Varjundid. Anton Hansen Tammsaare

rääkida oma arvatavast tiisikusest, traavlitest ja naistest ja kes mängis kaasatoodud kahereaga lõõtsapilli (sellepärast hüüti teda „lõõtsmoorikuks”): ikka üht ja sedasama lugu, mingisugust marssi, tund hommikul ärgates, teine õhtul uinutuseks, sängis lamades ja mänguriista kõhul hoides. Nüüd on tal haiguseks ja mängimiseks vähem aega, sest ta peab valvama oma noore, ilusa ja edeva naise järele: see on sakslane, Baltimaalt pärit, ja räägib oma kodumaast niisuguse kerguse ja himutsemisega, nagu oleks ta mõni suupärane maiusroog või kena siidibluus.

      Sääl on kõhn ja vimmas noor helilooja – peente jalgadega, sissevajunud rinnaga, mulla karva näoga ja mustade, imelikult kilavate ja nagu hingeni vaatavate silmadega. Ikka räägib ta muusikast ja muusikameestest, sattudes vaimustusesse, nagu näeks ta üksikuid toonikudesid selgesti esitatud joontena. Ta tahaks ise mängida või teiste mängu kuulata, aga arstid on talle selle ära keelnud; ta tahaks muusikalistele unistustele anduda ja uusi teemasid üles tähendada, aga sellest kuulutatakse talle surma. Talle soovitatakse rahu, rahu ja ikka rahu. Esiteks elas ta minu läheduses, kuskil kõrgel mäekallakul üksikus majas, kust tore vaade mägedele ja merele, aga säält põgenes ta, sest sääl mõtles ta ainult muusika ja iseenese pääle. Ta põgenes üksindusest, iseennast pidades oma suuremaks vaenlaseks. Ta otsis inimeste seltsi, lootes kerget, lõbusat ajaviidet; aga inimesed piinavad teda kõiksuguste tühiste asjade ja asjakestega. Kui ta mõnikord vaikselt iseenesesse süveneb ja nagu ilmast lahutatuna viibib, tahavad nad teada, mis ta mõtleb; läheb ta aga nende juurde iseenese eest varju otsima, siis jutustavad nad võidu talle oma haigustest, teiste haiguste üle pilkavalt naeratades, neid ei mikski pannes, või nad esitavad talle halba muusikat. Nõnda põgeneb ta tagakiusatud metsloomana mere äärest pansiooni ja säält klaveriklimberdamise ning politseimeistri marsi eest mereranda.

      Sääl on pisut iganud Moskva kaupmehe proua, instituudikasvandik, kes heidab võrku noortemeeste järele. Ta usub, et tal ilusad jalad ja kenad sääred, ja sellepärast leiab ta alati põhjust siidist kahiseva kleidisaba kergitamiseks. Kui tal ometi julgust jätkuks plikariiete kandmiseks!

      Sääl on veel noor üliõpilane, üksik poeg, kes põeb teravat rinnahaigust ja saab leselt emalt õrnusest ja hirmust nõretavaid kirju, aga kaupmehe proua veab teda hommiku vara ja õhtu hilja taga ja nooremehe silmad langevad ikka enam auku.

      Neid ja palju teisi tunnen ma, aga ma ei tunne veel seda noort neidu, kes ainult harva puiestikku ilmub ja kellest kõik nagu kahkvel või aukartuses eemale hoiavad. Ta ei seltsi kellegagi, pääle vanadlase naisterahva, kelle käele ta enamasti toetab, kui ta pikkamisi, nagu lõtvadel liikmetel, roidunud sammul astub. Mingisugune sisemine ärevus on mind ajanud tema eest kõrvale põiklema, nagu kardaksin salajaste unistuste hävinemist. Aga tema on Lanini kõrval ainuke, kelle järele ma mõnikord igatsen. Teda nähes hakkavad võdisema peenemad hingekeeled ja ma püüan kuulatada nende helinat, mis annaks vastuse sääl, kus ka kõige varjundlikum sõna saab valeks. Tema erutab, Lanin rahustab mind. Juba laeval, kus Laniniga tuttavaks sain, tundsin tema läheduses mõnusat kindlust, kui ta jutustas, et ta Doni ääres kasakana sündinud, varemalt mitu aastat Kaukasuses elanud, kauge ida sõjast moonamuretsejana osa võtnud, mitut ametit pidanud, huvituse pärast Greeka ja Saksa keelt õppinud, Goethet lugenud, kuni ta armastuse pärast abielusse astunud, ülespidamist nõutades poeselliks hakanud ja nüüd ärijuhina kuskil Lääne-Siberi linnas asub. Siia, Musta mere randa, tulnud ta ühes naisega rohkem päikest, pehmemat ilmastikku ja puhkust otsima – rinnahaiguse parandamiseks.

      „Mis kopsud teevad?” küsin temalt täna.

      „Paranevad”, vastab ta lühidalt „Olen kümmekond naela raskemaks läinud”.

      „Ja Marja Aleksandrovna omad?”

      „Mõni neid teab. Naistega, nagu ikka, on asi kahtlane. Arst arvab, et tal polegi tiisikust; ainult närvid ja veel midagi muud.”

      „Ah nii!”

      „Arst ütleb, et meil peaks lapsi olema. Aga ütelge, mis isa olen mina, kui rinnas rõgiseb. Hilja, pole midagi parata.”

      Ja esimest korda arvasin nägevat tema silmis nõutut vaadet ning varjatud nukrust, kui ta hakkas rääkima oma naisest, kes ihkab lapsi.

12. apr.

      Ikka veel näen teda, seda üksikut, istumas roosipuude all kahvatuna, nagu sellesama rauguse paelus, mis mindki vabastada ei taha. Mitu korda käisin temast mööda, nagu otsides midagi või nagu oleksin kärbes, kes ei malda eemal püsida kõrvetavast leegist; aga ikka nägin ma sedasama kitsast nägu, õhukesi huuli ja silmi, mida katsid mustad ripsmed, heites pruunikat varju silmaalustele. Need silmad oleksid nagu hirmuahastusest liig suured ja tunduksid liig tõsistena ja tarkadena, kui mitte ripsmete heidetud pruunikas vari näo kahvatu jumega kõrvu seistes ei annaks neile iseäralist armsust ja unistavust. Tõtt öelda, ma ei vaadanudki silmi, ma nägin ainult neid ümbritsevat varju, mis hoolsamal vaatlemisel kippus omandama mingisuguse määramata, saladusliku paiste. Ja nüüd käin meelteuimas mööda tuba või laman roidunult nõjatoolil ning pääs tuikab midagi, mis veel sõnadesse pole selgunud. Iga natukese aja pärast kordan ma: „mis siis?” nagu paneksin selle küsimuse kellegile teisele ette; aga ei ole vastajat minust enesest ega arvatavast teisest. Ja lõpuks tunnen raugust, mis võtab jõu söömiseks, isegi magamiseks.

15. apr.

      Torm sasib , tugevaid tammi ja painutab nõtkeid küpresse ajuti maani; aknad logisevad ja tuba on tuule valul. Meri möirgab, kattes, puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb.

      Ma ruttasin rannale vaatlema lainete mängu: muinasjutuliste hiiglaelukatena, kes kannavad valgeid kroone, heidab torm nad rannale, hoolimata nende vastupuiklemisest, veerlemisest ja põgenemisekatsetest, ja vihaselt sisisedes purskavad nad vormita lõugadest kivisõmerale valget vahtu. Taganedes põrkavad nad kokku rannalerühkijatega ja hävitatult langevad mõlemad alla, järele jättes loksuvat ja vulisevat voogu, mida paiskab kaugele kaldale uus tormi vintsutatud valgeharjaline vee-elukas. Ei rauge tormi jõud ega leia püsi laial merel lained: ikka tulevad nad üksteise järel korralikul hulgal ja purunevad ähkides veervatel kivikestel, võriseval rannarihval. Ja kui ma tuule eest varju otsides seisatan hõbedase kuuse taha, mille okste vahelt ainult paiguti välgatavad valendavad lained, paistab veemäng veel suurepärasemana: nagu lööks kõikuma kõrge rand ja nagu ulataks kobrutava vahu sadu üle roosipõõsaste hiiglasinaarideni.