosoofia ja 18. sajandi valgustusliku looduskäsitluse järgi oleme harjunud kutsuma loomulikuks. Sest maastiku mõistmisel kõneleb loodus meile inimese poolt raami paigutanuna. Maastik on meie valikute ja eelistuste tulemus, niisama võrra kultuuriline autonoomia kui meelte oaas, intellektuaalne kontseptsioon ja subjektiivne kaemus, tähistades nii mitte igasugust ümbritsevast pildist välja rebitud tükki – osa metsikust metsast, põllusiilu, kvartalit linnas, teed, mis ühendab kaugusi –, vaid ennekõike meie kujutlust sellest, silma ja meelte poolt vastu võetud ja mõistuse poolt korrastatud kultuurilist paradigmat, mille puhul esteetika diktaat kehtestab prioriteedi maastiku teiste ja kahtlematult oluliste kvaliteetide ees.
„Maastik on kokkulepe”, on öelnud Hannes Palang. „Geomorfoloogil on oma maastik, arheoloogil oma, kunstiajaloolasel ja maastikuarhitektil oma.”9 Annan igaühele tema õiguse. Sekkumata siinkohal maastiku kui üldmõiste määratlemisega paratamatult kaasnevasse diskussiooni, võtmata endale otsustaja või kohtuniku osa maastiku kui üldmõiste konkreetsemal väljendamisel, valin selle tundmaõppimiseks kunsti, selle, mis võimaldab mõõta mõõdetamatuid kaugusi, süüvida sügavamale, siduda kokku meie loomuse varjamatud ja varjatud võimed. Kunst on tihane, kes lendas poeedi aknale, kaela alt valge, kõht kollane (Juhan Liiv). Või siis: „nüüd tuli pääsu, suve kaunima tuues ning aastadki kaunid: kõhu alt helevalge, selja pealt aga mustjas!”10 Luule põgeneb iga kord, kui temaga kokku puutume, teeb avatust teosest suletud teose, mis „kord autori poolt looduna, evib teatud jäikust, nii-öelda kristallilikku jäikust”11, mis ei luba luuletekste käsitleda üheski teises võtmes kui luule ise. Sest kõigi oma mõõdetavate ja analüütilises keeles käsitletavate parameetrite kõrval kujutab maastik poeetilist teksti, mis Juri Lotmani parafraseerides on saanud iseseisva, enesesse sulguva ja liigendamatu terviktähenduse, moodustades semiootilise üksuse, mis on teatavas kultuurisüsteemis suletud ja kodeeritud retoorilisena, mille puhul iga tema üksikelement on samuti kodeeritud, olenemata, kas ta isoleerituna