Ettepanek lõi mind korraks tummaks. Mõtlesin enne vastamist mõne hetke.
„Kuus-seitsekümmend aastat tagasi oleksin olnud teie ettepaneku üle rohkem kui rõõmus. Aga mida oleks mul praegu kodanikuõigustega peale hakata? Anna on surnud. Maria on täiskasvanud inimene, minust bioloogiliselt üle poole vanem. Aeg, mil võinuksin isana tema heaks midagi teha, on ammu möödas.
Ka ei taipa ma temporaalfüüsikast tuhkagi. Sõjakoolis olin füüsikas oma kursuse viimaste hulgas. Ausalt öeldes ei tee ma isegi kvarkidel, kvantidel ja kvasaritel vahet. Teil poleks minust mingit kasu. Minu maailm, minu üksus, minu kamraadid on siin. Invasioon Gort Ashrynile on kohe algamas. Ma tunneksin ennast reeturina, kui oma üksuse praegu maha jätaksin. Tänan teid lahke pakkumise eest, aga ma eelistan jääda invasioonijalaväkke.”
„Minu prototüüp oli ka koolis füüsikas viimaste seas. Ometi avastas ta relatiivsusteooria,” muigas Albert Einstein VIII mu jutu peale.
Olin tema sõnade üle siiralt imestunud, kuid need ei kõigutanud mu otsust.
Teadlane vangutas pead. „Ma ei imesta, miks juutidel polnud Moosese ajal tahtmist Egiptusest lahkuda. Nad tahtsid jääda vaarao lihapottide juurde. Kuid invasioonijalaväest ei ole parimagi tahtmise korral võimalik ühtegi lihapotti leida. Miks sa tahad jääda?”
Sain aru, et Albert Einstein VIII tsiteerib Piiblit. Samuti taipasin, et ta tahab mulle mõistukõne abil midagi öelda. Sellega mu teadmised paraku piirdusid. Kuid otsustasin lahinguarvuti käest nõu mitte küsida. Olin siiamaani ilma nõuanneteta läbi saanud, saan ka vestluse lõpuni.
„Meie vabadus on ustavus, nagu invasioonijalaväe deviiski ütleb. Oleks kohatu selle eest mingit tasu oodata,” ei suutnud ma paremat vastust välja mõelda.
„Valik on sinu, mu noor sõber. Maailm on väike. Võimalik, et me kohtume veel. Igal juhul tänan sind abi eest. Palju tänu, Alex. Kõike head ka sulle. Anna teada, kui jälle midagi huvitavat silma jääb.”
Teadlase holokujutis kadus enne, kui mina või kommodoor jõudsime vastata.
„Ma kartsin, et ta räägib nii keerulist juttu, et ma ei saa midagi aru,” tunnistasin kommodoorile.
Arst muigas.„Kas sinu kartused leidsid siis kinnitust?”
„Ei. Aga kas te ise teadsite sellisest projektist nagu MAN-HATTAN XII?”
„Loomulikult. Seepärast saatsingi Albert Einstein VIII-ndale sinu kohta sõnumi. Mõtlesin, et sellest võiks temporaalfüüsikutele kasu olla. Tuleb välja, et oligi.”
„Kui on olemas MANHATTAN XII, järelikult peab olema aset leidnud veel üksteist samanimelist projekti. Oletan, et need kõik on olnud väga suured ja olulised?”
„Muidugi. Sama mastaapsed ning tähtsad nagu ajalooline Manhattani projekt oma ajastu kontekstis. Näiteks MANHATTAN II oli esimese valguse kiirusega liikuva kosmoselaeva ehitamine või õigemini selle kopeerimine Buluo lianmengilt ning MANHATTAN XI antiainerelvade loomine. Manhattani projektide seerias on muide ka neli läbikukkumist.”
„Millised need on?” tahtsin kohe teada.
„Ma ei tea.Seda teavad väga vähesed.See on üks Maa Föderatsiooni hoolikamalt hoitud saladusi. Vaenulikud kaastsivilisatsioonid üldiselt aimavad, mida me teame. Seda ei ole võimalik kaua salajas hoida. Kuid neil ei ole vaja teada, kus me oleme vigu teinud või läbi kukkunud või mida me ei tea. Muidu võiksid nad ju ise meie vigu vältida. Nagu sa isegi aru saad, on tegu väga ressursimahukate eksimustega, ma pean silmas nii tööd, raha kui ka aega. See ei ole meie huvides, et konkurendid ja vaenlased inimkonna vigu väldiksid.”
„Miks siis Albert Einstein VIII mulle MANHATTAN XII-st üldse rääkis, kui tegu on nii salajase projektiga?”
„Ilmselt seepärast, et juhuse tahtel oled sa sattunud ise selles osalema. Sa oled juba andnud oma panuse projekti õnnestumiseks, vaatamata sinu keeldumisele hakata Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuse kaastöötajaks.
Kui see, mis sinuga juhtus, oleks olnud tähtsusetu või väheoluline, poleks Albert Einstein VIII ju vaevunud isiklikult sinuga kohtuma. Ning ilmselt ei hakka sa lõunalauas istudes kamraadide ees kiitlema, et kohtusid äsja Albert Einstein VIII-ndaga ning said teada, et Gort Ashryni ründamise tegelik põhjus on tõenäoliselt föderaalvalitsuse kartus, et keegi teine võib enne meid ajamasina valmis ehitada?”
Kommodoor tuletas mulle meelde, et kõht on tühi ning on viimane aeg sööma minna. „Ei, loomulikult mitte, härra kommodoor. Ma panen selle kohta hoopiski MILNETti üles avaliku teadaande,” ütlesin surmtõsise näoga.
Kommodoor puhkes naerma. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi varem teda kuulnud nõnda südamest naermas. Kuid mõne hetke pärast muutus ta uuesti tõsiseks. „Ma loodan, et sa leiad enne invasiooni aega veel korraks läbi astuda,” möönis ta seejärel.
„Aga muidugi. Tulen kindlasti,” lubasin arstile, enne kui lahkumiseks uuesti luba küsisin.
Läksin otsejoones lähimasse sööklasse. See oli täis meie brigaadi võitlejaid. Lasin pilgul korraks ringi käia, et vaba lauda leida. Tahtsin omaette olla ja natuke mõelda. Kuid sellest ei tulnud midagi välja.
„Anton, vennas, tule meeste sekka,” kuulsin järsku hõiget. Nägin, et kambake meie pataljoni ohvitsere oli lasknud kaks neljakohalist lauda kokku lükata ning istus seal üheskoos.
Keeldumine olnuks ülimalt ebaviisakas. „Jätku leiba,” soovisin kamraadidele ning istusin viimasele vabale kohale. Teenindusrobot ilmus otsekui võluväel. Oleks ebaõiglane väita, et laevarotid pole leidlikud. Invasioonijalaväelaste ükskõiksus kõigi nende Maa parimatesse restoranidesse sobilike hõrgutiste suhtes oli neid sundinud välja mõtlema sellise innovatiivse asja nagu päevamenüü. See muutis söögitellimise palju lihtsamaks.
Lahinguarvuti teatas mulle, et täna on mereandide päev ning päevamenüü koosneb krevetisalatist, haiuimesupist ning praetud Stelleri meriõhvast. Kõige selle juurde käisid veel kaaviariga võileivad. Kui ma arvuti käest küsisin, mis imeelukas see Stelleri meriõhv on, sain teada, et liik oli 19. sajandil üleküttimise tõttu koguni välja surnud. Meriõhva olevat jahitud just hõrgu liha pärast. „Julmal sajandil” oli ka see liik loomulikult regenereeritud koos kõigi teiste inimtegevuse tagajärjel ajutiselt välja surnud Maa taime- ja loomaliikidega. Praegu leidus Maal umbes pool miljonit meriõhva.
Pidin möönma, et laevarotid olid ju omamoodi ratsionaalsed. Pole vahet, kas valmistada massiduplikaatoriga hüpertoidukuubikuid, välitoiduratsioone, haiuimesuppi või meriõhvapraadi. Energiat kulus ikka sama palju. Maa Föderatsiooni maksumaksja ei jäänud sellest sendi võrragi vaesemaks.
Kui mulle päevamenüü esimene roog toodi, nägin, et kõigi kamraadide ees laual on sama ninaesine. „Selline näeb siis välja invasioonijalaväelase tänane lihapott,” mõtlesin millegipärast.
„Vennad, ma kuulsin laevarottide käest ühe päris hea anekdoodi. Tahate, räägin teile ka? Lubate, härra major?”
Küsija oli kapten Enrique Lister VIII, meie pataljoni A-kompanii ülem. Tema prototüüp oli Teise maailmasõja aegne mees, ta oli võidelnud Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel ning pärast veel Punaarmee kindralina Saksamaa vastu. Sõja lõpupoole oli ta jõudnud sõdida ka Jugoslaavia partisaniarmees. Meie seas oli üsna vähe mehi, kelle prototüüp oli võidelnud kogunisti kolmes armees.
„Eks sa räägi pealegi,” vastas talle pataljoni staabiülem major Xi Jiang X. Ta oli meie kaptenite pundis nii auastmelt kui ka ealt vanem.
Ma ei mäletanud täpselt, kas tema prototüüp oli teeninud Suurinvasiooni ajal Hiina Keiserlike Relvajõudude Teises või
Kolmandas Läänearmees. Hiinlased mobiliseerisid Suurinvasiooni tõrjumiseks üksteist armeedegruppi, rohkem kui ülejäänud maailm kokku. Buluo lianmeng hävitas neist kaheksa. Kolm jäi alles ning see kallutas vaekausi inimkonna kasuks.
„Kaks planeedi kuberneri said kokku. Nad rääkisid maast