Ja kui ta seda rääkis, tegi ta neljanda tähelepaneku – nad nägid sannyasin’i, munka, riietunud oranži, kes kõndis väga meditatiivselt. Ja Buddha küsis: „Mis selle mehega on juhtunud?“ Kaarikujuht vastas: „Härra, see mees teebki seda, mida teie kavatsesite tegema hakata. See mees on surma näinud ja läinud surematust otsima.“
Selsamal öösel ütles Buddha maailmast lahti; ta lahkus kodust ja läks otsima surematust, tõde.
Surm on elus kõige tähtsam küsimus. Ja need, kes võtavad vastu surma väljakutse, saavutavad tohutu rahulolu.
2
Probleemid seoses usuga
Kui usud, siis ei usu samuti. Keegi ei saa uskuda ilma umbusuta. Teeme selle asja selgeks: keegi ei saa uskuda ilma umbusuta. Iga usk varjab umbusku.
Usk on vaid ringjoon ümber keskpaiga, mille nimi on kahtlus, sest kahtluse ümber lood sa usu. Kahtlus teeb haiget, see on nagu haav, valulik. Kuna kahtlus on haav, teeb see haiget, paneb sind tundma oma sisemist tühjust, oma sisemist võhiklust. Sa tahad seda peita. Aga haava peitmine roosiõie taha – kas see sinu arvates aitab? Kas sa arvad, et roosiõis suudab aidata haaval kaduda? Otse vastupidi! Varem või hiljem hakkab roosiõis haava tõttu haisema. Haav ei kao roosiõie tõttu – tegelikult kaob roosiõis haava tõttu.
Sa võid ära petta küll teisi, kes eemalt vaatavad – su naabrid võivad mõelda, et haava pole, on roosiõis – aga kuidas sa ennast petad? See on võimatu. Keegi ei suuda ennast petta; sügaval südames sa tead, paratamatult sa tead, et haav eksisteerib ja sina peidad seda roosiõie taha. Ja sa tead, et roosiõis on juhuslik: see pole sinu sees kasvanud, sa oled selle mujalt noppinud, aga haav on kasvanud sinu sees, sa pole seda mujalt noppinud.
Lapses kerkib kahtlus – sisemine kahtlus, ja see on loomulik. Kahtlus paneb ta asju uurima, kahtlus paneb ta küsimusi esitama. Mine koos lapsega hommikul metsa jalutama, ja ta esitab sulle nii palju küsimusi, et see tüütab sind, sa tahad talle öelda, et jäägu vait. Aga ta küsib edasi.
Kust need küsimused tulevad? Need on lapsele loomulikud. Kahtlus on vaimne potentsiaal, ainult tänu sellele oskab laps pärida ja otsida.
Kahtlemisel pole viga midagi. Teie preestrid on teile valetanud, et kahtlemises on midagi halba. Sellel pole midagi viga. See on loomulik, sellega tuleb leppida ja seda tuleb austada. Kui austad oma kahtlusi, siis pole see enam haav; kui sa seda ei tunnista, saab sellest haav.
Teeme selle asja selgeks: kahtlus iseenesest pole haav. Sellest on tohutult abi, sest see teeb sinust seikleja, uurija. See viib sind kõige kaugemate tähtedeni su tõeotsingutel, see teeb sinust palveränduri. Kahtlus pole ebaterve. Kahtlus on kaunis, kahtlus on süütu, kahtlus on loomulik. Aga preestrid on seda ajast aega hukka mõistnud. Nende hukkamõistu tõttu on kahtlusest, mis oleks võinud muutuda usalduseks, saanud haisev haav. Mõista midagi hukka, ja sellest saab haav, seisa millelegi vastu, ja sellest saab haav.
Minu õpetus on, et ära püüa vägisi uskuda. Miks? Kui kahtlus on olemas, siis kahtlus on olemas! Mingit põhjust pole seda peita. Tegelikult, lase sellel olla, õhuta seda, las sellest saab suur otsing. Las sellest saab tuhat küsimust – ja lõpuks sa näed, et mitte küsimused pole olulised, vaid küsimärk! Kahtlemine pole usu otsimine; kahtlus lihtsalt kobab pimesi, et leida saladust, et mõista mõistetamatut, et taibata taipamatut – pimesi kobades.
Ja kui aina otsid ja vaatled, ilma et topiksid end täis laenatud uskumusi, siis juhtub kaks asja. Üks: sinus pole kunagi uskmatust.
Pea meeles, kahtlus ja uskmatus pole sünonüümid. Uskmatus on siis, kui sa oled juba uskunud, kui sa juba oled petnud ennast ja teisi. Uskmatus tuleb ainult siis, kui usk on tulnud; see on usu vari.
Kõik usklikud on uskmatud – olgu nad hindud, olgu nad kristlased, olgu nad džainistid. Ma tunnen neid kõiki! Kõik usklikud on uskmatud, sest usk toob kaasa uskmatuse, see on usu vari. Kas sa suudad uskuda ilma uskmatuseta? See on võimatu; seda pole võimalik teha. Kui tahad mitte uskuda, siis kõigepealt tuleb uskuda. Kas sa saad uskuda, ilma et uskmatus siseneks tagauksest? Või kas sa saad mitte uskuda, ilma et sa kõigepealt usuks? Või kas sa saad mitte uskuda, ilma et sul oleks kõigepealt usk? Usud Jumalasse, ja kohe tuleb uskmatus. Usud surmajärgsesse ellu, ja tärkab uskmatus. Uskmatus on sekundaarne, usk on primaarne.
Ent miljonid inimesed maailmas tahavad vaid usku – nad ei taha uskmatust. Ma ei saa aidata, keegi ei saa aidata. Kui oled huvitatud vaid usust, siis pead ka uskmatuse välja kannatama. Sa oled lõhestunud, sa oled lõhenenud, skisofreeniline. Sa ei saa tunda orgaanilist ühtsust; sa ise taksitad selle tekkimist.
Mis on minu soovitus? Kõigepealt, jäta uskumine. Las usk jääb kõrvale, see kõik on lollus! Usalda kahtlust, see on minu soovitus; ära püüa seda peita. Usalda kahtlust. See on esimene asi, millel lasta endas olemuslikult esile tõusta – usalda oma kahtlust ja näe selle ilu, näe, kui kaunilt on tulnud usaldus.
Mina ei ütle, et usu, mina ütlen, et usalda. Kahtlus on looduslik and; see peab tulema Jumalalt – kust mujalt võib see tulla? Sa tood kahtluse endaga kaasa – usalda seda, usalda oma kahtlevat meelt ja ära kiirusta seda täis toppima ja peitma teistelt laenatud uskumustega – vanematelt, preestritelt, poliitikutelt, ühiskonnalt, kirikult laenatud uskumustega. Su kahtlus on ilus, sest see kuulub sulle; see on ilus, sest see on ehe. Sellest ehedast kahtlusest kasvab ühel päeval eheda usalduse lill. See on sisemine kasv, see pole väljastpoolt peale surutud.
Selline on erinevus usu ja usalduse vahel: usaldus kasvab sinu sees, sinu sisemuses, sinu subjektiivsuses. Nii nagu kahtlus on sisemine, nii ka usaldus. Ja vaid sisemine võib muuta sisemist. Usk on väljastpoolt; see ei saa aidata, sest see ei jõua su olemuse tuumani, ja kahtlus on just seal.
Kust alustada? Usalda oma kahtlust. Mina loon niiviisi usaldust. Ära usu Jumalat, ära usu hinge, ära usu surmajärgset elu. Usalda oma kahtlust, ja otsekohe on alanud usku pöördumine. Usaldus on nii võimas jõud, et isegi kui usaldad oma kahtlust, oled toonud endasse valguse. Ja kahtlus on nagu pimedus. See väike usaldus kahtluse vastu hakkab muutma su sisemaailma, su sisimas toimuvat.
Ja küsimused! Milleks karta? Miks olla selline argpüks? Küsi – küsi kõigilt budadelt, küsi minult, sest kui tõde on olemas, siis ei karda see su küsimusi. Kui budad on tõelised, siis nad on; sa ei pruugi neisse uskuda. Kahtle nendes… ja ühel päeval sa näed ikkagi, et on tärganud usaldus.
Kui sa kahtled ja lähed kahtlemisega lõpuni välja, täiesti loogilise lõpuni, siis varem või hiljem komistad sa tõe otsa. Kahlus on kobamine pimeduses, aga uks on olemas. Kui Buddha jõudis ukseni, kui Jeesus jõudis ukseni, kui mina jõuan ukseni, miks siis sina ei võiks jõuda? Kõik on võimelised ukseni jõudma – aga sa kardad ise pimedas kobada, niisiis istud oma pimedas nurgas ja lihtsalt usud kellessegi, kes on ukse leidnud. Sa pole seda kedagi näinud, sa oled temast kuulnud teiste käest, kes on kuulnud teiste käest, ja nii edasi ja nii edasi.
Miks sa usud Jeesusesse? Miks? Sa pole Jeesust näinud! Ja isegi kui oleksid teda näinud, poleks sa asjale pihta saanud. Sellel päeval, kui ta risti löödi, olid tuhanded inimesed kogunenud teda vaatama, ja kas tead, mida nad tegid? Nad sülitasid talle näkku! Sa oleks ilmselt seal rahvamassis sama teinud, praegused inimesed pole üldse teistsugused. Inimene pole muutunud.
Meil on paremad teed ja paremad liiklusvahendid, mis viivad sind ühest kohast teise, suurepärane tehnoloogia – inimene on käinud Kuul –, aga ta ise pole muutunud. Seepärast ma ütlen, et paljud teist olnuks selles rahvamassis ja Jeesuse peale sülitanud. Inimesed pole muutunud. Kuidas saavad nad Jeesusesse uskuda? Nad sülitasid Jeesusele näkku, kui ta oli elus, ja nüüd usuvad temasse, pärast kaht tuhandet aastat? See on lihtsalt meeleheitlik katse peita oma kahtlusi. Miks sa usud Jeesusesse?
Kui Jeesuse loost jääks üks asi välja, siis kogu ristiusk kaoks. Kui üks asi, vaid üks asi – ülestõusmise fenomen – et pärast ristilöömist ja kolm päeva surnud olemist tuli Jeesus tagasi – kui see