“Yngve, mis sa Tumba kohta kostad?” küsib Petter. “Sa viskasid vist äsja pilgu peale?”
“Jah, paistab olevat mingi kohalik värk,” vastab too. “Võlgade sissenõudja sõidab maja juurde. Pereisa oleks pidanud sel ajal juba kodus olema, aga oli tol õhtul jalgpallikohtunikuks läinud. Sissenõudja on korraga ilmselt nii speed’i kui ka rahusteid võtnud, on tasakaalutu ja stressis ning millestki provotseeritud, ründab swat-noaga tervet perekonda, et meest üles leida, ja kuigi need räägivad raudselt, kuidas lugu on, läheb tüüp täiesti segi ja tapab kõik ära, enne kui spordiplatsi juurde sõidab.”
Petter irvitab parastavalt, joob paar suurt lonksu vett, röhatab pihku, vaatab Joona poole ja küsib:
“Mis sa selle seletuse peale ütled?”
“Kui see täitsa vale poleks, kõlbaks ehk üsna hästi,” kostab Joona.
“Ja mis sel viga on?” küsib Yngve sõjakalt.
“Mõrvar tappis kõigepealt mehe jalgpalliväljakul,” vastab Joona rahulikult. “Seejärel sõitis maja juurde ja tappis ära ülejäänud.”
“Ja siis pole võlgade sissenõudmisest enam juttugi,” lausub Magdalena Ronander.
“Vaatame, mida lahkamine näitab,” pobiseb Yngve.
“See näitab, et mul on õigus,” kostab Joona.
“Idioot,” ohkab Yngve ja topib huule alla kaks portsu põsktubakat.
“Joona, sa ei saa seda juhtumit,” ütleb Petter.
“Saan aru jah,” ohkab too ja tõuseb laua tagant.
“Kuhu sa lähed – meil on koosolek,” ütleb Petter.
“Ma pean Carlosega rääkima.”
“Mitte sellest asjast.”
“Siiski,” vastab Joonas ja lahkub ruumist.
“Püsi paigal,” käsutab Petter. “Muidu ma pean…”
Joona ei kuula tema ähvardusi, sulgeb lihtsalt enda järel ukse ning läheb mööda koridori edasi, öeldes tere Anjale, kes küsival ilmel üle arvutiekraani tema pilku kohtab.
“Kas sa polegi koosolekul?” küsib Anja.
“Olen küll,” vastab Joona ja liigub edasi lifti poole.
Kuuendal korrusel asub riikliku politseiameti koosolekusaal ja kantselei, kus istub Carlos Eliasson, riikliku kriminaalpolitsei ülem. Uks seisab irvakil, kuid on nagu tavaliselt rohkem kinni kui lahti.
“Sisse, sisse, sisse,” ütleb Carlos.
Joona sisenedes valgub Carlose näole võrdselt murest ja rõõmust koosnev ilmete segu.
“Toidan oma kallikesed ära,” ütleb ta akvaariumi servale koputades.
Ta vaatab naeratades pinna poole ujuvaid kalu ja puistab siis vette kalatoitu.
“Näe, võta siit natike,” sosistab ta.
Carlos näitab näpuga kõige väiksemale paradiisikalale Nikitale suuna kätte, pöörab siis ümber ja lausub sõbralikult:
“Mõrvakomisjon küsis, kas sa võiksid Dalarna mõrvale pilgu peale visata.”
“Selle lahendavad nad ise,” vastab Joona.
“Ise nad küll nii ei paista arvavat – Tommy Kofoed käis mul siin audientsil…”
“Aga mul pole niikuinii aega,” katkestab Joona.
Ta võtab istet Carlose vastas. Kabinetis lõhnab mõnusalt puidu ja naha järele. Päikesekiired piiluvad mängeldes läbi akvaariumi.
“Ma tahan Tumba juhtumit uurida,” lausub Joona keerutamata.
Põgusaks hetkeks võtab Carlose soojal kortsulisel näol maad murelik ilme.
“Petter Näslund helistas mulle sekund tagasi, tal on õigus, see ei ole õige riigikrimi juhtum,” kostab ta ettevaatlikult.
“Minu meelest just on,” ei jäta Joona jonni.
“Ainult juhul, kui sissenõudmine on seotud suurema organiseeritud kuritegevusega, Joona.”
“See polnud mingi sissenõudmine.”
“Ei olnud või?”
“Mõrvar ründas kõigepealt meest,” jääb Joona endale kindlaks. “Seejärel sõitis ridamaja juurde, et jätkata juba perekonnaga. Ta tahtis mõrvata terve pere, ta leiab täiskasvanud tütre veel üles ja saab kätte ka poisi, kui see peaks ellu jääma.”
Carlos heidab põgusa pilgu akvaariumi poole, justkui pelgaks, et kalad juhtuvad kuulma midagi sobimatut.
“Või nii,” vastab ta skeptiliselt. “Kust sa seda tead?”
“Sest majas olid sammud vereloikudes lühemad.”
“Mis mõttes?”
Joona naaldub ettepoole ja lausub:
“Muidugi oli igal pool jalajälgi, ma ei mõõtnud midagi, aga mulle tundusid sammud riietusruumis kuidagi… jah, reipamad, ja ridamajas juba väsinumad.”
“Hakkab pihta,” ütleb Carlos kõlatult. “Sa hakkad jälle asju keeruliseks ajama.”
“Aga mul on õigus,” vastab Joona.
Carlos vangutab pead:
“Sedakorda mulle nii ei tundu.”
Carlos pöördub kalade poole ning lausub:
“Seesinane Joona Linna on kõige kangekaelsem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.”
“Aga mis siis juhtub, kui põnnama lööd, ehkki tead, et sul on tegelikult õigus?”
“Ma ei saa mängida üle Petteri pea ja anda sulle juhtumit uurida paljalt tunde järgi.”
“Saad küll.”
“Kõigi arvates oli tegemist mänguvõlgade sissenõudmisega.”
“Sinu meelest ka?” küsib Joona.
“Jah, minu meelest ka.”
“Jäljed olid riietusruumis reipamad, sest kõigepealt mõrvati mees,” jääb Joona endale kindlaks.
“Sa ei anna ka kunagi järele,” nendib Carlos. “Või kuidas?”
Joona kehitab naeratades õlgu.
“Ma parem helistan kohe ja kuulan, mida kohtuekspertiisi omad ütlevad,” pomiseb Carlos toru võttes.
“Nad ütlevad, et mul on õigus,” vastab Joona langetatud pilgul.
Joona Linna teab, et on kangekaelne inimene, kuid samuti teab ta, et vajab oma kangekaelsust edasi liikumiseks. Võib-olla sai see alguse Joona isast Yrjö Linnast, kes oli Märsta politseiringkonnas patrullpolitseinik. Ta viibis parajasti vanal Uppsalavägenil veidi maad Löwenströmksa haiglast põhja pool, kui juhtimiskeskusesse tuli häire ja ta saadeti Hammarbyvägenile Upplands Väsbys. Keegi naabritest oli politseisse helistanud ja kaevanud, et Olssoni lapsed saavad jälle kere peale. 1979. aastal oli Rootsi esimene riik maailmas, mis keelustas laste peksmise ning politsei oli saanud riiklikust politseiametist juhised jälgida uue seaduse täitmist täie tõsidusega. Yrjö Linna sõitis politseiautoga hoovi sisse ja peatus ukse juures. Ta ootas oma kolleegi Jonny Anderseni. Mõne minuti pärast saatis ta kolleegile raadiokutsungi. Jonny seisis Mamma vorstikioski juures sabas ning avaldas arvamust, et tema meelest võib üks pereisa vahel näidata küll, kelle jalas püksid on. Yrjö Linna oli tasase loomuga mees. Ta teadis, et vastavalt määrustikule tuleb viia sedalaadi arreteerimised läbi kahekesi, kuid ei käinud peale. Ta ei öelnud midagi, ehkki oli teadlik, et tal on õigus saada toetust ja abiväge. Ta ei tahtnud teist tüüdata, ei tahtnud paista nõrk