„Siin teine. Vaenlase tankide juurdevool on lõppenud. Lugesime kokku 432 lahingumasinat. Pole teada, kui palju nende hulgas on ehtsaid tanke ja kui palju makette. Igal tankil on neli-viis jalaväelast soomuskatte külge kinnitunud. Vaenlane on täiesti passiivne, seisab ühel kohal ega ole midagi ette võtnud,” kandis leitnant Coignet ette.
„Kui nad paigal seisavad, miks siis laevastik nende pihta tuld ei anna?” küsisin lahinguarvutilt.
„Tegu on lõksuga. Vaenlase kaugõhutõrje püüab meelitada BISMARCKi tulevõitlusse astuma, et laev alla tulistada. Meie lahinguruumi jääv üksus on osa vaenlase armeekorpusest, kuhu kuuluvad tankidiviis „Alcallendë III”, jalaväediviis „Alcallendë VII” ja õhutõrjediviis „Alcallendë X”. Laevastiku luure andmetel on meist põhja pool kümnes eri kohas maapinnale tõusnud 4688 tanki ning 10211 ühikut soomustehnikat ja õhutõrjevahendeid. Valdav enamik neist on ilmselt maketid,” teavitas lahinguarvuti mind kiretul toonil.
Alcallendë oli nende kuninganna nimi. Järelikult oli tegu kuningliku kaardiväega.
„Gort Ashrynil ei pidanud ju kuningliku kaardiväe üksusi olema?”
„Vaenlane paiskas need Calad Faelilt Gort Ashrynile vahetult enne seda, kui nad oma portaalid õhku lasid. Orbitaalpommitamine oli siis juba alanud.”
„Kas laevastik ei saa koondada nende vastu mitme lahingulaeva tuld? Niiviisi nad ju hävitasid õhutõrjediviisi „Sarrendë”?”
„See ei ole kohe praegu ega ka lähitundidel paraku võimalik. Lahingutegevus on kõikjal väga äge. Vaenlane on hävitanud kaks meie brigaadi, kes maabusid Ongašhrai saarel. Kaks tuhat kolmsada kuusteist haavatud invasioonijalaväelast langes vaenlase kätte vangi. Hetkel on hävitamisohus veel neli brigaadi. Laevastik kasutab esialgu koondtuld ainult otseses hävitamisohus olevate üksuste toetamiseks.
President andis välimarssal Tian Guan IV-ndast mööda minnes laevastiku peajõududele käsu asuda rännakule Calad Faeli suunas. Ilmselt soovib ta sõja võimalikult kiiresti lõpetada. Gort Ashryni lähikosmosesse on jäänud ainult kaksteist lahingulaeva. Iga laev peab toetama mitut brigaadi. Laevad on pidevas allatulistamise ohus ega riski vaenlase kaugõhutõrjega tulevõitlusse astuda.”
„Kas meie brigaad ei olegi siis otseses hävitamisohus?”
„Laevastiku luure arvates veel mitte.”
„Mida vaenlane ootab? Miks nad paigal seisavad?”
„Ma oletan, et vaenlane ei ole kindel, kas meie näol pole tegu järjekordse libainvasiooniga. Nad ootavad, et tankidiviis „Sarrendë” tõe välja selgitaks.”
Teadsin, et„Sarrendë” tankid olid jõudnud peaaegu meie külje alla. Vaenlase tankidiviis, õigemini öeldes üksuse jäänused, olid kompanii positsioonidest umbes saja kahekümne kilomeetri kaugusel lahingukontaktis meie viimase petteüksusega. Kurnamistaktika oli vilja kandnud. Vaenlane oli hävitanud meie petteüksused, kuid kaotanud rohkesti aega ja tehnikat.
„Tankidiviis „Sarrendë” on meie petteüksuse viimased vastupanukolded Shäkeši piirkonnas maha surunud ning alustanud liikumist ida suunas. Vaenlasel on veel alles 127 tanki, kuid need on peitunud 869 libatanki hulka,” teatas lahinguarvuti mulle samal hetkel.
„Palju on jäänud aega portaali käivitamiseni?”
„Kakskümmend kaheksa pluss-miinus kolm minutit.”
„Millal on esimene portaali läbinud üksus lahinguvalmis?”
„8919. tankibrigaadi neljas pataljon, kes peab portaali esimesena läbima, on lahinguvalmis kõige varem ühe tunni ja kahekümne viie minuti pärast alates portaali käivitamishetkest.”
Mõistmine, et meid hävitatakse enne, kui omad appi jõuavad ning Maria tulevikunägemused ei saa seetõttu realiseeruda täitis mu teadvuse ootamatu rahu ja kergendustundega. Oli selge, et hoolimata kõigist meie jõupingutustest, hoolikast planeerimisest ja ettevalmistustest ning sõjakavalustest, hävitab vaenlane meid täpselt samamoodi, nagu oli juhtunud kolmes invasiooni holosimulatsioonis. Neil oli lihtsalt liiga palju üksusi, tanke ja sõdureid. Vaenlasel oli kõike liiga palju, isegi tankimakette ja libasõdureid.
Sajad võitlejad olid langenud, et aega võita. Kuid ühel hetkel jäi ainuüksi sõjakavalusest toore jõu vastu väheseks. Meil oli kümneid kordi parem, kiirem ja tõhusam juhtimissüsteem, kuid polnud veel üksusi, keda juhtida.
Vaenlane oli paljuski üsna primitiivne, kuid kaugeltki mitte loll. Nad ei korranud samu taktikalisi skeeme ega teinud üle kahe korra ühetaolist viga.
Brigaadi logistikapataljoni võitlejatest moodustatud petteüksuse ülem oli oletanud, et vaenlane ründab nii, et libatankid on kahes esimeses ešelonis ning ehtsad alles kolmandas. Nii oli nimelt rünnatud meie kahte eelmist üksust. Nad lasid „Sarrendë” esimese laine tankid endale külje alla. Säärane vaenlase alahindamine läks kalliks maksma. Üksus suutis hävitada ainult kaksteist tanki. Täitmata jäänud lahinguülesanne oli häbiks kogu brigaadile. Sada kuusteist võitlejat hukkus ning kakskümmend kuus sai haavata. Tankidiviisi „Sarrendë” auks peab ütlema, et nad ei tulistanud kordagi haavatutega koormatud meditsiinikonteinereid, nii et need võisid takistamatult meie kompanii positsioonideni lennata.
„Vaenlase esimene ešelon jõuab kahe minuti jooksul meie tule ulatusse,” teatas lahinguarvuti.
Olin pikalt kaalutlenud, missuguseid taktikalisi nükkeid või kavalaid nõkse võiks ülekaaluka vaenlase vastu rakendada. Lahinguarvuti oli välja pakkunud koguni neli erinevat võimalikku lahendust. Kuid loobusin neist kõigist. Sõjakavaluste aeg oli läbi. Mitte ükski kavalus ei võinud meid päästa.
Käskisin lahinguarvutil kompanii intraneti oma kontrolli alla võtta.
„Kõik allüksused. Meie ja pealetungivate vaenlase tankide vahele ei ole enam midagi jäänud. Tegutseme vastavalt kompanii kaitseplaanile. Tuli vaba. Täpsustused: vaenlase esimese ešeloni hävitame BISMARCKi tulega, teise miinidega ning kolmanda käsirelvadega. Võidelge nii, nagu oleks iga vaenlase tank ehtne. Meie pataljonil ega brigaadil ei ole võimalik meie kompaniid toetada, sest olukord brigaadi kaitsesüsteemi ida-, kirde- ja põhjalõigus on kriitiline.
Võitlejad! Meist sõltub kogu brigaadi saatus! Kui me ei suuda oma positsioone hoida ja vaenlast tõrjuda, võivad tankid portaalini läbi murda ning selle hävitada. See muudaks asjatuks kõik meie ning tuhandete meie brigaadi sõdurite jõupingutused ja ohvrid. Kaheksasada kuuskümmend võitlejat võttis kõhklematult vastu ülima pühendumuse märgi ning on praeguseks hetkeks hukkunud, haavatud või vaenlase kätte vangi langenud. Nad tegid seda meie pärast, et hoida meid elus ning anda meile aega. Kätte on jõudnud aeg võlg tasuda!”
Nende sõnadega andsin kompanii võitlejatele veel ühe psiiimpulsi, kuigi varasema mõju polnud veel lakanud. „Vähemalt pärastise peavalu pärast ei ole vaja enam muret tunda,” muigasin endamisi. Kaalusin korraks, kas mitte anda ka iseendale lahinguarvuti kaudu tagasivõimendatud tahteimpulss, kuid loobusin. Mu enesetunne võis olla ülimalt sant, aga võitlustahtega mul probleeme polnud.
Alustasime lahingut kohe, kui esimesed tankid ilmusid tulejuhtimissüsteemi ulatusse. Vaenlane manööverdas väga osavalt ning võimatu oli korraga üle ühe-kahe masina sihikule võtta. Kuid neil oli vaja meieni jõudmiseks läbida üle kaheksakümne kilomeetri, seega üsna pikk vahemaa.
Kompaniis oli alles üheksa tulejuhti, ma ise olin kümnes. Meie tegevuses polnud tõesti mingit sõjakavalust, iga tulejuht võttis lihtsalt lähimad masinad sihikule ning mu lahinguarvuti hoolitses selle eest, et mitu meest ei jahiks ühte ja sama tanki.
Minu juhitud tuli oli täpne kolmekümne kuuel korral. Kuid vaenlase tankid pudenesid tükkideks nagu kokkukukkuvad kaardimajakesed. Tegin libatankide hulgas põhjaliku hävitustöö,