Ta mõisteti eluajaks vangi. Vanglas viibis ta kolm aastat. 1954. aastal ta rehabiliteeriti ja ennistati parteitööle. Kuid tal lasus usaldamatuse pitser. Moskvas kardeti, et solvumine represseerimise pärast võib viia Kádári opositsiooni leeri.
Samal Ungari partei keskkomitee pleenumil, 1956. aasta juulis, kus Rákosi võimult kukutati, arvati Kádár poliitbüroo ja keskkomitee sekretariaadi koosseisu. Murelik Andropov teatas Moskvasse, et see on „tõsine järeleandmine parempoolsetele ja demagoogilistele elementidele”.
Ungari ajaloo tuntud spetsialist Aleksandr Stõkalin on kirjutanud:
„Ka Ida-Euroopast saabunud diplomaatiliste ettekannete üldist fooni arvestades paistsid Andropovi ettekanded sageli silma äärmiselt terava hoiaku poolest.
Isegi väga mõõdukat reformimeelset kurssi tema „hoole alla” antud riigis pidas tulevane peasekretär Moskva-poolse kontrolli seisukohast ohtlikuks ja seetõttu äärmiselt ebasoovitavaks.”
Ungari juhtkond aga ei olnud vastu, et Kádár kaasatakse riigi juhtimisse. Nad ei kahelnud, et suudavad teda ohjes hoida. Siseministrina oli Kádár osalenud häbiväärse süüasja fabritseerimises toonase poliitbüroo liikme ja keskkomitee sekretäri László Rajki vastu.
Nüüd olid Ungari juhid sunnitud tunnistama hukatud Rajki süütust. Rákosi pani kogu vastutuse toonasele julgeolekuvalitsuse ülemale Peter Gaborile, kuid ka Kádárit võis nimetada selle kuriteo kaasosaliseks.
Andropov aga leidis endiselt, et kõikide probleemide põhjus peitub Ungari poliitbüroo otsustusvõimetuses, selle põhimõttelagedas järeleandlikkuses. Saatkond tegi panuse nendele, keda rahvas ei toetanud.
7. juunil saabus Budapesti NLKP sekretär rahvusvaheliste küsimuste alal Mihhail Suslov. Pärast läbirääkimisi Ungari parteijuhtidega hakkas ta Kadarist teisiti arvama kui Andropov. Ta teatas Moskvasse:
„Pärast pikemat vestlemist Kádáriga ma kahtlen selles, et ta on Nõukogude Liidu vastu häälestatud. Tema lülitamine poliitbüroosse rahustaks maha suure hulga rahulolematuid, Kádári enda aga seob see moraalselt.”
Võib imeks panna, et isegi dogmaatik Suslov polnud Ungari sündmuste asjus nii põikpäine kui Andropov. Suslov kutsus üles mõõdukusele, Andropov aga nõudis jõu kasutamist. Üldiselt arvatakse, et just Ungari sündmuste ajal saadud kogemused äratasid Andropovis hirmu majandusreformide ja ühiskonnaelu liberaliseerimise ees. Tegelikult oli ta muidugi alati olnud reformide vastane.
Partei uus juht Ernö Gerö käitus väga ettevaatlikult. Võimud jätkasid sisuliselt endist poliitikat, ungari intelligents aga otsis teid kriisist väljumiseks.
Need otsingud jõudsid ajakirjandusse ja põhjustasid Nõukogude diplomaatide rahulolematuse. Nad ei uskunud oma silmi, kui lugesid ajalehtedest üleskutseid võitlusse sõnavabaduse eest ja nõudmisi karistada neid timukaid, kes Stalini ajal olid Ungaris peremehetsenud. Saatkonna töötajad ja luurajad kandsid ette „reaktsiooniliselt meelestatud intelligentide ja parteis tegutsevate oportunistlike elementide” tegevusest, kuigi süüdistatavad olid tõsimeelsed kommunistid.
Saatkonnas teati peensusteni kõike, mis toimus valitsejate kõrgemas ešelonis. Kuid mida rääkisid ja tegid opositsiooni liidrid, selle kohta saatkonnal informatsioon puudus, mis kokkuvõttes viis Moskva eksiteele. Nõukogude diplomaatide vestluskaaslasteks olid vaid karmi kursi pooldajad, kes suursaadikut eriti ei informeerinudki, nad vaid püüdsid talle mõju avaldada.
Erinevalt saatkonnas tegutsevatest küünikutest, kes millessegi ei uskunud, püüdsid ungari intelligendid 1956. aastal marksismi elule äratada. Kuid isegi kommunistid rääkisid, et nad ei taha ehitada mitte nõukogude, vaid ungari sotsialismi.
29. augustil saatis Andropov NLKP Keskkomiteesse järjekordse hinnangu Ungaris toimuvale. Ta leidis, et „Ungari juhtkond ei aja kindlat poliitikat, mis tagaks võimu tugevnemise riigis. Võimuhoobasid kasutatakse väga otsustusvõimetult isegi siis, kui nende kasutamine oleks hädavajalik.” Andropov suurendas oma ettekannetes kunstlikult ungari kirjanike ja kultuuritegelaste osatähtsust. Hruštšovil ja tema kaaslastel tekkis mulje, et kogu selle jama taga seisab väike rühm ebausaldatavaid intelligente. Tegelikult aga oli stalinliku pärandi vastu välja astunud suur osa ühiskonnast, ja seepärast tegigi võim järeleandmisi.
Oktoobri alguses toimus László Rajki põrmu ümbermatmine, seejärel maeti samamoodi – auavaldustega – ümber ka 1950. aastal valesüüdistuse alusel maha lastud Ungari kindralid, keda oli süüdistatud spionaažis.
Andropov teatas Moskvasse:
„Poliitbüroo otsustusvõimetus ja terve rida põhimõttelagedaid järeleandmisi, mida poliitbüroo on teinud mingit poliitilist tulu saamata, on tugevasti kõigutanud Ungari juhtkonna seisundit, Rajki ümbermatmine on seda veelgi suurendanud.”
12. oktoobril tuli Ungari juhtkonnal arreteerida üks Stalini-aegsete repressioonide peamisi organisaatoreid, endine poliitbüroo liige ja julgeolekuameti juht Mihály Farkas.
„See vana parteilane osutus Beria-sarnaseks tegelaseks,” on meenutanud Nikita Hruštšov, „karjerist ja ebanormaalse käitumisega sadist. Hiljem räägiti mulle, milliste mõnituste saatel ta ausaid inimesi üle kuulas. Lisaks tõmbas ta sellesse verisesse pöörisesse kaasa oma poja, tegi ka temast timuka. Farkas oli muutunud Ungaris lausa hirmutiseks.”
Kuid Mihály Farkas oli kõike seda õppinud Nõukogude Liidus. 1920. aastatest alates elas ta Moskvas ja töötas Kommunistliku Noorsoo Internatsionaalis, 1939. aastal sai temast selle organisatsiooni peasekretär ja Kominterni presiidiumi liikmekandidaat. Ungarisse naasis ta 1945. aastal…
13. oktoobril ennistati Imre Nagy partei liikmeks.
Tema reformide mõte seisnes terves majanduslike ümberkorralduste kompleksis ja ungarlased olid valmis seda kontseptsiooni ellu viima. Riigis tekkis ulatuslik poliitiline opositsioon, kes nägi, et ka Jugoslaavias aetakse majanduses ja poliitikas asju teistmoodi ja et ka poolakad on hakanud oma siseasju korraldama ilma Moskva juhisteta.
Nagy sai innustust Poola sündmustest: seal oli rehabiliteeritud Władysław Gomułka, keda 1949. aastal süüdistati parempoolses natsionalistlikus kallakus ja kes seejärel arreteeriti. Ka tema parteiliikme-õigused taastati. Gomułka valiti Moskva vastuseisust hoolimata Poola Ühinenud Töölispartei Keskkomitee esimeseks sekretäriks. Ja kui Moskva lubas sellist asja Poolas, siis ehk lubab ta seda ka Ungaris?
Poolas kulgesid sündmused samuti väga teravalt. Töölised tulid nõukogudevastaste ja sotsialismivastaste loosungitega tänavatele. Kaitseministri esimene asetäitja marssal Ivan Konev sai Moskvast käsu viia Nõukogude väed Varssavisse. Kuid Poola kindralid – eriti sisevägedes, kus oli vähem nõukogudemeelseid sõjaväelasi – hoiatasid, et avavad Nõukogude sõdurite pihta tule.
Hruštšov mõistis, et parem on mitte sekkuda. Nõukogude Liidu marssal Konstantin Rokossovski, kelle Stalin oli 1949. aastal saatnud teenima vennalikku Poolasse, arvati Poola Ühinenud Töölispartei Keskkomitee presiidiumist välja, ta jäi ilma kaitseministri ametist ja sõitis Moskvasse tagasi, lausudes kurvalt:
„Venemaal peeti mind alati poolakaks, Poolas aga venelaseks.”
20. oktoobril toimunud keskkomitee presiidiumi istungil, arutades Andropovi ärevusttekitavat läkitust, tegi Hruštšov jälle ettepaneku saata Budapesti Anastass Mikojan, kelle diplomaadivõimetesse ta vankumatult uskus.
Hruštšov arvas, et KGB nõunikud tuleks ka Ungarist tagasi kutsuda. Kuigi, erinevalt poolakatest, ungarlased seda ei nõudnud. Täiendavate vägede viimisest Ungarisse esialgu veel juttu ei olnud, kuid kaitseminister marssal Žukovile tehti ülesandeks igaks juhuks ette valmistuda.
Suur osa Nõukogude sõjaväelastest oli saadetud vilja koristama ja Hruštšov lubas sõdurid kasarmutesse tagasi viia, et väeosad oleksid valmis sõjategevuseks.
Ja just siis muutus olukord Ungaris järsult teravamaks.
Ungarlased haaravad relvad
Asi