Minu Pariis. Urmas Väljaots

ju linnast välja saanud, kui Eestis-käik välja arvata. Siis äkki taipasin, et oma Euroopa päritoluga moodustasin metroos tuntava vähemuse.

      Alpides nõndanimetatud uuseurooplasi ringi ei ukerdanud. Tundub, et suusasporti armastavad tõesti vaid siinse mandri algasukad. Kindlasti on peale kultuuriliste ja kliimaliste erinevuste määravaks ka majanduslikud põhjused – suusatamine on kallis ja luksuslik lõbu. Nagu kohalikud tõdesid, on nädal suuska ja nädal sooja maad ühes hinnaklassis.

      5. KULTUURIHETK

      Üks viimase aja kõige eredamaid mälestusi pärineb nõndanimetatud Euroopa fotomajast (Maison Européenne de la Photographie). Seal olid üleval erinevad näitused, sealhulgas Itaalia dokumentalisti Gianni Berengo Gardini oma, aga ka Andy Warholi „Red Books” ja Dimitri Baltermantsi ülevaatenäitus. Algse impulsi sinna minna andis loomulikult Warhol, kuid lõpptulemusena oli Baltermants see, mis mulje jättis.

      Baltermants oli NSVLi fotoreporter, kes sai kuulsaks Teise maailmasõja väga elutruude rindereportaažidega. Ta pildistas nii granaadisadu kui laipu ja nutvaid emasid. Töötas Izvestijas ja Ogonjokis. Baltermantsi teosed olid muljetavaldavad. See Nõukogude elu hullus, mida seal kujutatakse – riigipead, tavainimesed, rindeõudused ja kõik see, mida meiegi rohkemalvähemal määral näinud oleme.

      Minu jaoks oli kõige muljetavaldavam pilt Stalinist kirstus. Selline värvipilt. Tundus, et koloreeritud. Samas gammas nagu tolle aja ehk 1953. aasta Hollywoodi filmid ja fotodki ehk kõigel kergelt rohekas-punakas-sinakas alatoon. Stalin, talle omane saatanlik irve näol, täismundris, lamas kirstus, mis ümbritsetud palmipottide ja lillelaviinidega. Värvi ning kirevust rohkem kui rubla eest. Esmalt arvaks, et tegu on glamuuripeoga, sest reeglina laiutasid sellise koloriidiga stseenides pigem napis riietuses maewestid või avagardnerid. Nüüd aga oli Stalin.

      Prantslasest sõber ei mõistnudki mu suurt vaimustust selle pildi üle. Tema jaoks oli see lihtsalt õudne. Ka üks siin õppinud eestlannast sõbranna Merilin oli näitusel käinud ja kui sellest rääkisime, teatas ta, et just see Stalin oli temagi lemmik olnud.

      Süsteemide erinevused. Ehk: lääne inimene ei kujuta ette, mida tähendas 1953. aastal ja nõuka-ajal laiemalt omada sellisel hulgal lilli ja potipalme. Warhol oli Baltermantsi kõrval täielik jama, oma trashy olustikus tehtud jet-set fotodega à la Bianca Jagger suitsetab ja Jack Nicholson 7 AM ööklubi vestibüülis. Fa-fa-faa ja tore on, aga Staliniga ikka võrrelda ei anna.

      Colette’i, mis on Pariisi trendipood nr 1, üks vaateaken oli hiljuti pühendatud Eestile.

      Üks prantsuse fotograaf, Raphaël Gianelli-Meriano, andis välja raamatu „Eestist/About Estonia”. Terve vaateaken oli seda täis. Suur kiri „About Estonia”, siis paar valgusfotot teosest ning raamatukuhilad. Raamatus on dokumentaalkaadrid meie riigist. Raphaël pidavat päris tihti Eestis käima ja oli seotud näiteks ka kinobussi projektiga, millega ta kaasa loksus ning dokkaadreid klõpsis. Väidetavalt sattus ta kunagi Pariisis kokku Navitrollaga ja sealt see Eesti-huvi tärkas.

      6. KLATŠ EHK KUHU KADUSID CHANELI PARUKAD?

      Järgmise ajakirjanumbri moeseeriasse ja kaanele pildistati Naomi Campbelli, kes lennutati esimeses klassis Brasiiliast Pariisi. Selline pilet olevat neile maksma läinud kaheksa tuhande euri ringis. Lisaks peab Naomile hankima autojuhid, luksusliku hotelli jms.

      „Vau! Ta läheb vist teile palju maksma,” uurin pildistamiste projektijuhilt.

      „No peale selle esimese klassi, autojuhi, šampanja ja hotelli muid erilisi kulutusi ei ole. Kaane ja moeseeria eest peaks ta saama honorariks umbes sada viiskümmend euri.”

      Eks ta ole, vananeva mannekeeni asi. Umbes kakskümmend aastat juba seda tööd tehtud ja kuidagi peab tipus püsima, endale PRi saama ja värske olema. Igatahes sõidutati selle pildiseeria jaoks kohale kilode viisi haute couture’i – väga hinnalisi Valentino, Diori ning Chaneli kleite. Üks John Galliano „leiutistest” oli nii suur (ja päriselus kole), et seda tuli mitmekesi kanda ning ta ei mahtunud kuhugi ära. Lähivaateis laste batuuti meenutanud kleidi pindala oli kaks-kolm ruutmeetrit.

      Toodi kohale ka neli Chaneli kõrgmoeetendusel näidatud parukat. Need, mida 2006. aasta veebruari etendusel näha võis. Valged ja sulgedest tehtud. Iga parukas koosnes seitsmest osast, mis pähe parukaks kokku tuli sättida.

      Pildistamine lõppes öösel kell kolm. Järgmisel päeval, kui asju hakati tagasi saatma, ei suudetud neid nelja parukat kuidagi leida. Otsiti igalt poolt. Lõpuks selgus õõvastav tõde – öösel olevat stuudioassistent need koristamise käigus lihtsalt ära visanud… sest polnud valgeid suleribasid prügikotis märganud. Prügikotte kasutatakse kalli kõrgmoe transportimiseks, sest on mahukad ja mugavad tassida. Parukad olid sisuliselt hindamatu väärtusega.

      Loomulikult oldi Chanelis juba närvilised, sest Karl Lagerfeld oli kuskil à la Shanghais näitust avamas ja hädasti oli vaja parukad sinna saata. Kuidas see lõpuks Chaneli inimestele selgeks tehti, ma ei teagi. Kujutan ette, et „musi-musi,” naeratuste, väikese šampanjapokaali ning vahukooremaasikate saatel kuskil peene hotelli mõnusa lounge’i brunch’i-lauas.