Reinu närv on pingul. Tal on raske keskenduda, et raamatut lugeda: peaksin ikkagi koju minema. Missugune on seal olukord praegu? Tuletõrjeautodki jäid veel kohale. Võib-olla saab isegi auto, millega on võimalik mõningaid kõlblikke asju avariipinnale vedada, mis ametivõimude poolt arvatavasti leitakse?
Aga kui Rein mõtleb veel naabrinaisest, keda enam elus pole, kipub teda ahastus vallutama. Veel eile oli Tiiu tema süleluses. Kui kuumas pealegi! Voodis oli naabrinaine suurepärane, sest selle naise põhimõte oli, et tema peab selle kätte saama, mida soovib, ja kui ta selleks kõik teeb, pakub armumäng mehelegi elamuse.
Häbenemist pidas Tiiu voodis ülearuseks luksuseks, mis ainult segab armuelu.
Kuna Rein oli naisemees ega mõelnudki ennast Marest lahutada, ei olnud tal õigust Tiiule ette heita, kui see saabus vahel koju mõne meeskülalisega. Paar aastat tagasi üritas Rein Tiiule sellekohaseid märkusi teha, ent sai vastuseks: „Teiste meestega olen seepärast, et sa oma naisest ära ei lahuta. Sina ise oled kõiges süüdi!”
Reinu elu oli hiljuti täitsa korras. Tubli naine, seksikas armuke, kolm armsat tüdrukutirtsu, mõnus korter koos kõige vajalikuga olid tal olemas ja midagi rohkem ta ei vajanud. Nüüd tal korterit enam pole, asjadest on järel riismed, armuke on surnud. Kuid tema perega on kõik korras ja see andis edasiliikumiseks jõudu.
Mõtted kihutavad Reinu peas ringi: selles, et tulekahju järjega minu korterisse jõudis, pole mina muidugi süüdi. Abikaasat pole kah mõtet süüdistada, sest Mare tegi niigi, mis vaja. Tänu temale jäid lapsed ellu. Asjade päästmist tema olukorras nõuda oleks liiga palju tahetud.
Jäme viga oli, et ma oma korterisisustust ära ei kindlustanud. Arvasin ekslikult, et see on raha mahaviskamine. Minu vanemad pole kunagi midagi kindlustanud. Seda ei teinud ka minu vanaema. Uskusin, et minulgi pole midagi karta. Oh püha lihtsameelsust!
Ikka kerkivad mu silme ette surnud naabrinaise paljas rind ja reis. Need olid ihaldusväärse inimese omad, kui ta elas. Kuidagi ei taha minu pähe mahtuda mõte, et enam ei saagi ma neid hellitada ja silitada. Mõnikord, kui ma polnud juba nädal aega Tiiuga kohtunud, erutas mind ainuüksi kujutluspilt tema rindadest.
Kõigest vähem kui ööpäev tagasi oli Tiiu elus ja väga armas. Nüüdki tundub, et ta on endiselt elus ja väga armas. Mitte kuidagi ei taha mu mõistus omaks võtta seksika armukese kaotust. Mul on raske uskuda, et just-just mu käte vahel erutusest võbisenud inimene on maisest elust Toonela radadele lahkunud ega tule enam iialgi minu juurde tagasi.
Võib-olla ma oleksin pidanud Tiiuga hoopis tähelepanelikum, õrnem ja mõistvam olema? Aga mul oli seda endale väga raske lubada. Ka oma naise jaoks peab ju tähelepanu, õrnust ja mõistmist jätkuma. Pealegi oli Tiiu üpris leplik.
Mul ja Tiiul vedas, et me Marele vahele ei jäänud. Tõesti ime! Sellele aitas minu külm pea kaasa. Alati läksin ma Tiiust õigel ajal lahku, jättes ka varuaega ootamatusteks. Seekord oli mul samuti varuaega vaja. Võimatu oli ette näha, et Tiiut enam varsti elus pole. Seda polnud kellelgi võimalik ette näha.
Kahjutunne kipub meeli vallutama, sest tulekahju tõttu olen ma armsa ja seksika armukese kaotanud, millest on kohe väga kahju! Inimelu on habras, võib ootamatult katkeda. Hädavajalikud asjad saan pikkamisi endale jälle muretseda, kuigi lihtne see pole, aga Tiiu embusi ma enam tunda ei saa. Võib-olla jääb Tiiu mu elu kõige sobilikumaks suguiha rahuldajaks? Meie klappisime armuelus suurepäraselt – olime teineteise seksitungi maandamiseks kui loodud. Temperament meil armatsemises sobis ja kunagi ei tekkinud konflikti – mina tahan ja sina ei taha või vastupidi. Kui pare-mat võimalust polnud, leppis Tiiu isegi sellega, et rahuldasime oma kirge kas või keldris. Iharuse kõrgpunkti jõudsime isegi rongi WC-s ja killustikuga kaetud maanteel.
Viimati mainitud kohas armatsesime pikali, sest muidu ei jõudnud me tookord sagedase seksi tõttu viimase ööpäeva jooksul orgasmini. Pärast seda nõudis riiete korrastamine tükk tööd. Mare nurisemise peale tähendasin, et pätt hüppas mulle jalgadega selga ja kukkusin väga õnnetult kõhu peale. Nüüd Mare rõõmustas, sest mul jäid luud-liikmed terveks.
Muidugi oli suur õnn minu poolel, et mu perekond jäi ellu. Kuigi Mare on armuelus vähem osav kui Tiiu, oleks tema kaotus mulle korvamatum kui Tiiu kaotus. Mare on mu abikaasa ja kolme tütre ema. Naabrinaine elas pereelu oma kaksikutega. Talle olin ma ikkagi eelkõige vahend sugutungi rahuldamiseks. Mõelda vaid, kui mugav on kõrvalkorteris voodieluks sobivat kaaslast omada. Pealegi võis Tiiu üsnagi kindel olla, et ta ei saa minult suguhaigust. Ta tea-dis, et mina pole sedasorti haigust kunagi põdenud ja ilmselt olen terve ka edaspidi, sest olen võõraste neiudega armuelus tavaliselt väga ettevaatlik.
Halb ma kaksikutega polnud, aga eelistasin Tiiuga kahekesi olla. See oli täitsa mõistetav, sest nii saime ennast vabalt tunda.
Tiiu koht on nüüd minu armuelus vaba. Mare sugukihu aste ei tõuse, selles olen täitsa kindel. Kui tal rasestumise oht kaob, olukord muidugi muutub, aga see aeg on mägede taga.
Tiiu ei kartnud rasedaks jääda. Talle piisas emakasisesest spiraalist, et hirmumõtted eemal hoida. Ta oli eneses kindel ja mina olin temas kindel.
Mare on täielikult emakasisese spiraali vastane. Tema meelest on selle emakasse panek võrdne abordiga. Kuigi pean seda ilmseks liialduseks, ei suuda ma tema seisukohta muuta.
Paar korda jõi Tiiu end minu pool põhjalikult purju, kuid midagi hullu ta seepärast ei teinud: ei oksendanud nurka ega lõhkunud nõusid puruks.
Kas Tiiu oleks abikaasaks sama hästi sobinud kui armukeseks? Vaevalt küll! Tal oli vahel kuni õhtuni toidunõude virn kraanikausis. Mare aga peseb alati pärast sööki nõud puhtaks või laseb seda tütardel teha. Puhtus valitseb meie köögis.
Ent mis hinnaga? Kas selliselt saavutatud kord ikka tasub ennast ära? Kas ei ole karta, et Mare kulub minu kõrval kiiresti ära ning läheb rutem halliks ja kortsuliseks kui ennast hoidev naine?
Parasjagu rabelemist peaks tulema kasuks igale inimesele, sest see hoiab vormis. Kus on piir liialt vähese töötamise ja ületöötamise vahel? Kas inimene tunneb selle alati ära? Kui tunnebki, kas siis on alati võimalik õigesti toimida?
Tuletõrjuja, kes võitleb tulega, peab ennast kokku võtma ja tõesti pingutama. Tingimused on tihti rasked ja isegi eluohtlikud.
Ma ei taha mitte kuidagi nõustuda sellega, et ma olen laisk. Ma ei taha vaid tobedustega tegelda. Kui ma olen tõesti selleks sunnitud, raiskan selleks võimalikult vähe aega.
Kolmekümnenda aprilli õhtul tegi Mare koos onuga suure lõkke. Tuli lummas, aga samas tundus ketseri tuleriidana. See kujutlus kohutas Maret. Natuke aega olid ka Mai, Margret ja Juuli lõkke juures. Nemad vahtisid lõket suure uudishimuga.
„Küll on ilus suur lõke!” teatas Mai.
„Nii suur lõke paistab nii-nii kaugele, et meie ei näegi, kui kaugele meie lõke paistab. Emme ja onu Ruts ka ei näe,” seletas Margret.
Juuli ainult haigutas selle jutu peale.
Aga et lapsed olid päev läbi maal ringi rüdistanud, kippusid nende silmad kinni vajuma. Nende koht oli nüüd voodis. Onuga kahekesi oli Marel väga õdus lõket silmitseda.
Ruts on kristlane ning suur kodukootud filosoof. Ta võib lõputult targutada ja Piiblit tsiteerida. Õnneks ei muutu tema jutt kunagi teistele igavaks. Ruts pildistab ja luuletab, lisaks sellele möllab koduaias. Tema fotosid ja luulet avaldab ka ajaleht Harjumaa. Külmal ajal on ta katlakütja, suvel aga puhkab ametitööst.
Võimas lõke oli eelkõige Rutsi teene. „Mida suurem maituli, seda rohkem kutsub ta inimesi suvel tegutsema,” tähendas ta ja viskas toekat põletusmaterjali lõkkesse. Mare oli üllatunud, et lausa saunahalge.
„Mina ei mõista, miks sa selle laiskvorstiga abiellusid? Ta käib ju igal neljandal päeval töö juures magamas, kuid ka kodus noriseb edasi. Külitab diivanil ja loeb raamatut või vaatab telerit – niisugune on tema põhitegevus. Samas on teil kodus kolm tütart