“Ma ei oleks pidanud tema juurde sõitma.”
“Kas see oli eile?”
“Ta oli ennast suvilasse peitnud,” sosistab poiss naeratades.
“Kuhu suvilasse?”
“Tädi Sonja omasse,” vastab poiss väsinult.
“Kirjelda, mis suvilas juhtub?”
“Ma lihtsalt seisan seal, Evelyn ei ole rõõmus, ma tean, mida ta mõtleb,” pomiseb poiss. “Ma olen tema jaoks nagu peni, ma ei ole midagi väärt…”
Mööda Josefi põski jooksevad pisarad, huuled värisevad.
“Kas Evelyn ütleb sulle seda?”
“Ma ei taha, mul pole vaja, ma ei taha,” haliseb Josef.
“Mida sa ei taha, Josef?”
Poisi silmalaud hakkavad spastiliselt tõmblema.
“Mis nüüd toimub, Josef?”
“Ta ütleb, et ma pean hammustama ja hammustama, et preemiat saada.”
“Keda sa pead hammustama?”
“Seal suvilas on üks pilt… raami sees, mis näeb välja nagu kärbseseen… seal on isa, ema ja Tripsu, aga…”
Korraga tõmbub poisi keha pingule, jalad teevad kiireid kohmakaid liigutusi, ta hakkab sügavast hüpnoosist välja libisema. Erik juhib teda hiljukesi õigemat rada, rahustab ja tõstab patsiendi teadvust mõne taseme võrra. Hoolikalt suleb ta kõigi selle päeva mälestuste juurde ja hüpnoosini viivad väravad. Miski ei tohi lahti jääda, kui ta ettevaatlikult äratamisprotsessi alustab.
Kui Erik temast lahkub, lamab Josef haigeraamil naeratades. Kriminaalkomissar tõuseb nurgast oma toolilt ja lahkub Eriku kannul palatist ning kõnnib siis kohviautomaadi juurde.
“Ma olen imponeeritud,” sõnab Joona vaikselt ja võtab välja taskutelefoni.
Erikut haarab sünge eelaimdus, nagu oleks sündinud mingi pöördumatu viga.
“Enne kui sa mingeid kõnesid võtad, tahan ma ainult ühte asja toonitada,” lausub Erik. “Patsient räägib hüpnoosis alati tõtt, aga mõistagi on tegemist ainult tema enda tõega, ta kõneleb üksnes sellest, mida ta ise tõena tunnetab. Ta kirjeldab seega omaenda subjektiivseid mälestusi, mitte aga…”
“Ma saan aru sellest,” katkestab teda Joona.
“Ma olen hüpnotiseerinud näiteks skisofreenikuid,” jätkab Erik.
“Kuhu sa välja tahad jõuda?”
“Josef rääkis oma õest…”
“Jah, et õde nõudis, et ta koera kombel hammustaks ja nõnda edasi,” kostab Joona.
Ta valib numbri ja tõstab telefoni kõrva juurde.
“Pole kindel, kas õde ikka käskis tal sedasi teha,” selgitab Erik.
“Aga samas ta võis seda teha,” ütleb Joona ja tõstab käe, et Erikut vaigistada. “Anja, mu kullatükike…”
Läbi telefoni on aimata kellegi pehmet hääletämbrit.
“Saad sa mulle ühe asja järele vaadata? Jah, täpselt. Josef Ekil on tädi nimega Sonja, kel on suvemaja kusagil ja… Jah, seesama… väga armas sinust.”
Joona vaatab küsivalt Eriku poole.
“Vabandust, sa hakkasid midagi ütlema.”
“Ainult seda, et pole ka täiesti kindel, et just Josef oma perekonna mõrvas.”
“Aga kas on võimalik, et ta ise endale need haavad tekitas? Kas ta võis ennast sel kombel lõikuda? Sinu hinnangul?”
“Tegelikult mitte, aga jah, teoreetiliselt küll,” vastab Erik.
“Siis ma arvan, et meie kurjategija lamab seal palatis,” ütleb Joona.
“Ma arvan sama.”
“On ta võimeline haiglast põgenema?”
“Ei,” naeratab Erik üllatunult.
Joona hakkab koridori suunas astuma.
“Kas sa sõidad tolle tädi maja juurde?” pärib Erik.
“Just.”
“Ma võin kaasa tulla,” lausub Erik samuti minekule asutades. “Õde võib olla vigastatud või viibida akuutse šoki seisundis.”
9
Teisipäeva lõuna, kaheksas detsember
Simone istub metroovagunis ja vaatab aknast välja. Pärast tühjast korterist lahkumist ja metroojaama jooksmist on ta veel higist läbimärg.
Nüüd on rong Huvudstas toppama jäänud.
Simone mõtleb, et oleks pidanud hoopis takso võtma, kuid püüab enesele sisendada, et midagi pole juhtunud, et ta teab isegi, et muretseb alati ilmaasjata.
Ta vaatab uuesti oma telefoni ja nuputab, kas see kummaline naine, kellega ta hetk tagasi rääkis, oli Aida ema, ja kas tal võis õigus olla, väites, et Aida viibib Tensta keskuse tätoveerimissalongis.
Uksed sulguvad, kuid avanevad kohe jälle, eestpoolt kostab hõikeid, uksed sulguvad taas ja rong läheb viimaks liikvele.
Otse tema vastas krabistab mees ajalehtedega. Ta kogub need kokku, laotab kõrvalistmele, tundub midagi võrdlevat, voldib uuesti kokku. Aknapeegeldusel näeb Simone, et mees teda aeg-ajalt piidleb. Ta kaalub, kas vahetada istet, kuid läheb endast välja, kui pinin telefonist annab märku sellest, et ta on saanud sõnumi. See on Ylvalt galeriist. Simonel pole jõudu seda avada. Ta lootis, et sõnum on Erikult. Ta ei tea, kui mitu korda ta juba proovinud on, ent ometi teeb ta veel kord katset ja helistab Erikule. Kuulab tumma kutsuvat signaali ja äkilist ümberlülitumist kõneposti.
“Kuule,” ütleb tema vastas istuv mees tögavalt pealetükkival häälel.
Simone püüab teha, nagu ei kuulekski teda, vaatab aknast välja ja teeskleb, et kuulab oma telefoni.
“Halloo–oo?” ütleb mees.
Simone taipab, et too ei jäta enne, kui on saanud tema tähelepanu. Nagu paljud mehed, ei paista temagi mõistvat, et naistel on oma elu, omad mõtted, et naised ei ela alalises valmisolekus mehi kuulata.
“Kuule, kas sa ei saa aru, et ma räägin sinuga,” kordab mees.
Simone pöörab end tema poole.
“Ma kuulen väga hästi,” lausub ta rahulikult.
“Miks sa ei vasta siis,” küsib mees.
“Ma just vastasin.”
Mees pilgutab paar korda silmi, ja siis see tuleb:
“Sa oled naine? Või kuidas?”
Simone neelatab ja mõtleb, et tegemist on sedasorti mehega, kes kavatseb sundida teda oma nime ütlema, perekonnaseisu letti paiskama ja provotseerib lõpuks teda üpris ebameeldivalt käituma ka.
“Sa oled naine?”
“Ainult seda tahtsidki teada?” küsib Simone lühidalt ja pöördub tagasi aknast välja vaatama.
Mees vahetab kohta ja istub tema kõrvale:
“Kuule nüüd… Mul oli naine, ja minu naine, minu naine…”
Simone tunneb, kuidas paar süljepiiska tema põsel maandub.
“Ta oli nagu Elizabeth Taylor,” jätkab mees. “Tead, kes see on?”
Mees raputab tema käsivart.
“Kas sa tead, kes Elizabeth Taylor on?”
“Jah,” kostab Simone kannatamatult. “Selge see, et tean.”
Mees naaldub rahulolevalt