„Jah, ma kinnitan tuletoetuse taotluse,” andsin täpselt sellise vastuse, nagu määrustikus oli ette nähtud. See tähendas, et kirjutasin ankeedile alla, ning samal hetkel saatis lahinguarvuti selle edasi.
Vastus tuli mõne sekundi pärast. „Teie tuletoetuse taotlus on tagasi lükatud. Põhjendus: vastuvõetamatu kahju looduskeskkonnale. Looduskaitse eesmärgil on lahingureeglites tehtud muudatus. Uueks antiainelõhkepeade lubatud ülempiiriks on määratud kolm grammi,” tegi lahinguarvuti mulle teatavaks.
„Millal see muudatus tehti? Miks meile sellest varem ei teatatud?” pärisin. Raske on sõdida, kui lahingureegleid nii äkki muudetakse.
„Umbes neli sekundit tagasi. Muudatuse tingis sinu tuletoetuse tellimus,” vastas lahinguarvuti häirimatult.„Nad küsisid veel, kas meil kahe- või kolmegrammist lõhkepead vaja ei lähe?”
„Ütle laevarottidele, et ei lähe. Sellised on mul endal ka lahingutoetusrühmas olemas,” lükkasin pakkumise tagasi.
Ma ei tunnistaks seda ealeski oma võitlejatele, kuid tõtt öelda tundsin mõningat kergendust. Teinekord on isegi hea, kui kõiki otsuseid ei pea ise tegema ega nende eest vastutama.
„Siin esimene. Hõivasime kõrgendiku 318,6. Võtsime ringkaitsesse. Kaotused: seitse meest, neist kolm langenut. Vaenlane rebis end lahingukontaktist lahti ja eemaldus ühendustunnelite kaudu lääne suunas. Vaenlase kaotused: kaheksakümmend kaheksa inimest, kümme õhuautot ja neli tanki. Üheksa vaenlase sõdurit langes vangi. Panime vaenlase haavatud meditsiinikonteineritesse ning nad ootavad koos meie omadega pataljoni medpunkti saatmist. Vaenlase tuli väga tihe.”
Esimese rühma ülemal nooremleitnant Lin Tianhao X-ndal puudusid varasemad lahingukogemused. Ta tuli alles pool aastat enne meie viimast rännakut sõjakoolist, sestap olin andnud talle mõnevõrra lihtsama ülesande. Sellegipoolest oli ta hästi hakkama saanud.
Ka tema prototüüp oli Suurinvasiooni-aegne võitleja. Ülemveebel Lin Tianhao oli Hiina Keiserlike Relvajõudude 98. õhuründe-dessantdiviisi (Punase Draakoni diviisi) koosseisus osa võtnud Teise Põhjaarmee Venemaa sõjaretkest ning hiljem osalenud juba föderaalarmee võitlejana Euroopa vabastamisel. Meie brigaad kandis sama nime ning meid loeti selle kuulsa üksuse traditsioonide jätkajaiks.
Samasugune oli neljanda rühma ülema leitnant Bülent Özal IX-nda prototüüp. Kolonelleitnant Bülent Özal oli Türgi armee pataljoniülemana langenud raskes lahingus Anatoolia mägismaal, kus Kreeka, Türgi ja Iisraeli relvajõududel oli lõpuks õnnestunud tohutute kaotuste hinnaga Buluo lianmengi ekspansioon peatada.
Kuid leitnant Bülent Özal oli surnud. Ta ei ärganud pärast kosmoserännakut. Rühmavanem vanemveebel Sajdin Ahmadinejad VIII oli juhtimise üle võtnud. Tema prototüüp seersant Sajdin Ahmadinejad oli võidelnud ühes neist 20. sajandi teise poole väikestest unustatud sõdadest, Iraagi – Iraani sõjas Iraani poolel. Ajaloolastel puudub siiamaani selge arusaam, miks seda sõda üldse peeti ning kes selle võitis.
Olin jätnud neljanda rühma reservi ning viibisin ise nende juures. Põhjus polnud selles, et oleksin rühmavanema oskustes või juhiomadustes kahelnud. Sajdin oli minust kaheksa bioaastat vanem kogenud allohvitser, üks raudsest allohvitseride kaadrist, kelle najal föderaalarmee tegelikult püsti püsis.
Ainult meie kompanii veebel, ülemveebel Takeshi Kawabata VI oli temast kogenum. Hüüdnimi Vana Samurai rääkis ise enda eest. Tema prototüüp, samuti ülemveebel Takeshi Kawabata, oli võidelnud Teise maailmasõja ajal Jaapani eest ning langenud sõja lõpus Iwo Jimal.
Iga mõistlik ülem hoiab alati midagi reservis, et otsustaval hetkel lahingu käiku mõjutada. Nii olin minagi teinud.
„Tubli,” kiitsin nooremleitnant Lin Tianhaod. „Kuid raskem osa seisab alles ees. Nüüd on vaja positsioone iga hinna eest hoida, kuni omad kohale jõuavad. Lase kõik vaenlase ühendustunnelid õhku,” andsin seejärel korralduse.
„Me juba tegime seda,” vastas esimese rühma ülem. „Ühendustunnelid on õhku lastud.”
„Terane poiss,” mõtlesin endamisi. Kuna ülemvõim kosmoses ja õhus oli meie käes, ei olnud vaenlasel kuigi hõlbus planeedi pinnal manööverdada. Kuid maa all oli ülevõim esialgu nende käes. Seal olid vaenlasel vabad käed.
„Annan sinu käsutusse kümme teravatt-tundi energiat. Tugevda kaitseväljasid. Vaenlasel on teie asukoht teada ning sihtmärgid paika pandud. Ma lasen ka laevastiku raketitõrjel teid kaitse alla võtta. See, mis teile praegu kaela sajab, on hajatuli. Tulelöök antakse alles vahetult enne rünnakut. Oletan, et vaenlane ründab teid hiljemalt kolmekümne minuti pärast. Varjuge tulelöögi ajaks vaenlase kaitserajatistesse niipalju kui võimalik. Sa pead oma jõududega vastu pidama.” Nooremleitnant Lin Tianhao vajas natuke rohkem juhendamist kui minu teised, kogenumad rühmaülemad.
Samal ajal suunas lahinguarvuti energia ümber ning võttis ühenduse laevastikuga, et kõrgendik 318,6 võetaks kaitstavate objektide nimekirja.
„Sain aru. Hoian kõrgendikku 318,6 ainult oma jõududega.”
„Sul on ainult kümme teravatt-tundi energiat järele jäänud. Ei ole usutav, et pataljonist võiks lisa saada,” tuletas lahinguarvuti meelde.
Teadsin seda isegi. Olin nelikümmend teravatt-tundi oma alluvatele laiali jaganud. Lõviosa oli saanud leitnant Schöttli kolmas rühm. Muidu oleks neist lihtsalt hakkliha tehtud. Meie energiavarud sulasid nagu kevadine lumi. Samamoodi nagu kogu meie kompanii.
Lahinguarvuti manas korraks mu silme ette värvilise tabeli, mis näitas allüksuste lahinguvõimet ja kaotusi. Esimene, teine ja kolmas rühm olid juba kollased, osaliselt võitlusvõimelised, vaid neljas ning lahingutoeturühm püsisid veel rohelisena.
Meie probleem seisnes selles, et olime liiga hajutatud ajas ja ruumis. Olime maabunud rühmade kaupa kümne-, viieteistminutiliste ebaühtlaste ajavahedega. See oli vältimatu, et elusalt ja võitlusvõimelisena üldse Gort Ashryni pinnale jõuda. Meil vedas: ainult teine rühm kaotas enne planeedi pinnani jõudmist kaheksa meest. A- ja
D-kompaniil oli läinud palju hullemini.
Samuti olime laiali paisatud ligi tuhande ruutkilomeetri suurusele pikliku kujuga maa-alale. Pidime julgestama brigaadi invasiooni lääne suunast. Selleks oli vaja hõivata kolm ümbruskonna üle domineerivat kõrgendikku. Kaks neist oli nüüd meie käes. Esimesena maabunud teine rühm oli hõivanud kõrgendiku 286,0 ilma erilist vastupanu kohtamata. Kuid kõige olulisem objekt – kõrgendik 443,8 – oli ikka veel vaenlase valduses.
Meie pataljoni A-kompanii julgestas brigaadi invasiooni kirdest ja C-kompanii kagust. Nii moodustus kolmnurk, mille keskel paiknes D-kompanii. D-kompanii oli ainuke meie üksus, kes võitles seekord koondatult, tervikliku kompaniina. Üksuse ülesandeks oli hõivata maa-ala, kuhu pioneerid pidid portaali ehitama, ning julgestada selle lähiümbrust. Portaali lähistele ei võinud jääda vaenlase varjugi. D-kompaniiga oli kaasas pioneeripataljoni luure-ettevalmistusgrupp, kes oli kohe pärast maabumist hakanud ette valmistama portaali rajamist.
Kohaliku aja järgi oli varane hommikupoolne öö. Ümberringi valitses pilkane pimedus. Loomulikult ei seganud see meid, aga ei seganud ka vaenlast, vähemalt mitte olulisel määral.
Olime maabunud Tasarath-a-Llani lõunaosas, Maa mõistes parasvöötmes. Siin valitses parajasti südasuvi. Ilmad olid kuivad ning metsad ja rohi süttisid plasma- ning laserrelvade tulest kergesti põlema. Kohalikele oli see suvi, mil vaenlane tuli kosmosest ja süütas maa põlema.
Invasioonialaks valitud piirkond kandis ruumikaardil nime Sarrendë. Nime lõpus oleva e-tähe peale kirjutati kaks kummalist täppi. Gort Ashrynil olid kõik nimed veidra kõlaga. Siin polnud tavapäraseid hiina või inglisepäraseid nimesid, isegi hindi-, araabia-, hispaania-, suahiili-, portugali-, indoneesia-, vene-, jaapani-, pärsia-, prantsuse- või saksapäraseid mitte. Selliseid leidus vahel ikka mõnel planeedil. Kuid mitte siin.
Koht oli välja valitud minu ettepanekul. Sarrendë oli hiiglaslik,