Murelind. Camilla Lackberg

mõistis ilmselt signaale, sest ta astus kõrvale ja tegi käega žesti, näitamaks, et nad võivad sisse tulla.

      „Noh, ongi hea, et te tulite, sest ma tahtsin niikuinii teile helistada.”

      „Ah nii?” ütles Patrik ja istus diivanile. Seekord polnud Ola neid kööki juhatanud, vaid osutanud elutoas olevate diivani ja tugitoolide poole.

      „Jah, ma tahaksin teada, kas teil oleks võimalik väljastada külastuskeeld.” Ola istus suurde nahktugitooli ja tõstis jala üle põlve.

      „Või nii,” ütles Martin, heites uuriva pilgu Patriku poole. „Kelle vastu te sooviksite sellist keeldu saada?”

      Ola silmis süttis säde. „Sofie jaoks. Kerstini vastu.”

      Ei Patrik ega Martin näidanud üllatust välja. „Ja miks siis, kui tohib küsida?” Patriku hääl oli petlikult rahulik.

      „Pole ju mingit põhjust, miks Sofiel oleks nüüd tarvis tolle … tolle … inimese juurde sõita!” ütles mees nii tigedalt, et sülg pritsis. Ola kallutas end ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele ja jätkas: „Sofie sõitis täna sinna. Tema seljakott oli kadunud, kui ma tulin koju lõunat sööma, ja ma helistasin juba tema sõpradele. Ta on kindlasti sõitnud tolle … lespari juurde. Kas seda oleks võimalik kuidagi takistada? Ma pean loomulikult Sofiega ühe tõsise jutuajamise maha, kui ta koju tuleb, aga ma mõtlen, et peaks ju olema võimalik seda miskit moodi seaduslikult takistada.” Ola vaatas meestele tungivalt otsa.

      „Mnjah, see saab kindlasti raske olema,” ütles Patrik, kelle eelaimused nüüd iga minutiga järjest tugevamaks muutusid. See kahtlustus, millest nad Olaga rääkida tahtsid, tundus nüüd mitte ainult võimalik, vaid tõenäoline.

      „Külastuskeeld on väga range abinõu ja ma ei usu, et see praegusel juhul oleks rakendatav.” Ta jälgis Olat, kes oli nüüd silmanähtavalt nördinud.

      „Aga, aga,” kogeles ta, „mida paganat ma siis teen? Sofie on viisteist ja ma ei saa ju teda luku taha panna, kui ta mind ei kuula, ja too kuradima …” ta neelas suure vaevaga sõnad alla, „tema kindlasti ei mõtlegi vastu tulla. Kui Marit elas, olin ma sunnitud selle … asja välja kannatama, aga et ma ka nüüd pean sama jama taluma … Ei, kurat võtaks, seda küll mitte!” Ta põrutas rusikaga vastu klaaslauda, nii et Patrik ja Martin võpatasid.

      „Teile ei meeldi siis elustiil, mille teie eksabikaasa valis?”

      „Valis? Elustiil?” Ola turtsatas. „Kui poleks olnud toda neetud lirvat, kes Maritile kärbseid pähe ajas, poleks seda eluilmaski juhtunud. Siis oleksime mina, Marit ja Sofie ikka veel koos. Aga selle asemel ei purustanud Marit mitte ainult oma peret ega petnud mind ja Sofiet, vaid tegi meid kõiki ka üldiseks naerualuseks!” Ta raputas pead, nagu ei suudaks seda ikka veel uskuda.

      „Kas te oma rahulolematust kuidagi välja ka näitasite?” küsis Patrik salakavalalt.

      Ola vaatas teda kahtlustavalt. „Mida te mõtlete? Noh, ma pole ju kunagi varjanud, mida ma sellest arvasin, et Marit meid maha jättis, aga põhjuse suhtes hoidsin küll äärmiselt madalat profiili. See, et su naine on teise leeri üle läinud, pole midagi sellist, millega tahetakse välja tulla. Sind teise naise pärast maha jätnud. See pole küll asi, millega kiidelda.” Ta üritas naerda, kuid kibestumise tõttu kõlas see väga kurjakuulutavalt.

      „Ega te oma eksnaise ja Kerstini vastu midagi ette võtnud?”

      „Ma ei mõista, millele te vihjate,” ütles Ola ja tõmbas silmad vidukile.

      „Me räägime kirjadest ja telefonikõnedest,” vastas Martin, „ähvardavat laadi.”

      „Minu poolt või?” Ola ajas silmad pärani. Oli raske kindlaks teha, kas ta oli aus või ainult teeskles. „Ja muide, mis tähtsust sel on? Mariti surm oli ju õnnetus.”

      Patrik eiras seda väidet veel hetke. Ta ei tahtnud kõike korraga paljastada, mida nad teadsid, vaid eelistas seda teha tükk tüki haaval.

      „Keegi saatis Kerstinile ja Maritile anonüümkirju ja tegi anonüümseid telefonikõnesid.”

      „Aga seal pole küll midagi imestada,” ütles Ola naeratades. „Säärased tõmbavad ju endale tavaliselt seda sorti tähelepanu. Võimalik, et suurlinnades sallitakse niisugust asja, aga mitte siin kandis.”

      Patrik tundis, et ta peaaegu lämbus tugitoolis istuvast mehest kiirguvate eelarvamuste tõttu. Suure vaevaga suutis ta vastu seista soovile Olal särgist kinni haarata ja öelda talle paar sõna tõtt. Ainus lohutus oli, et mees kaevas end iga lausega järjest sügavamale ja sügavamale mudasse.

      „Nii et see polnud siis teie, kes kirju saatis ja helistas?” küsis Martin ilmel, mis väljendas halvasti varjatud vastikust.

      „Ei, selleni poleks ma kunagi laskunud.” Ola naeratas neile üleolevalt. Ta oli eneses nii kindel ja kodu oli tal nii läikiv, veatu ja korras. Patrik igatses, et saaks tema maailmakorda pisut kõigutada.

      „Teil pole siis midagi selle vastu, kui me võtame teie sõrmejäljed? Ja võrdleme neid sõrmejälgedega, mis tehniline labor leiab ümbrikutelt?”