Rävel tõusis ja tegi masinlikult tavakohase hommikuse visiidi palatitesse. Tema mõtted olid juba eelseisva operatsiooni juures. Visiidilt tulles helistas ta kohe uuesti reanimatsiooniosakonda. Tundmatu mees oli endistviisi hingamisaparaadi all. Neurokirurgid kõhklesid ajusurma diagnoosimisel. Enne aga ei saanud mehelt neeru siirdamiseks võtta.
See oli ebatavaliselt pikk ja väsitav päev. Pealesunnitud tegevusetusest, ootusest laetud päev.
Raul Haller istus oma voodil ja vaatas ükskõikselt pealt, kuidas palatikaaslased lõunast supiportsjonit helpisid. Tema ei tohtinud süüa, sest ootas operatsiooni. Tal ei olnud ka vähimatki isu. Ta oli mitu korda püüdnud helistada oma naisele, aga ei olnud teda siiani kätte saanud – töölt öeldi, et Sirje Haller on läinud täitevkomiteesse. Sirjet oli üldse võimatu töölt kätte saada, alati oli tema toimekas naine kuskil lennus. Ometi oleks Haller tahtnud praegu nii väga kellegagi rääkida sellest, mis teda ootas.
Läheb tal õnneks…?
Vahest saab ta siirdamisega sellest neetud aparaadist vabaks? Nii piinarikas oli kuus tundi ühtejärge lamada poolkõval asemel, mootorisumin kõrvades. Ja sedamoodi kaks korda nädalas.
Juba kaks kuud oli Raul Haller ära lõigatud kõigest sellest, mida ta armastas ja hindas. Kuidas küll varem oli võinud tekitada tülpimust töö, mida ta praegu nii väga taga igatses? Kas antakse see kõik talle uuesti tagasi?
Tuleb operatsioon. Keeruline ja raske operatsioon… Kas uus neer hakkabki tööle?
Ei, selle peale ei tohtinud praegu mõelda. Kõik läheb suurepäraselt! Tema, Raul Haller, pääseb siit põrgust. Igaveseks tahaks ta seda kõike unustada.
Miks nad juba ei kutsu?..
Raul Haller tundis, kuidas temas kasvasid ühtaegu kannatamatus ja hirm. Külmavärinad raputasid keha. Ta tõusis närviliselt ja läks akna juurde. Troostitu, lumine maastik haigla taga hakkas hämarusse vajuma.
Miks nad ei tule juba?..
Õhtul keetis valveõde kohvi. Veidi hiljem lubas osakonnajuhataja doktor Levinil ja osal õdedel lahkuda. Kui nad saavad neeru, kutsub Rävel telefoni teel lisaõe välja. Kell üksteist õhtul saatis Rävel ka doktor Vilderi koju. Vilder riietus tusaselt. Rävel suitsetas lakkamatult. Kummalgi polnud tahtmist rääkida. Kell kaksteist öösel, kaotanud lootuse, tellis Rävel endale kojusõiduks takso.
Süüdanud oma üüritoas laualambi, istus Rävel kitsale kušetile. Pea valutas. Tal hakkas ebamugav ning ta tõmbas üleriided seljast.
See oli kolmas neer, mida nad olid asjatult oodanud. Kokku olid nad osakonnas siirdanud neeru kolmekümne ühele haigele. Praegu elas neist kolm. Ülejäänud…
Rävel tõusis ja avas akna. Näkku paiskus jäine tuul. Ta teadis, et tulemused olnuksid paremad, kui nad saanuksid neerusid siirdamiseks valida ja seda õigel ajal. Praegu tuli praktiliselt leppida sellega, mis kätte juhtus. Miks ta oli võtnud enda peale selle osakonna? Ka teistes osakondades suri haigeid. Suri, aga teisiti. Tema osakonnas valitses pidev ettemääratuse tunne. Haigus närib ja närib neerukudet, sa püüad protsessi pidurdada, ajuti suudadki seda, aga enamasti jääb viimaks ainsaks võimaluseks asendada lõplikult kärbunud neer uuega. Ja siis pöörab nõrk, haigusest puretud organism oma viimase jõu sissetungija vastu. Seda sissetungijat, võõrkeha, uut neem, mis tuli talle elu tooma, püüab organism nüüd kõigest väest hävitada. Sa surud selle mässu kuidagi maha. Aga millise hinnaga? Organismi kogu vastupanuvõime on kadunud, iga tühisemgi infektsioon saab saatuslikuks. Kunagi tulevikus raiutakse see nõiaring läbi, seniks tähistavad nende teed ebaõnnestumised, liiga sagedased ebaõnnestumised.
Tema ümber valitses täielik vaikus. Mehele tundus, et ta kuuleb õhu liikumist toas. Siis nagises miski kõrvaltoas. Rasked tatsuvad sammud. Vanainimese ohe ja ukse veniv pikk kääksumine. Naaber läks koridoris asuvasse tualetti. Otsekui selle kinnituseks kostis pealetõmmatava vee lühike kohin. Rävel sulges akna ning riietus lahti. Kušett kiunatas kaeblikult raske keha all.
Toas oli veel pime, kui Rävel silmad avas. Siiski tundis ta vaistlikult, et on juba hilja. Ta süütas tule. Pool üheksa. Tuli kiirustada. Söömiseks polnud enam mahti. Tänaval paiskas tuul näkku torkivat jäist lumekirmetist, Rävel tõmbas pea kasukakrae varju ja kiirendas sammu.
Haiglas oli kõik vanaviisi. Alles kell üksteist tuli kokku arstlik konsiilium, kes langetas otsuse autoavariis kannatada saanud mehe ajusurma kohta. Mees polnud enam nimeta tundmatu, miilitsaorganid olid oma töö teinud ning tuvastanud isiku. See polnud sugugi lihtlabane suli, vaid muidu igati korralik pereisa, kes vintis peaga läks sõbra autoga ennast tuulutama.
Kõik oli juba möödas. Insener Haller lebas operatsioonilaual ning anestesioloog kandis talle verd üle. Rävel suitsetas riietusruumis ja vestles professoriga. Rävelile valmistas muret veresoonte teine ühenduskoht.
Nad tegid seda kaks korda. Muus osas polnud viga. Uus neer hakkas kohe laual tööle. Kui ainult see ühenduskoht vastu peaks!
Läbi aknaklaasi nägi Rävel, kuidas Haller kätt liigutab. Ärkab üles. Kell oli pool viis. Neil läks kaunikesti aega. Rävel sisenes uuesti operatsioonituppa ning kummardus Halleri kohale. Insener tundis arsti ära. Kui Rävel tema pulssi katsus, tundis ta nõrka survet oma käel.
Tõmmanud operatsiooniülikonna seljast, läks Rävel tagasi osakonda. Hulk tööd oli veel teha. õed olid keetnud kohvi. Osakonnajuhatajale oli tass lauale valmis pandud. Rävel rüüpas sõõmu. Piiritus oli juba sisse valatud. Soe laine vajus jalgadesse. Vanemõde jälgis teda omaette muiates.
„Tubli, et pole meie vana kommet veel ära unustanud.”
Harri Rävel süütas mõnuledes sigareti. Piiritus magusa kuuma kohviga mõjus pärast sellist operatsiooni ikka hästi. Teises olukorras oleks vanemõde Marja kitsi olnud, neerusiirdamine oli aga osakonna suurpäev, siis oli see lubatud.
Mõnus roiutav soojus tuikas kehas.
„Te lubasite täna kaks haiget välja kirjutada,” tuletas vanemõde Marja osakonnajuhatajale meelde.
„Õigus, lubasin jah. On teil sinised lehed vormistatud?”
Õde noogutas.
Rävel tõusis vastu tahtmist.
„Hästi, ma lähen loen sõnad peale.”
Nädala pärast tõusis Raul Halleril ootamatult kõrge palavik. Siirdatud neer, mis seni päris korralikult oma tööd tegi, lõpetas järsku funktsioneerimise. Kas tõesti umbus veresoontevaheline ühendus, nagu Rävel algusest peale oli kartnud? Haller viskles voodis, kaotades ajuti teadvuse. Linad olid higist märjad ja neid tuli päevas mitu korda vahetada. Insener läks üleni tursesse ja Rävel pani ta uuesti tehisneeru alla. Mehe raske seisundi tõttu ei julgenud Rävel teha talle uut röntgeniuuringut, et kontrollida veresoonte läbitavust. Kriis oli väga raske ja kestis poolteist nädalat, Haller kaotas selle ajaga kakskümmend kilo kehakaalust ja nägi välja inimvarena. Kolmanda nädala lõpuks pärast operatsiooni hakkas palavik aeglaselt langema. Rävel hingas kergendatult. Uriinihulk tõusis püsivalt. Siirdatud neer oli uuesti tööle hakanud.
See lahing oli võidetud, vähemalt selleks korraks. Raul Haller suutis uuesti märgata elu enda ümber. Kuid ta oli väga nõrk ja vähimagi liigutuse korral ilmusid ta otsaesisele higipiisad. Mõne päeva pärast aitasid õed inseneri esimest korda istuma. Veel nädal hiljem seisis ta kõikudes oma voodipäitsi juures. Päev-päevalt pöördus jõud kõhnunud kehasse tagasi. Haller oli visa. Iga päev pikendas ta oma jalutuskäike. Tal polnud sugugi isu, aga taldrikud olid alati tühjaks tehtud, kui sanitar neile järele tuli. Lõpuks paigutati insener operatsioonijärgsest palatist tagasi üldpalatisse. Samal päeval lubas Rävel tema juurde esimese külalise. See oli keegi naine, Raul Halleri töökaaslane. Naine oli juba paar päeva järjest helistanud ja palunud kokkusaamist. Ta nimetas ennast telefonis Annaks. Halleri töökaaslane Anna. Kui Rävel temast Hallerile rääkis, polnud mees sugugi üllatunud. „Kui võib, las tuleb,”