Vahepeal jäi tuul, mis meid kõrvale oli kandnud, soiku, ning me loksusime täielikus tuulevaikuses siia-sinna. See olukord kestis aga nii lühikest aega, et me ei jõudnudki selle üle pead murda. Minuti pärast oli torm meil kallal – kahe minuti pärast taevas üleni pilves – ning kui veel juurde arvata tihe veepihu, läks paadis äkki nii pimedaks, et me enam üksteist ei näinud.
Seda orkaani, mis siis valla puhkes, pole mõtetki katsuda kirjeldada. Ka kõige vanemad norra meremehed polnud eales midagi seesugust üle elanud. Olime jõudnud purjed alla lasta, enne kui täiesti tormi kätte jäime; aga esimese tuulehooga läksid mõlemad mastid üle parda, nagu oleks nad maha saetud – grootmast viis kaasa noorema venna, kes oli end kindluse mõttes selle külge sidunud.
Meie purjekas oli kõige sulgkergem laevuke, mis iial merd sõitnud. Tal oli täiesti ühetasane tekk, ninas ainult väike luuk, mille Strömist üle sõites harilikult kaitseks muutliku suunaga lainetuse vastu lattidega kinni lõime. Üksnes seetõttu me ei läinudki jalamaid põhja – kuigi jäime mõneks hetkeks üleni vee alla. Kuidas vanemal vennal õnnestus pääseda, ei oska ma öelda, sest mul ei olnud enam võimalik seda ta käest küsida. Mis minusse endasse puutub, siis niipea kui olin foki käest lasknud, viskusin tekile pikali, jalad vastu kitsast ninapoolset reelingut, ja haarasin kätega kinni fokkmasti jalami lähedal asuvast rõngaspoldist. Seda tegin paljast instinktist – ja see oli kahtlemata kõige õigem tegu –, sest olin liiga ähmi täis, et midagi mõelda.
Mõne hetke olime üleni vee all, nagu ütlesin, ja kogu selle aja hoidsin hinge kinni ja klammerdusin poldi külge. Kui ma hinge enam kinni pidada ei suutnud, tõusin põlvili, kätega endiselt poldist kinni hoides, ja sain viivuks pea vee peale. Kohe seejärel me pisike paat raputas end just nagu veest välja tulnud koer, ja vabanes niiviisi mingil määral lainetest. Katsusin nüüd lahti saada mind vallanud tardumusest ja oma mõistuse kokku võtta, et näha, mida annab teha, kui tundsin kedagi oma käsivarrest kinni haaravat. See oli mu vanem vend ja mu süda hüppas rõõmu pärast, sest olin juba kindel, et ta on üle parda – järgmisel hetkel aga muutus kogu mu rõõm meeletuks hirmuks – sest ta pani suu otse vastu mu kõrva ja karjus: „Moskoe-ström!”
Keegi ei saa teada, mida ma sel hetkel tundsin. Värisesin pealaest jalatallani, nagu oleks äge palavikuhoog mind raputanud. Ma taipasin väga hästi, mida ta selle ühe sõnaga öelda tahtis – ma taipasin, mida ta mulle selgeks tahtis teha. Selle tuulega, mis meid nüüd edasi ajas, tormasime otse Strömi keerisesse, ja miski ei suutnud meid päästa!
Strömi voolusängi ületades läksime alati ju tükk maad pealpool keerist, isegi kõige vaiksema ilmaga, ja pidime siis ootama ja hoolega passima tüünvett – nüüd aga kihutasime otse sügavikku – ja veel sihukese rajuga. „Õigupoolest,” arutlesin ma, „jõuame umbes tüünvee ajaks sinna – väike lootus on veel olemas.” Järgmisel hetkel aga needsin ennast selle totra lootuse pärast. Teadsin väga hästi, et olime päästmatult kadunud, kui meil ka üheksakümne suurtükiga laevast kümme korda suurem jalge all oleks olnud.
Aga seks korraks oli tormi esimene raev raugenud, või ei tajunud me seda ehk enam tema ees lennates – igal juhul tõusid madalad ja vahused lained, mida tuul oli algul alla surunud, nüüd lausa mäekõrguseks. Ka taevas oli toimunud iseäralik muutus. Igas suunas ümberringi oli see ikka veel pigimust, aga peaaegu meie pea kohal tekkis sinna äkki ümmargune killuke selget taevast – enneolematult selget ja kirkalt sügavsinist –, kust kumas täiskuu niisuguse säraga, nagu ma iial varem polnud näinud. Üliselgesti valgustas ta kõike meie ümber – aga, oh jumal, milline vaatepilt see oli, mida ta valgustas!
Püüdsin nüüd paar korda vennaga rääkida – aga mingil arusaamatul kombel oli müra niivõrd valjenenud, et ta ei kuulnud ühtki mu sõna, kuigi ma karjusin nii kõvasti, kui suutsin, otse talle kõrva. Näost surnukahvatu, raputas ta siis pead ja tõstis ühe sõrme püsti, just nagu tahtnuks öelda: „Kuula!”
Algul ei taibanud ma, mida see tähendas – siis aga välgatas jube mõte mul peast läbi. Kiskusin kella uuritaskust välja. See ei käinud. Heitsin kuuvalgel pilgu numbrilauale ja viskasin kella nutma puhkedes kaugele vette. Uur oli kella seitsme ajal maha käinud. Olime tüünveele hiljaks jäänud ja Strömi pööris märatses täie raevuga.
Kui paat on hästi ehitatud, õigesti trimmitud ja mitte liiga raskelt lastitud, paistavad lained tugeva tormiga, kui paat kihutab, ta alt välja libisevat, mis on maismaalase meelest väga imelik – ja seda nimetatakse meremehe keeles ratsutamiseks. Hüva, siiani olime väga osavalt lainetel ratsutanud, kuid siis juhtus üks hiidlaine haarama meid otse ahtri alt ja tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale – just nagu taevasse – ning viis meid endaga kaasa. Ma poleks uskunud, et üks laine võib nii kõrgele tõusta. Seejärel aga libisesime ja sukeldusime niisuguse vuhinaga alla, et mul läks süda pahaks ja pea hakkas ringi käima, justkui unes, kui kõrge mäe otsast alla kukud. Aga kõrgel olles olin kiire pilgu ringi heitnud ja sellest ühest pilgust aitas. Silmapilk oli selge, kus me asume. Moskoe-strömi veekeeris oli umbes veerand miili kaugusel otse meie ees – sarnanes aga igapäevase Moskoe-strömi keerisega sama palju, kui see keeris, mida te praegu näete, sarnaneb vesirattale langeva veejoaga. Kui ma poleks teadnud, kus me oleme ja mis meid ootab, poleks ma seda kohta üldse ära tundnud. Sulgesin tahtmatult jubedusega silmad. Laud tõmbusid nagu krambis kokku.
Ei võinud mööduda üle paari minuti, kui tundsime äkki laineid vaibuvat ja leidsime endid kesk vahupritsmeid. Paat tegi järsu poolpöörde vasakule ja sööstis siis nagu välk teise suunda. Samal silmapilgul summutas kriiskav karje veemüha – niisugune hääl võiks kosta mitme tuhande korraga auru välja laskva aurulaeva äravoolutorudest. Olime nüüd murdlainevöös, mis alati keerist ümbritseb, ja ma mõtlesin muidugi, et järgmisel hetkel sukeldume sügavikku – millest meil hämmastava kiiruse tõttu, millega meid edasi kanti, ainult ebaselge kujutlus oli. Paat ei paistnud üldse vette vajuvat, vaid õhumullina lainete harjal libisevat. Ta oli tüürpoordiga keerise poole, vasakparda tagant kerkis aga kõrgele meist maha jäänud ookean. See seisis nagu tohutu väänlev müür meie ja silmapiiri vahel.
Võib tunduda kummaline, aga nüüd, kus me olime otse kuristiku lõugade vahel, olin ma rahulikum kui siis, kui me talle alles lähenesime. Kaotanud igasuguse lootuse, vabanesin osaliselt sellest hirmust, mis mult algul julguse röövis. Küllap meeleheide tõmbas mu närvid pingule.
See võib paista hooplemisena – aga ma räägin tõtt – ma hakkasin mõtlema, kui tore on niiviisi surra ja kui rumal oli minust muretseda oma armetu elu pärast nii imelise Jumala vägevuse avalduse ees. Küllap punastasingi häbist selle mõtte juures. Veidi aja pärast tärkas mus elav huvi keerise enda vastu. Lausa soovisin tõega uurida ta sügavust, olgu või elu hinnaga, mis tuli maksta; kõige enam aga kurvastas mind see, et ma iial ei saa oma vanadele kaldale jäänud semudele jutustada neist imedest, mida saan näha. Kahtlemata olid need veidrad mõtted ühe niisuguses hädas viibiva mehe kohta ja ma olen pärast seda tihti mõelnud, et küllap oli paadi tiirutamine ümber sügaviku mu pea pööritama pannud.
Oli veel teine asjaolu, mis aitas mul enesevalitsust tagasi saada –, see oli tuule lakkamine: praeguses olukorras tuul meieni ei ulatunud, sest – nagu te ise nägite – asub murdlainevöö tunduvalt madalamal üldisest merepinnast, ja ookean kõrgus nüüd me kohal nagu järsk must mäeseljandik. Kui te pole tugeva tormiga merel viibinud, ei oska te kujutleda, millist meeltesegadust võivad tekitada tuul ja veepritsmed koos. Nad pimestavad, kurdistavad ja lämmatavad su, röövivad sult igasuguse tegutsemis- ja mõtlemisvõime. Nüüd aga olime suurelt osalt neist häirivatest asjaoludest lahti – just nagu surmamõistetud kurjategijad, kes vanglas võivad maitsta tühiseid mõnusid, mis enne kohtuotsuse langetamist on keelatud.
Raske öelda, mitu tiiru me sellele murdlainevööle peale tegime.
Kihutasime, pigem lennates kui liueldes, oma tund aega üha ringiratast, nihkudes aegamisi ikka sügavamale ja sügavamale murdlainetusse ja seejärel