Nägin, et mu lahingupaariline seob juba nanoteibiga teise naisvõitleja käsi kinni. Olin jätnud oma teibirulli seljakotti, sest arvasin, et mul ei lähe seda vaja. Takeshi märkas mu kimbatust ning ulatas oma teibist mullegi jupi.
Sain kuidagimoodi oma vangi käed, jalad ja suu kinni teibitud. Vaenlase naisvõitlejate lahingupaari jaoks oli sõda läbi.
„Vangi tervis on korras. Ta tuleb teadvusele umbes seitsme minuti pärast. Teda ei ole vaja meditsiinikonteinerisse panna,” teatas lahinguarvuti.
„Siin kolmas. Vaenlase julgestus on kahjutuks tehtud. Kaotusi pole. Kaheksa vaenlase sõdurit on vangi võetud. Kahte vaenlase võitlejat ei õnnestunud elusana kinni võtta. Tungime edasi vaenlase positsioonide sügavusse,” kandis leitnant Schöttli ette.
„Tubli, Hubert,” kiitsin teda. „Olge väga ettevaatlikud. Hoiduge vaenlase lõksude ja miinide eest.”
„Sain aru.”
Ka Sajdin teatas mõne hetke pärast, et vaenlase julgestus on maha võetud. Neljandal rühmal oli õnnestunud Takeshi ja minu kaasabil koguni kõik kaheksa vaenlase julgestajat elusatena kinni võtta. Sajdin määras kohe mõned võitlejad vange kokku koguma ja valvama ning neljas rühm alustas lahingupaaride ja pooljagude kaupa sissetungi või õigemini hääletut sisseimbumist vaenlase kaitsesüsteemi sügavusse.
Võisin nüüd rahuliku südamega anda veebel Wang Pengile korralduse tuua libasõdurite maketid kõrgendikule ning paigutada need nüüd juba meie valduses olevatele kaitsepositsioonidele.
Võib-olla oli kommodoor Flemingil tõesti õigus, kui ta väitis, et tegelik invasioon ei tule pooltki nii hull nagu hololahingusimulatsioonid. Nüüd jäi üle veel loota, et vaenlased pole taibanud ka miine ja lõkse aktiveerida, kuna nad ei tea, et nende julgestus on kahjutuks tehtud ning künkanõlval paiknevad laskepesad ei ole enam nende käes.
Olime just koos Takeshiga neljanda rühma võitlejatele järgnemas ning ühte ühendustunnelisse sisenemas, kui kõrvu lõikas madal võigas jõrin. Lahinguarvuti sensorpilt näitas, kuidas rahulikult punkris istunud vaenlase võitlejad kiivri pähe tõmbavad, relvad haaravad ning mööda ühenduskäiku edasi tormavad. Üldhäire oli lõpuks vaenlase üksuseni jõudnud.
Kuid see oli lootusetult hiljaks jäänud. Ühendustunnelites asetleidnud kokkupõrge oli lühike, äge ja ühepoolne. Vaenlase sõdurid pidid võitlema peaaegu pimesi, sest biosensoorsest akustikast polnud neile mingit abi. Nende laserrelvade tuli ei suutnud meie kaitseväljadest läbi tungida. Olime neid ootamatult tabanud.
Tegime vaenlase sõduritele mitu ettepanekut alla anda. Mu alluvad tekitasid tunnelisuudes suuri hiina- ja ingliskeelseid holokujutisi, milles lubasid alistumise korral head kohtlemist ja täielikku amnestiat, täpselt nii, nagu lahingureeglites oli ette nähtud. Pime oleks ka neid näinud. Kurtki oleks kuulnud maa all tontlikult kajavaid hiinaja ingliskeelseid üleskutseid, mida Sajdini lahinguarvuti üle kogu vaenlase kaitsesüsteemi võimendas. Igaks juhuks käskisin pakkuda alistumisvõimalust ka araabia, hindi ja hispaania keeles. Vaenlane reageeris tulega.
Kui kokkupõrke lõpupoole ilmus ühest punkrist lagedale grupp vaenlase sõdureid, hoides relvi enda ees väljasirutatud kätel, oleks kolmanda rühma võitlejad nad peaaegu maha lasknud, enne kui taipasid, et vaenlase jaoks tähendab see žest alistumist.
Iga inimene teab, et alistumise märkideks on kas mahavisatud relv, ülestõstetud käed või valge lipp. Gort Ashryni elanikud seda ei teadnud. Mõistsin nüüd, miks nad hiina- ja ingliskeelsetele üleskutsetele ei reageerinud. Nad ei saanud ühestki suuremast Maa Föderatsiooni keelest aru. Nende arvutites puudusid ilmselt ka vastavad tõlkeprogrammid.
„Härra kapten, kõige alumises majutuspunkris on vaenlase üheksast sõdurist koosnev jagu jõudnud ennast lahinguvalmis seada. Nad on tõkestanud väljapääsud ega kavatse alla anda,” kandis Sajdin ette.
„Paku neile veel kord võimalust alistuda,” käskisin Sajdini, kuigi teadsin juba ette, et pakkumisest ei saada aru ega võeta seda vastu. Nii ka läks. Kui Takeshi ja mina alumise majutuspunkri juurde jõudsime, istusid vaenlase sõdurid endiselt seal ning tulistasid vastu.
„Ühe sajandiku grammine antiainegranaat. Tuld!” käskisin lakooniliselt. Kurb käsklus lõpetamaks seda ühepoolset kokkupõrget. Vanasti öeldi selliste asjade kohta tapatalgud või veresaun. Mida öelda nüüd, kui verd ei voola ja plasmalaengud pihustavad surnukehad algosakesteks?
Varjusime lööklaine eest, Sajdin tõstis relva ning antiainegranaadi plahvatus tegi vaenlase tulele lõpu. Meie brigaadis ei olnud kombeks sääraste käskluste andmist või täitmist alluvatele delegeerida.
Seejärel saatis Sajdin ühe lahingupaari punkrit üle kontrollima. „Härra kapten, üks vaenlase sõdur on ellu jäänud. Ta ei ole isegi vigastatud,” teatas Sajdin peagi.
See ei saanud võimalik olla, seepärast tahtsin ellujäänud võitlejat oma silmaga näha. Antiainegranaat oli soomustatud punkriukse sõna tõsises mõttes minema pühkinud. Punkri põrandal istus tõesti üksainus vaenlase sõdur. Ta oli paljapäi, laeng oli tal ilmselt kiivri peast rebinud, ning vaatas meid äraoleval pilgul. Ta võis olla umbes viiekümneaastane mees ja tõepoolest elus ja terve, mida kinnitas ka mu lahinguarvuti. Kõik tema kamraadid olid olematusse haihtunud.
„Ma olen kaua elanud, aga pole midagi sellist eales näinud,” ütles Takeshi. Ta oli kiivri peast võtnud ja väljendas end verbaalselt. Järgnesime koos Sajdiniga tema eeskuju ja võtsime kiivrid ära.
Andsin käsu: „Las rühma sanitar võtab ta oma hoole alla.” Seda meest oli küll jumal hoidnud.
Kui vaenlase võitlejatele oli häiresignaal päästmatult hiljaks jäänud, siis meie jaoks oli see pärale jõudnud liiga vara. Meil jäi puudu kõigest kümme-viisteist minutit. Minu kavatsus vaenlase üksus ilma lahinguta võitlusvõimetuks muuta oli läbi kukkunud. Saime vaid kakskümmend kaks vangi, lisaks langes meie kätte kümme haavatud vaenlase sõdurit, kes pandi koos meie haavatutega meditsiinikonteineritesse.
Ainus erinevus meie ja vaenlase haavatute kohtlemisel oli see, et konteinerid haavatud vaenlase sõduritega märgistati punase triibuga.
Meil oli hästi läinud, ainult kolm võitlejat oli saanud haavata. Nende vigastused olid kerged – ühel võitlejal oli laserikiir käe otsast sähvanud ja teisel mõlemad jalad. Ainult kolmanda seisund oli mõnevõrra raskem, sest võimsama laserrelva tuli oli lõiganud ta umbes vöökohast pooleks. Sääraseid tõhusamaid relvi oli vaenlasel üks igas jaos ja need olid palju ohtlikumad kui tavalised laserpüssid.
Kandsin pataljoniülemale ette, et kõrgendik 443,8 on meie valduses. Kolonelleitnant von Strachwitz oli üllatunud ülesande täitmise kiiruse ja väheste kaotuste üle, millega meil oli õnnestunud tähtis võtmepositsioon hõivata. Sain kiita. Pataljoniülem ei teadnud, et mu tegelik kavatsus oli olnud hoopis teistsugune.
Nüüd ei tohtinud saavutatud edu käest lasta ega aega kaotada. Varem või hiljem pidi vaenlane esialgsest kaosest ja peataolekust toibuma ning vasturünnakut võis oodata nii tunneleis, maapinnal kui ka õhus. Käskisin lahingutoetusrühmal vaenlase kõrvalisemad ühendustunnelid õhkida, kuid jätta peaühendustunnel puutumata. Võitlejad mineerisid selle. Otsustasin vaenlase seal lõksu meelitada. Oletasin, et terveks jäänud tunnel on vaenlasele väga suur ahvatlus. Rünnak oli nagunii vältimatu – parem siis juba tõrjuda see meie valitud kohas kui lasta vaenlasel rünnata oma äranägemise järgi.
Suureks plussiks oli, et olime vaenlase kaitsepositsioonid tervelt ja kahjustamatult kätte saanud. Laskepesi oli vaja ainult natuke siinseal korrastada ning meie vajadustele kohandada. Ka meie energiareservid olid veel täiesti puutumata. Suuremateks töödeks peale vaenlase lõksude ja miinide kahjutustamise jäid veel tulejuhtimissüsteemi ülespanemine ja häälestamine ning kõrgendikku ümbritseva ruumi mineerimine. Meil oli plaanis välja panna üle tuhande antiainemiini ning blokeerida kogu lahinguruum kolmekümne kilomeetri