1995: L. Grinspoon jt, Marijuana, the AIDS wasting syndrome, and the US government, New England Journal of Medicine, september 1995:333(10):670–1.
7
Keemiaravi ja kannabinoidid
Aastal 2005 diagnoositi mul 65-aastasena käärsoolevähk, seejärel lümfi- ja maksavähk. Seda aastat ma niipea ei unusta. Mõistes ees ootavaid raskeid võitlusi, otsustasin kähku, et soovin jääda ellu, ning keskendusin ainult vähktõbedest jagu saamisele. Esimese käärsooleresektsiooni käigus eemaldati 23 vähki täis lümfisõlme ja haiguskollet. Sellele järgnes kuue kuu pikkune keemiaravikuur, kuni mul detsembris pool maksa välja lõigati ja haiguse täieliku väljajuurimise huvides veel kolmeks kuuks keemiaravi määrati.
Veidi enne keemiaravi algust paigaldati mu vasakusse käsivarde kateeter. See tegi sajad süstid märksa vähem valusaks. Meditsiinitöötajad andsid endast parima, kuigi mu patsiendikogemus oli jube üksildane. Keemiaravirežiim oli metoodiline. Onkoloogiakeskuses käisin igal teisel kolmapäeval. Mult võeti vere- proov. Täitsin ankeedi küsimustega oma emotsionaalse ja kehalise seisundi kohta. Istusin kuus tundi toolis, kuni minusse süstiti uskumatult kalleid kemoteraapiaravimeid. Lisaks pidin kaasas kandma survepudelit, mis kahe päeva jooksul süstis minusse veel üht ravimit. Reedel tulin tagasi, et lasta pudel enda küljest lahti võtta.
Kolmapäevast laupäevani oli mu enesetunne reeglina parem. Püha- päeval algasid iiveldus ja kõhulahtisus, mis kestsid umbes seitse päeva. Selle aja veetsin enamjaolt voodis – võib öelda, et olin „üdini haige“. Kui olete kunagi kogenud merehaigust, kujutlege, et sellele lisandub kõhulahtisus ja see kestab nädal aega. (Öösel une pealt ründav kõhulahtisus on lauspiinlik.) Mu arst soovitas iiveldusevastast rohtu ja ma võtsin päevas kuni 18 tabletti loperamiidi.
Esmaspäeval ja teisipäeval tundsin end üldiselt paremini. Siis aga tuli kolmapäeval jälle keskusse naasta, et järgmine ports keemiaravi saada. Kuue kuuga kaotasin 18 kilo ja osa juukseid ning olin läbinisti kurnatud.
Umbes sel ajal tabas mind üllatus, kui üks lähisugulane soovitas mul sümptomeid leevendada „marihuaanaga“. Proovisin seda. Kuna ma pole elu sees midagi regulaarselt suitsetanud, ajas suits mind paaril esimesel korral öökima ja ma oksendasin. Küll aga märkasin, et iiveldus taandus, ja ma kandsin selle tõiga oksendamise arvele. Sedamööda, kuidas õppisin võtma väiksemaid kanepimahve sagedamini, õppisin okserefleksi alla suruma. Ja siis tuli hämmeldus: voodisseaheldav iiveldus asendus umbes kümne minutiga täitsa normaalse enesetundega. Ning jah, see tundus kui imerohi!
Minu vaimustus oli võrreldav usu rüppe tagasi pöörduva sektandi ekstaasiga.
Ma tahtsin, et kogu maailm sellest kuuleks.
Tahtsin, et mu kaaskannatajad sellest kuuleksid.
Ma tahtsin oma avastust jagada.
Tahtsin rääkida kõigile lihtsast raviviisist, mis mu sümptomeid kiiresti leevendas.
Tahtsin sellest rääkida oma arstile. Ja rääkisingi. Tema ei soovinud mu kanepipruukimisest midagi kuulda ega seda kuidagi kommenteerida. Löödult mõistsin, et ta arvab, et ei tohi seda teha. Ka tema oli süsteemi ohver – kanepikeelu režiimi ohver. Mu arst ei olnud nõus rääkima (või ei tohtinud rääkida) kannabinoidide ravimõjudest. Olime ummikus. Ravimist, mis iivelduse vastu mõjus, ei olnud võimalik rääkida. Ravimist, mis iiveldust ei leevendanud ja mu enesetunnet halvemaks tegi, võisime vabalt rääkida. Selline olukord tegi nõutuks: just siis, kui see mulle eluliselt kõige tähtsam oli, ei saanud ma oma arstiga arutada küsimust, kuidas elus püsida.
Keemiaravi puhul on väga oluline suutlikkus toitu sees hoida ja vältida vedelikukaotust. Oksendamine oli probleem – kanep oli lahendus. Tahtsin oma arstiga sellest tõhusast raviviisist rääkida. Aga ei saanud.
Meie valitsus on pikka aega kanepipatsientide eest varjanud teaduslikke tõendeid, mis kinnitavad kanepi ja kannabinoidide ravitoimeid. Föderaalsed instantsid lähevad koguni nii kaugele, et ei tunnista „marihuaanat“ mitte mingil moel meditsiiniliselt väärtuslikuks, mida näitab ka kanepi jätkuv püsimine narkootiliste ainete esimeses nimekirjas. Teadusavastuste ja – uuringute valguses on tegu tahtliku rumalusega. Igaüks, kellel on juurdepääs arvutile ja internetile, võib end kannabinoidide koha pealt harida. Kas riigiametnikud pole selleks suutelised?
Neljateistkümne osariigi10 valitsused on võtnud vastu patsiente, arste ja hooldajaid kaitsvad seadused. Oregoni, Colorado ja Michigani osariigis avatakse eriapteeke ning tuhanded patsiendid ja hooldajad on nüüd seadustega kaitstud. Minevikus on meie valitsus ravikanepi- osariikides taga kiusanud arste, korraldanud haaranguid apteekidele ja ähvardanud patsiente. Praegu oleme selle olukorra muutumise tunnistajateks. Kodanikud on asunud teed näitama, nagu meie riigi rajajad ette nägid – nüüd on valitsuse asi neile järele tulla.
Publius
(2010)
Otsinguterminid
Keemiaravi, vähktõved ja kannabinoidid (chemotherapy, cancers and cannabinoids); iiveldus (nausea); närvikoekasvaja ehk glioom (glioma); kannabidiool (cannabidiol); aurustamine ehk vaporiseerimine (vaporization); Americans for Safe Access (ASA).
Uurimused ja valitud allikad
2010: M. Niki jt, Reciprocal modulation of sweet taste by leptin and endocannabinoids, Results and Problems in Cell Differentiation, 2010:52:101–14.
2010: R. Yoshida jt, Endocannabinoids selectively enhance sweet taste, Proceedings of the National Academy of Sciences USA, jaanuar 2010:107(2):935–9.
2009: N. Olea-Herrero jt, Inhibition of tumor prostrate PC-3 cell growth by cannabinoids R (+) Methanandamide and JWH-015: involvement of CB2, British Journal of Cancer, september 2009:101(6):940–50.
2008: K. Gustafsson jt, Expression of cannabinoid receptors type 1 and type 2 in non-Hodgkin lymphoma: growth inhibition by receptor activation, International Journal of Cancer, september 2008:123(5):1025–33.
2007: R. Mechoulam jt, Cannabidiol – recent advances, Chemistry & Biodiversity, august 2007:4(8):1678–92.
2007: G. Velasco jt, Cannabinoids and gliomas, Molecular Neurobiology, august 2007:36(1):60–7.
2005: D. Zamora-Valdes jt, The endocannabinoid system in chronic liver disease, Annals of Hepatology, oktoober–detsember 2005:4(4):248–54.
2005: N. Kogan, Cannabinoids and cancer, Mini Reviews in Medicinal Chemistry, oktoober 2005:5(10):941–52.
2003: S. Jones ja J. Howl, Cannabinoid receptor systems: therapeutic targets for tumor intervention, Expert Opinions on Therapeutic Targets, detsember 2003:7(6):749–68.
2001: V. Di Marzo jt, Leptin-regulated endocannabinoids are involved in maintaining food intake, Nature, aprill 2001:410(6830):822–5.
2000: D. Piomelli, Pot of gold for glioma therapy, Nature Medicine, märts 2000:6(3):255–6.
8
Kannatlikud patsiendid
Miks peetakse kannatlikku meelt kõige võimsamaks ja keerulisemaks spirituaalseks praktikaks? Sest kannatlikkus on vastumürk vihkamisele. Kui oleme kannatlikud, ei tantsi me maiste olude jõnksleva, igimuutuva rütmi järgi. Selle asemel mõtleme, kõneleme ja käitume tasakaalukal viisil, ühtlase sisemise pulsi tempos – tempos, mis lähtub meie sügavaimast, salajasimast olemusest. Kuidas saaksime lasta enda üle võimust võtta vihal või lasta end häirida tühistest ärritustest, kui oleme saavutanud sellise kannatlikkuse määra?
Kanep mitte ainult