Saateks
Armas lugeja, sa hoiad käes paeluvat, puhuti meeletult kurba, naljakat ja liigutavat lugu mu vanatädi Irena Wiley elu kahekümnest aastast. Ta kirjutas selle raamatu osalt juhiseks noortele diplomaadi abikaasadele, kes astuvad tema jälgedes, ja osalt oma lummava elu mälestuseks. Mina ei oskaks tema teost kuidagi täiendada.
Kuid ma võin teile jutustada tema elust enne ja pärast seda lugu, ning anda aimu, milline naine Irena oli ja mida ta oma raamatust tagasihoidlikkuse tõttu välja jättis.
Irena Baruch sündis 20. sajandi algul Poolas Łódźi väljapaistva tekstiilitöösturi perekonnas. Tema vanaisa, kes oli vaid viis aastakümmet varem väikesest vaesest külast pagenud ja eduka äri rajanud – tõeline kerjusest kuningaks saamise lugu –, oli kohaliku juudi kogukonna tugisammas. Nooruspäevil Łódźis hakkas Irena katoliiklaseks, ilmselt armastatud prantslannast guvernandi eeskujul, kuid kindlasti ei sündinud see enne 1909. aastat, mil suri tema vaga vanaisa. Irena isa, kes ei näinud tekstiiliäril tulevikku, kolis perega algul Pariisi, siis Londonisse ja lõpuks Varssavisse. Irena, kes juba teadis, et temast saab kunstnik, sai täisealiseks pärast Esimest maailmasõda iseseisvuse kätte võitnud Poola pealinnas.
Maali- ja skulptuuritudengina sattus Irena peagi populaarset Ziemiańska kohvikut külastavate noorte kunstnike, luuletajate ja kirjanike seltskonda. See oli lootuse ja elevuse aeg, mil verinoor riik hakkas oma tulevikku kompama ning poliitikahuvilised noored intellektuaalid kogunesid iga päev värskeid uudiseid ja omaenda teoseid arutama. Rühmituses olid sellised luuletajad nagu Jan Lechoń, Julian Tuwim – lapsepõlvesõber Łódźist – ja Antoni Słonimski, legendaarne luuletaja nii enne kui ka pärast sõda ning palju aastaid hiljem, kommunistliku režiimi ajal, juhtiv dissident. Need, kes Irenat tollal tundsid, on teda kirjeldanud kui saledat tõmmut iludust. Słonimski kirjutas talle luuletusi ja paljud tema tutvuskonna noormehed olid temasse lootusetult armunud.
Kuid peagi kohtas Irena USA Varssavi-saatkonda nõunikuks tulnud uljast John Wiley’t ja sestpeale oli Irenal silmi vaid tema jaoks. Nad abiellusid neli aastat hiljem ja sellest raamat algabki.
Raamat lõpeb 1954. aastal Wiley’de lahkumisega Panamast ja Johni erruminekuga välisteenistusest, kuid nende lugu sellega veel ei lõpe. Algul New Yorgis ja hiljem Washingtonis suhtlesid Wiley’d endiselt oma sõpruskonnaga, kuhu kulusid Ameerika ja teiste riikide diplomaadid, kirjanikud, kunstnikud, kindralid, admiralid ja aadlikud. Kuna elasin 1960. aastail teismelisena Washingtonis, juhtus tihti, et kohtasin nende imeilusas Georgetowni kodus USA Ülemkohtu kohtunikku William O. Douglast, senati enamuse juhti Mike Mansfieldi või pianist Artur Rubinsteini (temagi oli kodulinna Łódźi poiss).
Ehkki Wiley’d kuulusid Washingtoni eliidi hulka, osales mu tollal juba kuuekümnendates eluaastates vanatädi marsil Washingtoni, kus Martin Luther King pidas oma kuulsa kõne „Mul on üks unistus”. 1967. aastal, pärast Johni surma, alustas väsimatu Irena uut karjääri: sõitis mitmete mittetulundusorganisatsioonidega Okinawale, Filipiinidele, Guamile, Hawaiile ja viimaks Vietnami, kus ta joonistas haiglas portreid paranevatest USA sõduritest, kes pildid koju perele saatsid ning selle võluva naisega vesteldes tihti ka oma hinge päästsid.
Kuna Irenal endal lapsi polnud, oli ta eriliselt kiindunud oma õe ning heade sõprade lastesse. Hiljuti kogunes üle paljude aastate Washingtonis õhtusöögile Irenat mälestama hulk tema õe järeltulijaid. Üks neist oli isegi oma tütrele pannud nimeks Irena. Meil kõigil oli temast rääkida ilusaid ja naljakaid lugusid.
Meenutan hellusega neid kordi, mil ma Wiley’de juures Washingtonis peatusin ja nende imelises ärkliateljees ööbisin, sel ajal kui mu pere välismaal viibis. Mulle tulid väga suureks kasuks vanatädi joonistamistunnid, rääkimata isiklikest nõuannetest. Irena tahtis mulle esimese balli korraldada, kuid mina olin hipi ja keeldusin. Oli isegi aeg, mil ta julgustas mind katoliiklaseks hakkama, kui olin selle vastu huvi ilmutanud, kuid sellest ei tulnud siiski midagi välja. Praegu kirjutan tema elulugu.
Selles raamatus ei räägi Irena neist paljudest juutidest, keda tema ja John isiklikult okupeeritud Euroopast pageda aitasid, alustades pereliikmetest ja vanast sõbrast Julian Tuwimist ning lõpetades sadade sõprade sõpradega, kes neilt abi palusid. Ka ei räägi ta sõnagi sellest, kuidas temast sai terve hulga Ladina-Ameerika ja Hiina immigrantide kasuema, kellel ta aitas USA viisat hankida. Ja Irena ei rääkinud kunagi kõigist heategudest, mis ta tegi inimestele, kellest hoolis. Kui ta 1972. aastal suri, oli leinamaja tulvil sadu matuselisi – nii kuulsaid kui ka nimetuid –, kes tahtsid meile, tema sugulastele, näidata, kui väga nad teda armastasid.
Palju aastaid tagasi, kui ma oma vanatädi Irena Wiley hiljuti leitud joonistuste näitust ette valmistasin, sattus mulle pihku talle kuulunud raamat: Will Duranti The Story of Philosophy 1943. aasta väljaanne. Mu uudishimu lõi lõkkele, kui leidsin raamatu vahelt vanatädi käekirjaga kirjutatud õhukese kokkumurtud paberilehe. Irena oli ümber kirjutanud mitu talle ilmselgelt olulist kunstnike ja filosoofide tsitaati. Üks neist, Friedrich Nietzsche tsitaat, oli alla kriipsutatud, nagu oleks see Irenat sügavalt puudutanud: „Võib-olla tean mina kõige paremini, miks on inimene ainus loom, kes naerab: tema üksi kannatab nii kohutavalt, et oli sunnitud naeru leiutama.”
Küllap tundis Irena, et on leidnud hingesugulase, sest see tsitaat sümboliseerib kaunilt tema suhtumist tollesse tähelepanuväärsesse, glamuursesse ja emotsionaalselt kurnavasse ellu, mis algas ühel 1934. aasta soojal kevadisel õhtupoolikul Prantsusmaal Toulonis, kui Irena abiellus väljapaistva Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley’ga. Nad tutvusid 1930. aastal Varssavis, kus John töötas Ameerika suursaatkonnas nõunikuna, ja leek lahvatas. Nende kuramaaž jätkus kirjade ja lühikeste külaskäikude näol, sellal kui John kolis Berliinist Madridi, seejärel Washingtoni ja viimaks Moskvasse, kus president Roosevelt oli avanud esimese Ameerika saatkonna Nõukogude Liidus ning teinud Wiley’st tähtsuselt teise saatkonnatöötaja. 1934. aastal oli Irena Pariisis elav rahvusvaheliselt tuntud poola kunstnik ja skulptor, kuid ta otsustas oma Pariisi kunstiringkondadest ja seltskonnast lahkuda, et alustada elu Ameerika välisteenistuses koos abikaasaga, kes oli temast kolmteist aastat vanem. Irena õde ütles ikka: „Irena seda ei teadnud, kuid ta abiellus armastuse pärast.”
Kindlasti polnud mängus armastus diplomaadielu vastu. Kui tema memuaarid avaldati, ütles Irena ühele ajakirjanikule: „Mul polnud õrna aimugi, mida diplomaadi naiselt oodatakse. Kunst oli olnud kogu mu elu. Mul polnud isegi kombeks ajalehti lugeda.” Avastades, et ta on „saatkonna esimene leedi” – saadik polnud abielus – ning peab ka võõrustaja rolli täitma, mõtles Irena sellest pigem kui kunstist, mitte protokollist.
Üht legendaarset seltskonnaüritust, mille ta Moskvas Ameerika saatkonna Spaso majas korraldas, 1935. aasta kevadpidu, kirjeldab Irena oma raamatus mõnuga ja üksikasjalikult. Ilmselt jääbki see kõige uhkemaks ja hämmastavamaks diplomaatiliseks ürituseks, mille üks Ameerika välisesindus on iial korraldanud; selle juurde kuulusid üleannetud elusloomad, Poliitbüroo ja Punaarmee purjus tegelinskid ning üle 400 külalise. Nõukogude kirjanik Mihhail Bulgakov tegi selle „Saatana suure balli” nime all surematuks oma nõukogude ajastu satiiris „Meister ja Margarita” ning see pidu oli säärane fiasko, et USA Riigidepartemang andis välja määruse, mis keelas USA diplomaatidel mitteameeriklastega abielluda.
Kuid peagi alustas Stalin puhastustega, Nõukogude Liidus kustusid tuled ja langes raudne eesriie. Irena ja Johni venelastest sõbrad hakkasid kaduma.
1938. aastal sõitsid Wiley’d Viini, kus Johnist sai esimene Ameerika diplomaat, kes hoiatas Ameerika valitsust Hitleri plaani eest liita Austria Natsi-Saksamaaga. Ehkki Irena räägib oma raamatus väga lühidalt metsikustest, mida natsid Viini juutide kallal iga päev toime panid, on südantlõhestav lugeda Ameerika saatkonnast Washingtoni saadetud telegramme, milles kirjeldatakse Viinis aset leidnud vägivallategusid. Irena õhutas Johni tuhandete juutide elu päästma. Wiley’de ja teiste Ameerika diplomaatide jõupingutused olid 1938. aastal nii märkimisväärsed ja tavatud, et ajakiri The Nation kirjutas: „Kogu selle jubeduse keskel, mis Austrias aset leidis, on üksainus ere värvilaik, ja see on meie sealsete Ameerika diplomaatide, eriti John C. Wiley imetlusväärne käitumine [-] Ta ei lasknud end kammitseda kantseleilikul venitamisel ja puhtrahvuslikel piirangutel ning tegi tänu sellele väga palju head, päästis palju õnnetuid [-] Ta ei lasknud natsidel end heidutada, ei kartnud neid, ja just nõnda tulebki jõhkarditega käituda. Wiley ja tema väikesearvuline personal lausa uppusid