Ainult kui jutt käib ühest armsast asjast, ei jäta mu mälu mind hätta. See on Ligeia isik. Ta oli pikka kasvu, saledavõitu, oma viimastel päevadel isegi kõhn. Asjatu oleks mul püüda maalida pilti tema majesteetlikkusest, sellest sundimatust rahust, mida õhkus kogu ta olekust või tema sammude uskumatust kergusest ja nõtkusest. Ta tuli ja läks nagu vari. Alles ta vaikse armsa hääle kallist kõlast, kui ta oma marmorvalge käe mu õlale pani, adusin ma, et ta oli mu suletud kabinetti astunud. Näo ilu poolest ei saanud ükski neid temale ligi. See oli oopiumiunelma sära – õhuline ja vaimuülendav nägemus, hoopis jumalikum fantastilistest kujutluspiltidest, mis hõljusid Deelose tütarde10 uinuvate hingede ümber. Ometi puudus ta näojoontel see korrapärasus, mida paganate klassikalised teosed meid on ekslikult õpetanud jumaldama. „Peen ilu,” ütleb Bacon, lord Verulam, rääkides targalt kõikidest ilu vormidest ja liikidest, „on alati pisut kummaline.” Aga kuigi ma nägin, et Ligeia näojooned polnud klassikaliselt korrapärased, kuigi ma märkasin, et ta armsus oli tõesti „peen”, ja tundsin, et selles peitus paljugi „kummalist”, ometi olen asjatult püüdnud avastada, milles seisnes see ebakorrapära, ning jälile saada, mida ma õieti mõistan „kummalise” all. Vaatlesin kõrge ja kahvatu lauba piirjoont – see oli laitmatu – (kui külmalt, tõesti, kõlab see sõna kasutatuna nii jumaliku majesteetlikkuse kohta!) – nahk võis võistelda kõige puhtama elevandiluuga; millise aukartustäratava avaruse ja rahuga võlus õrn otsmik oimuluude kohal; ja siis need ronkmustad, läikivad, lopsakad ja loomulikult lokkis juuksepalmikud, mis tõid esile kogu selles homeroslikus epiteedis „hüatsintlik” peituva jõu! Silmitsesin õrna ninajoont – üksnes heebrealaste kaunitel medaljonidel olin näinud selletaolist täiuslikkust. Pindmiselt sama säravalt sile, sama vaevumärgatavalt kongus, samasugused harmooniliselt kooldunud, vabast vaimust kõnelevad sõõrmed. Heitsin pilgu armsale suule. See oli tõesti kõigi taevalike täiuste tipp: lühikese ülahuule majesteetlik kaar, alumise pehme, uinuv iharus, kelmid lohukesed, kõnekas värv – hambad peegeldasid lausa jahmatamapaneva sädelusega tagasi iga kiire sellest pühast valgusest, mis ta kirkas ja tasases, kummatigi kõige juubeldavamalt säravas naeratuses neile langes. Vaatlesin tähelepanelikult lõuakumerust – siingi leidsin kreeklaste avarat õrnust, pehmust ja ülevust, täidlust ja vaimsust – joont, mida jumal Apollo üksnes unes ilmutas Kleomenesele11, Ateena pojale. Siis aga kinnitasin oma pilgu Ligeia suurtele silmadele.
Silmade jaoks puuduvad meil eeskujud kauges antiikkunstis. Võib-olla peitus just minu armsama silmades saladus, millele vihjab lord Verulam. Igal juhul olid nad palju suuremad kui inimestel tavaliselt. Koguni suuremad Nourjahadi12 oru hõimu hellemaist gasellisilmadest. Ometi torkas see iseärasus vaid puhuti – tugeva erutuse korral – Ligeia juures teravamini silma. Ning neil hetkedel muutus ta ilu – võib-olla tundus see mulle nii mu ülesköetud kujutluses – üle- või ebamaiste olevuste iluks, türklaste muinasjutuliste huuride iluks. Silmaterad olid kõige säravamat musta värvi, ning üle nende ulatusid kaugele väga pikad pigimustad ripsmed. Piirjoonelt pisut ebakorrapärased kulmud olid sama tooni. Seda aga, mis neis silmades oli „kummalist”, ei saanud seostada ei nende kuju, värvi ega säraga, see peitus nende ilmekuses. Oh seda sõna, millel puudub tähendus! mille pelga avara kõla taha peidame oma teadmatuse nii paljust vaimsest. Ligeia silmade ilmekus! Kuis olen ma pikki tunde selle üle mõtteid mõlgutanud! Kuis terve kesksuvise öö püüdnud selle sügavust mõõta! Mis see siis oli – see Demokritose kaevust13 sügavam –, mis peitus mu armsama silmaterade põhjas? Mis see oli? Mind haaras kirglik iha selles selgusele jõuda. Need silmad! suured, säravad, jumalikud kerad! neist said mulle Leda kaksiktähed14 ja minust neile hardaim astroloog.
Hingeteaduse paljude arusaamatute anomaaliate hulgas pole põnevamalt erutavamat nähtust kui fakt – millele minu arust koolides pole iialgi tähelepanu pööratud –, et püüdes midagi ammu unustatut meelde tuletada, see justkui peaaegu meenub meile, ilma et me lõpuks siiski suudaksime seda meenutada. Ja kui sageli, niiviisi pinevil Ligeia silmi vaadeldes, olen ma peaaegu hakanud nende ilmet mõistma – peaaegu, aga mitte täiesti – ning lõpuks ometi mõttejärje kaotanud! Ja (kummaline, oh kummalisim kõigist saladustest!) maailma kõige igapäevasemates asjades avastasin selle ilmega analoogilisi nähtusi. Ma tahan öelda, et pärast seda, kui Ligeia ilu oli mu hinge tunginud ja elas seal nagu pühamus, kutsusid mitmed materiaalse maailma objektid mu hinges esile samasuguse tunde nagu tema suured ja säravad silmadki. Lähemalt aga ei suutnud ma seda tunnet määratleda ega analüüsida, või koguni rahulikult vaadelda. Olgu veel kord öeldud, et tundsin selle mõnikord ära, kui silmitsesin mõnda kiiresti kasvavat vääntaime, või süvenesin mõne öö- või päevaliblika, röövikunuku või vuliseva veeoja vaatlusse. Olen tundnud seda ookeani, olen tundnud seda langeva meteoori puhul. Olen tundnud seda erakordselt eakate inimeste pilkudes. Ning taevas on paar tähte (eriti üks, kuuenda suurusjärgu muutlik kaksiktäht Lüüra tähtkuju suure tähe lähedal), mida teleskoobiga vaadeldes olen kogenud sama tunnet. See on täitnud mind teatavate keelpillihelide ning õige sageli üksikute raamatulõikude puhul. Lugematute teiste juhtude hulgast mäletan hästi katkendit ühest Joseph Glanvilli teosest, mis (mine tea, võib-olla üksnes oma veidruse tõttu) alati suutis äratada minus selle tunde – „Ja tahe on selles, mis ei sure. Kes tunneb ära tahte saladused ja tema jõu? Sest Jumal ep ole muud kui suur tahe, mis oma vaimuväega kõigist asjust läbi tungib. Inimene ei heida ennast inglite ega ka mitte täiesti surma meelevalla alla muidu kui üksnes oma nõdra tahte nõrkuse läbi.”
Pikad aastad ja hilisemad mõtisklused on võimaldanud mul jälgida kauget seost selle inglise moralisti passuse ja Ligeia teatavate iseloomuomaduste vahel. Mingi mõtte, teo või kõne intensiivsus võis tema puhul olla tingitud sellest tohutust tahtejõust – või vähemalt viitas sellele –, mis meie pika kooselu vältel ei suutnud oma olemasolust muud vahetumat tunnistust anda. Kõigist naistest, keda olen eales tundnud, oli tema, too väliselt rahulik, alati tasane Ligeia, kõige halastamatumalt langenud karmi kire käratsevate raisakotkaste saagiks. Minu mõistmist mööda andis sellest kirest tunnistust üksnes nende mind köitvate, kuid ühtlasi ka kohutavate silmade imetabane suurenemine, Ligeia vaikse hääle peaaegu maagiline ilukõla, pinge, selgus ja rahu, ning tema ägedates sõnades peituv metsik jõud, millele kontrast leebe hääletooniga andis kahekordse tugevuse.
Rääkisin Ligeia eruditsioonist: see oli tohutu – selline, mida ma naiste juures pole iialgi täheldanud. Klassikaliste keelte alal oli ta suur asjatundja ja nii kaugele, kui minu teadmised moodsate Euroopa keelte alal ulatusid, ei märganud ma iial, et need talle mingeid raskusi oleksid valmistanud. Tõepoolest, olen ma eales märganud, et Ligeiale oleks valmistanud raskusi mis tahes ülimalt imetletud, see tähendab lihtsalt ülimalt segane, akadeemilist eruditsiooni eeldav teema? Kui erakordselt, kui erutavalt on just see joon mu naise loomusest ainuüksi neil viimastel päevadel mu tähelepanu hõivanud! Ma ütlesin, et ta teadmised olid säärased, mida ma naiste juures pole täheldanud – aga, kus elutseb see mees, kes oleks nii põhjalikult ja edukalt õppinud tundma kõiki avaraid eetika, füüsika ja matemaatika teadusi? Tollal ei näinud ma küll, nagu näen nüüd, et Ligeia saavutused olid hiiglaslikud, lausa hämmastamapanevad; ometi olin küllaldaselt teadlik ta määratust üleolekust, et lapseliku usaldusega lasta tal end juhtida läbi kaootilise metafüüsikamaailma, mille uurimisega ma meie abielu algaastatel usinasti tegelesin. Kui ma unarusse jäetud ja vähetuntud teadusharu uurisin ja ta üle minu kummardus, millise tohutu võidutunde, millise ärksa rõõmu ja õhkkerge lootusega tundsin aeglaselt enda ees avanevat ahvatlevat vaadet pikale, uhkele ja veel käimata teerajale, mille lõpus terendus tarkus, liiga jumalikult hinnaline, et mitte olla keelatud!
Kui