Ta sobis Stalinile veel sellegi poolest, et hoidus alati varju.
Oli see tagasihoidlikkus? Ei. Ta oli vägagi auahne, jälgis kiivalt, kuidas tema plaanid edenevad. Kuid hiljem, kui asi oli tehtud, lubas ta kergesti teistel au selle eest endale võtta. Sisimas oli ta lausa küüniliselt enesekindel. Ta oli täiesti kindel, et maailmas pole temast võimekamat inimest.
Võib-olla seletub Otto edu ka sellega, et teda kui välismaalast jätsid paljud Venemaal toimuvad asjad ükskõikseks. Ta suhtus ükskõikselt kommunismi ehitamisse, majanduslikesse ja poliitilistesse probleemidesse: kollektiviseerimise tragöödia, terror ja süütute inimeste arreteerimine – see kõik libises temast mööda.
Ametlikel vastuvõttudel ja pidustustel ta peaaegu ei käinudki, ordeneid ei kandnud. Talle oli võõras püüda saavutada populaarsust rahva silmis. Tema peamisteks oskusteks olid elutark ettevaatlikkus ja tugev enesekaitseinstinkt.
Ta oli alati vajalik nendele, kes olid võimul, ta teadis alati täpselt, kuidas nendega käituda. Seepärast ta suutiski terroriaastatel ellu jääda.
Ükskord lausus Kuusinen mulle hooplevalt, et on oma elu jooksul nagu madu seitse korda nahka vahetanud. Ta muutis oma vaateid seitse korda.
Koolipoisina oli ta jumalakartlik, palvetas palju ja käis tihti kirikus. Helsingi ülikoolis heitis ta „uskliku naha” maha, hakkas patrioodiks ja rahvuslaseks. Siis hakkas ta jooma, seejärel tekkis tal huvi tööliste saatuse vastu, temast sai poliitik ja sotsiaaldemokraatliku partei liige. Ta valiti Soome parlamenti. Kui 1918. aastal puhkes Soomes revolutsioon, muutus ta marksistiks ja maailmarevolutsiooni kirglikuks pooldajaks. Hiljem, juba pärast meie lahkuminekut, püüdis ta Stalinit veenda, et maailmarevolutsiooni on võimalik saavutada vaid relvajõul.
Ta jälgis hoolega, kust tuul puhub ja reetis kergel käel oma sõpru. Ma ei suuda meenutada ühtegi juhust, mil ta oleks kedagi hädas aidanud. Ta hoidus abistamisest isegi tühistes asjades. Üks vana seltsimees saatis pärast arreteerimist meile kellegi kaudu palve, et talle toodaks pisut seepi ja soe pesu, sest teda vaevas reuma. Otto soovitas mulle, et ma ei saadaks midagi.
Ottol polnud lähedasi sõpru. Ta aitas kaasa paljude oma soomlastest parteikaaslaste langusele. Ta ei väljendanud mingeid emotsioone ka siis, kui oht varitses teda ennast.
Mida Otto üldse elult ootas? Need, kes tundsid teda nooruses, rääkisid, et kunagi oli ta olnud luuletaja ja romantik, tundnud huvi kunsti vastu. Sõbrad hindasid teda. Kuid nad ei saanud temast kunagi lõpuni aru. Teda ümbritses alati mingi saladuseloor. Igas seltskonnas oli ta kõrvalseisja.”
1931. aasta sügisel õnnitles Nõukogude Karjala Kuusineni tema viiekümnenda sünnipäeva puhul. Ta vastas õnnitlustele ajalehe Krasnaja Karelija veergudel.
„Teie ise, seltsimehed, olete teeninud ära tänu edusammude eest, ehitades ÜK(b)P juhtimisel üles Punase Karjala. Teid, sotsialismi rajajaid Karjalas, tuleb tänada selle eest, et Nõukogude Karjala on saanud selliseks maaks, kuhu ihkavad tulla parimad tööinimesed isegi Ameerikast.
Suur tänu teile ka Karjala kaitsmisel soome timukate eest. Kahel korral ületasid nad meie piiri, et vallutada Punane Karjala, mõlemal korral löödi nad tagasi. Kui nad üritavad tulla kolmandat korda, mida nad muidugi proovivad, siis tuleb nad lõplikult purustada.”
Otto Kuusinen rõõmustas vabariiki teatega:
„Soome kommunistlik partei teeb kõik selleks, et valmistada ette proletaarset revolutsiooni Soomes.”
Pärast Soome sõja algust vajas Stalin Kuusineni. 1939. aasta 30. novembril pommitasid nõukogude lennukid Helsingit. Leningradi sõjaväeringkonna väed tungisid üle Soome piiri. Välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov teatas, et Punaarmee tegevus on vastus Soome vaenulikule poliitikale, et sõjategevuse eesmärgiks on Leningradi julgeoleku tagamine.
Moskvast anti teada, et on loodud Soome Demokraatliku Vabariigi rahvavalitsus, mille eesotsas on Otto Kuusinen.
Kõige järgi otsustades tundub, et esialgu oli kavas panna selle valitsuse etteotsa Soome kommunistliku partei peasekretär Arvo Tuominen, kes resideeris Rootsis.
1939. aasta 13. novembril saatis Kominterni juht Georgi Dimitrov talle šifreeritud telegrammi nõudmisega tulla kiiresti Moskvasse. Kuid Tuominen keeldus tulemast. Varsti aga katkestas ta üldse suhted Kominterniga ja saatis Dimitrovile avaliku kirja:
„Nõukogude Liidu kuritegelik kallaletungimine Soomele ja sellega seotud ebaõiglus ning julmused, millele teie, Kominterni juhid, juba kiirustades oma heakskiidu andsite, sunnivad mind tõe ja õigluse nimel vaikimist lõpetama ja eemalduma avalikult sellisest poliitikast ning teatama, et ma protesteerin selle vastu.”
Siis tuligi võtta appi Kuusinen. Tal oli küll üks puudus – ta elas sel ajal Moskvas, vaja oleks aga olnud inimest, kes elaks Soomes. 1. detsembril toimetati Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus – sellist vabariiki polnud tegelikkuses kunagi eksisteerinud – Soome piiri lähedasse Terijoki asulasse (praegune Zelenogorski linn), mille Nõukogude väed olid just äsja vallutanud.
„Valitsuse” moodustamine läks suurte raskustega, sest oli juba jõutud hävitada palju soome kommuniste, kes olid töötanud Moskvas ja Karjalas. Siseministriks sai Kuusineni väimees. Kuusineni välja valitud soome kommunistid korraldasid istungi, mida vene keeles stenografeeris Kuusineni poeg, ja kutsusid soome rahvast üles tervitama Punaarmeed kui vabastajat.
2. detsembril läks Kuusinen tagasi Moskvasse. Seal võttis Stalin ta vastu. Molotov ja Kuusinen allkirjastasid sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingu. Stalini ja Molotovi heakskiidul võttis Kuusinen enda kanda veel ka välisministri ameti.
Otto Kuusinen kinkis Nõukogude valitsusele heldekäeliselt saared, mis kaitsesid pääsu Soome lahte. Hanko poolsaare andis ta kolmekümneks aastaks rendile. Vastutasuks lubas Nõukogude Liit anda Soomele osa Nõukogude Karjalast koos sealse elanikkonnaga, kelle käest keegi ei kavatsenud küsida, kas nad üldse tahavad saada teise riigi alamateks. Maa anti koos sunnismaiste elanikega…
Nagu kombeks, lisati lepingule ka „salaprotokoll”, mis avalikustati alles 1990. aastate lõpus. Selles protokollis oli kirjas:
„Lepiti kokku, et NSV Liidul on õigus viia Soomelt renditud Hanko poolsaarele ja selle lähedal asuvatele saartele 15 000 maaväelast ja lennuväelast.”
Kuna kogu maailm oli kallaletungist Soomele nördinud, pöördus Molotov kähku Rahvasteliidu poole avaldusega:
„Nõukogude Liit ei ole Soomega sõjas ega ähvarda soome rahvast. Nõukogude Liidul on rahumeelsed suhted Soome Demokraatliku Vabariigiga, mille valitsusega sõlmiti 2. detsembril sõpruse ja vastastikuse abistamise leping. Selle dokumendiga on kõik küsimused reguleeritud.”
Küünilisuse poolest võis Vjatšeslav Molotov kellele tahes sada punkti ette anda. Kuusineni valitsuse üle naerdi kogu maailmas. Ainult Berliinis oldi valmis seda tunnustama, aga vaid siis, kui Punaarmee saavutab võidu ja toimetab Kuusineni Helsingisse.
„Rahvavalitsuse” Karjala asjade ministriks sai nüüd Karjala-Soome NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Pavel Prokofjev, kellest üleöö sai Prokkonen.
Tema teatas Kuusinenile, et Punaarmee poolt hõivatud Ida-Soome külades ja asulates käib massiline poliitiline ja organisatoorne tegevus:
„Oma ülesastumistes ja resolutsioonides tervitab soome rahvas Soome uue valitsuse sise- ja välispoliitikat ning kiidab selle palavalt heaks. Rahvas väljendab vaimustust Punaarmee sõdurite ja komandöride seltsimeheliku suhtumise üle, öeldes, et Punaarmee sõdurid on nii viisakad, et isegi ei suitseta elamutes ilma loata.”
Kuusinenile ja tema kaaskonnale anti käsk moodustada Rahvaarmee nendest karjalastest, soomlastest ja ingerlastest, kes elasid Leningradi oblasti territooriumil.
Kuusineni sekretariaadis koostati „Rahvaarmee” võitleja vandetõotuse tekst:
„Mina, Soome Rahvaarmee võitleja, tõotan pühalikult olla aus, vapper, distsiplineeritud ja valvas võitleja, rangelt hoida sõjalisi ja riiklikke saladusi, täita kuulekalt kõiki Soome Rahvavalitsuse korraldusi,