Joona Linna järgneb Nõelale, kes aegapidi lahkamisosakonna poole lonkab.
Nad mööduvad kustutatud tuledega saalist, kus seisab roostevabast terasest lahkamislaud. See meenutab nõudepesulauda, kuid seda ümbritsevad neljakandilised sektsioonid ja kõrgendatud ääred. Nõel seisatab, kontrollib numbrit, tõmbab välja suure sahtli ja tuvastab, et see on tühi.
“Läind,” naeratab ta ja astub koridori, mille põrandal jooksevad tuhanded pisikesed rattajäljed, avab siis uue ukse ja hoiab seda Joona ees lahti.
Nad jäävad seisma valgustatud, valgete kahhelseintega saalis, millest ühele on kinnitatud suur kraanikauss. Vett immitseb kiiskavkollasest loputusvoolikust põranda äravooluavasse. Pikal plastkattega lahkamislaual lebab alasti värvitu keha, kaetud sadade tumedate haavadega.
“Katja Ek,” konstateerib Joona.
Surnud naise näojooned on kummaliselt lõõgastunud, suu paokil ja silmades rahulik vaade. Tundub, nagu kuulaks ta kaunist muusikat. Näoilme ei lähe kuidagi kokku üle otsmiku ja põskede jooksva pika lõikehaavaga. Joona laseb pilgu üle Katja Eki surnukeha, mille kaelal aimub juba marmorjat soonilist tekstuuri.
“Loodame jõuda lahangu pärastlõunal tehtud.”
“Jah, taevakene,” ohkab Joona.
Teine uks avaneb ning saali siseneb ebakindla naeratusega noormees. Tal on kulmus mitu rõngast ja mustaks värvitud juuksed tilpnevad arstikitli seljal hobusesabas. Naeratades tõstab Nõel ühe käe hevitervituseks, millele noormees viivitamatult vastab.
“See siin on Joona Linna riigikrimist,” tutvustab Nõel. “Üks neist, kes meid siin aeg-ajalt külastavad.”
“Frippe,” ütleb noormees ja surub Joona kätt.
“Poiss valis kohtumeditsiini eriala,” selgitab Nõel.
Frippe veab kätte paari latekskindaid ja Joona järgneb talle lahkamislauani, tundes naist ümbritsevat külma ja halvalõhnalist õhupilve.
“Naise kallal tarvitati vägivalda kõige vähem,” osutab Nõel. “Vaatamata paljudele lõike- ja torkehaavadele.”
Nad silmitsevad surnud naist. Laipa katavad suuremad ja väiksemad haavad.
“Peale selle on ta erinevalt kahest ülejäänud ohvrist jäänud ka kuidagi tükeldamata või köndistamata,” selgitab Frippe.
“Me mõistagi kontrollime asja lahangu käigus,” lausub Nõel Joonale.
“Ta on vastupanu osutanud,” ütleb Joona.
“Minu hinnangul võitles ta algul aktiivselt,” vastab Nõel, “võttes arvesse haavasid peopesadel, kuid seejärel püüdis varjuda ja lihtsalt ennast kaitsta.”
Nõel kohtab noore arsti pilku.
“Vaata vigastusi küünarvarte välispinnal,” osutab Nõel.
“Enesekaitsehaavad,” pomiseb Joona.
“Täpselt nii.”
Joona nõjatub ettepoole ja silmitseb pruunikaskollaseid plekke naise avatud silmades.
“Näed päikseid?”
“Jah…”
“Need ilmuvad alles mõni tund pärast surma, mõnikord isegi päevi hiljem,” lausub Nõel. “Lõpuks muutuvad need päris mustaks. Kogu asi on tingitud silmarõhu langemisest.”
Nõel võtab riiulilt refleksihaamri ja julgustab Frippet kontrollima võimalikku säilinud lihastoonust. Nooruke arst koputab haamrikesega naise biitsepsile ja katsub sõrmedega, kas lihas tõmbub kokku.
“Praegu küll minimaalselt,” ütleb ta Joonale.
“Need lakkavad kolmeteistkümne tunni jooksul,” selgitab Nõel.
“Surnud polegi päris surnud,” lausub Joona ja võpatab, aimates Katja Eki lõdva käsivarre kummituslikku liigahtust.
“Mortui vivos docent – surnud õpetavad elavaid,” kostab Nõel endamisi naeratades, samal ajal koos Frippega surnukeha kõhu peale keerates.
Ta osutab hägustele punapruunidele plekkidele naise tuharatel ja alaseljal, abaluudel ja käsivartel:
“Koolnulaigud on nõrgad, kui ohver on palju verd kaotanud.”
“Selge see,” tähendab Joona.
“Veri on raske ja pärast surma ei ole enam mingit sisemist rõhusüsteemi,” selgitab Nõel Frippele. “See võib näida enesestmõistetav, aga veri voolab allapoole ja koguneb lihtsalt keha kõige madalamal asetsevatesse osadesse ning laigud ilmuvad kõige sagedamini alusega kontaktis olevatele pindadele.”
Ta vajutab pöidlaga naise paremal sääremarjal olevat plekki, kuni see peaaegu kaob.
“Jah, näed sa… neid saab minema vajutada veel kuni ööpäev hiljem.”
“Aga mulle tundus, et ma nägin plekke ka puusaluudel ja rinnal,” lausub Joona kahtlevalt.
“Braavo,” ütleb Nõel pisut üllatunud naeratusega Joona poole vaadates. “Ma ei arvanud, et sa neid märkad.”
“Tähendab, ta on surnuna enne ümberkeeramist kõhuli lamanud,” ütleb Joonas kange soomepärase hääldusega.
“Pakuksin, et kaks tundi.”
“Nii et mõrtsukas viibis kaks tundi kohapeal,” arutleb Joona. “Või siis tuli tema või keegi teine mõrvapaika tagasi ja pööras ta ümber.”
Nõel kehitab õlgu:
“Mina olen veel lõplikust hinnangust kaugel.”
“Kas ma tohin ühte asja küsida? Ma märkasin, et üks kõhuhaavadest näeb välja nagu akuutse keisrilõike haav…”
“Keisrilõike?” naeratab Nõel. “Miks mitte? Vaatame järele?”
Arstid keeravad surnukeha taas ringi.
“Sa mõtled seda siin?”
Nõel osutab nabast alguse saavale ja viisteist sentimeetrit sellest allapoole jooksvale suurele lõikehaavale.
“Jah,” vastab Joona.
“Ma pole veel jõudnud igat haava eraldi uurida.”
“Vulnera incisa s scissa,” ütleb Frippe.
“Jah, see näib olevat lõikehaav, nagu seda rootsi keeles nimetatakse,” tähendab Nõel.
“Ja mitte torkehaav,” lisab Joona.
“Võttes arvesse korrapäraseid lõikeservi ja et ümbritsevad koed on puutumata…”
Nõel urgitseb sõrmega haavas ja Frippe kummardub ettepoole, et paremini näha.
“Jah…”
“Haava seinad…” jätkab Nõel, “ei ole just eriti vererohked, aga…”
Ta vakatab järsult.
“Mis lahti on?” küsib Joona.
Nõel vaatab teda kummalise pilguga.
“See lõige on tehtud pärast naise surma,” ütleb ta.
Ta võtab kindad käest.
”Ma pean vaatama kompuutertomograafiat,” ütleb ta rusutud häälel, minnes ukse kõrval laual asetseva arvuti juurde ja seda sisse lülitades.
Ta klõpsab kolmemõõtmeliste piltide vahet, peatub, liigub edasi, vahetab vaatenurka.
“Paistab, et haav ulatub emakasse välja,” sosistab ta. “Tundub, et see järgib vana armi.”
“Vana? Mis mõttes?” küsib Joona.
“Kas sa siis ei näinud?” naeratab Nõel ja tuleb tagasi laiba juurde. “Erakorralise keisrilõike haav.”
Ta osutab vertikaalsele