Ta pidas vastu isegi keldris, kuhu vanamoor ta kinni pani, et võõrutada masturbeerimisest. Keldris, kuhu mungad olid vanaeide tellimusel surnuaialt koolnu toonud. Hanuman pandi sinna luku taha, et sundida teda sel moel käsikiimlusest vabanema. Ta elas üle isegi selle neetud keldri koos haisva laiba, vaklade ja ussidega, kes vanamehe lagunevas laibas häälekalt askeldasid. Ta pidas vastu vanglas, ei lasknud endale liiga teha. Ta pidas vastu näljale ja heroiini üledoosile. Ta elas üle laevatrümmi, kus istus kolm kuud päikest nägemata… Nägemata üldse midagi. Kuulmata inimese häält. Ta ei näinud mitte midagi peale oma okse ja ämbri, kuhu ta keha kergendas. Ämbri, mida ta sada korda ümber ajas ja plartsatas siis ise ninapidi oma sita ja okse sisse. Jah, ta käis kõigest sellest läbi ja kannatas selle kõik välja… Kuid seda haisu ta taluda ei suutnud. See hais ajas ta hulluks. See hais oli kõige hullem… Hullem keldris mädanevast laibast… hullem enda oksest trümmis… hullem madudest voodis ja putukatest riisis… isegi korbakas ja kärniline padakonn, kes pisteti talle aluspükstesse… isegi tema oli köömes võrreldes selle põllult tuleva haisuga.
„Taani on roisku läinud,” sedastas ta. „Terve riik mädaneb nagu laip. Nüüd sain ma ise selles veenduda. Hehahoo! Taani kuningriik kõduneb lausa silme all. Mida ta seal väetab?”
„See on maisipõld, Hannie,” ütlesin ma vaoshoitult, silmi paotamata, ja tuletasin meelde, et me sõime kord temaga sellesama põllu pealt võetud maisi.
„Isegi need mädakartulid, mida albaanlased neljapäeviti praevad, ei haise nii jõledalt,” ütles Hannie vastikustundega.
Jah, tuli temaga nõustuda, mitte nii, seda küll kindlasti.
Siin algas iga hommik minestusega. Tõeline elu lakkas niipea, kui ma ärkasin. Mõistus läks looja. Algas hullumeelsus. Tunnete tuhmus. Kaos. Anarhia. Vaimusegadus. Hommik mürgitas regulaarselt mu hinge, püüdis minus inimest suretada, minust viimaseid immuunsusepiisku välja pigistada, isiksusejälgi tõrjuda, nii nagu tõrjutakse täisid. Igal hommikul kordus ikka sama, ikka seesama. Justkui maailma kõige talumatuma näidendi proov. Nagu ketraks kogu aeg sama õudusunenägu. Hommik kordus igas koridorikäänakus, igas uksekriiksatuses, igas hingeohkes, igas linnuhuikes, igas vetsupoti solinas. See oli alati ühesugune, kuni kõige tühisema detailini. See oli sedavõrd üheülbane, et ajas liikumise tunne haihtus. Oli ühesama päeva kordumine. Nagu katkine plaat, mis keerleb muudkui sama koha peal. Hei, sina seal, lükka nõela edasi!
Kõik siin rõhus, painas, pures, õhutas põgenema, pani proovile, ajas hulluks. Justkui sosistatanuks: „Ahaa! Vahele jäid! Noh, kui väidad end olevat põgeniku, siis ole lahke, koge pagulase tunnete kogu rikkalikku paletti!” Siin on sulle ürgne hirm, mis jälitanud inimsugu Maale tekkimise aegadest peale; ja lämmatavad nördimus-, solvumis-, kadedustunne; ja piibellik hirm jääda elu lõpuni tõrjutuks; ja nii moodne, kuid siiski valus nostalgia; legendaarne üksindustunne; päevast päeva raskemaks muutuv mälestustekoorem; müürina kerkiv maailma viha; enesehaletsus; alandus ja alandumisvalmidus; põlgus iseenda ja veel rohkem kõigi teiste vastu; bürokraatiapress; oskus muutuda tema surve all mitte millekski ja jätkata kahanemist lõpmatuseni; oskus mõõta enda peal kõigi inimese tõeliste vooruste lõputut kahanemist; muutuda neist kõigist alatiseks vabaks; muutuda väiksemaks kui mitte miski; hoomata, kui piiritu on viha kogu ülejäänud maailma vastu; puhtakujuline meeleheide korrutatud paheliste kavatsustega, ja nii edasi ja nii edasi… Kõik need tavalised sümptomid, mis kirjutatud iga asülandi näkku ja mille järgi saab teda põliselanike hulgast välja peilida sama hõlpsalt nagu hepatiidihaige selle kollasuse järgi. Kõik see, millega pagulane elab iga jumala päev. Kõik see, mis teebki teda õigupoolest pagulaseks, isegi kui ta tegelikult seda pole; ükskõik, isegi kui tema küla ei pommitata, kardab ta deporti veel rohkem kui see, kelle küla on juba puruks pommitatud. Tunded võrdsustavad kõiki. Ainult ehk selle vahega, et see, kelle küla magab rahulikult, ei saa ise laagris rahulikult magada, sest teda võidakse iga kell koju saata, nii et lisaks muule tunneb ta veel ka kadedust selle vastu, kelle küla on maatasa põletatud, ja unistab salamisi, et ka tema küla maatasa tehtaks.
Inimene ärkas laagris selle rinnale rõhuva ja kõri pitsitava keerulise tunnetesegadikuga. Inimesed tõusid üles sellise nööriga kaelas. Sellise juba klimbina kurku kinni jäänud solvumisega. Selliste kõhus sõlme keerdunud tunnetega, põletikuliste silmadega, ise maadligi litsutud; nad koperdasid oma tubadest välja peaaegu käsikaudu ja tuiasid ringi, otsides kedagi, kellele seda raskust maha parseldada, kelle turjale seda koormat veeretada, kes aitaks seda sõlme lõdvemaks lasta, kelle peale saaks seda tompu kõrist välja lükata. Inimesed jõlkusid laagris ringi poodu nägudega. Koridorides kokku põrgates jagasid nad oma läbielamusi, jutustasid ümber oma hirmsaid unenägusid, nakatasid üksteist ärevustundega (just nagu hakkaks kergem, kui nakatad kedagi teist ärevusse). Nad keerutasid juttu ja jutud keerutasid neid ning otsekui mehaanilised mänguasjad, pöörased, üles keeratud, sööstsid nad paigalt ja tatsasid edasi, otsides kedagi järgmist, kes neid rahustaks. Neile ajasid ligi teised, sama sõgedad, haiglased, turris. Selliseid tekkis aina juurde… Ning see hirmu ja rahutuse paljunemine käis hommikust peale.
Kõik öö jooksul kogunenu – mõtted ja tunded, mida tavaline asülant põeb – purskus inimesest välja mitmekordse jõuga. Justkui oleksid sa öösel surnud, aga hommik reanimeeris sind, tõmbas rinnakorvi lahti, raputas elektrišokiga üles ja käskis edasi elada. Ja nii sa oigadki voodis, esitades igavest küsimust: „Mis mõttega?..”
Sedasi siis oli hommik korraldatud Farsetrupi laagris. See käivitus nagu mingi mehhanism. See kulges sammsammult nagu mingi rituaal või protseduur. See lihvis meid kõiki nagu rividrill. Hommik pidi saabuma nagu timukas koos piinariistade komplektiga, et läbi viia distsiplinaarkomisjoni määratud tervendav piinamine. Riistad olid tavalised. Hommikuvalgus, jahedus, mitmesugused helid.
Valgus, paljasjalgne ja külmakartlik, sisenes ettevaatlikult ja ebalevalt otsekui arglik vargapoiss, ent tutvunud olukorraga ja kiiresti kohanenud, kogus iga minutiga jõudu ja jultumust, muutudes peagi osavõtlikuks, kõige vastu huvi tundvaks, ning juba ta roniski pealetükkiva, sinise ja kahvatu patoloogilambina su hinge, keerates sisemuse pahupidi.
See valgus oli miskipärast metalne või isegi klaasjas, täiesti sürrealistlik ja küüniline; ta tungis takistamatult sisse ja hakkas pressima, pressima, justkui toodaks teda kusagil keldris kõigi eest varjatud, kõikidest liigestest ragisev dünamomasin. Sellest vaevu nähtavast värelusest puges südamesse halb aimus, mingi eriline ärevus ning varsti oli keha vabinast haaratud. See oligi jahedus. See hiilis nagu vaim surnukuuris, nagu kodutu kummitus, mis on alles nüüdsama maisest kestast vabanenud ega oska järgmiseks midagi ette võtta, kuskil ulualust leida, käib ja näpib magavaid kehi huupi ja hea õnne peale, äkki lipsab läbi.Iga kord lasi hommik esimesena tulla valgusel, kombates hämaruses esemeid, muutes nähtavaks seda, mida olnuks parem üldse mitte kunagi näha. Valguse sabas tuli oheliku otsas jahedus. Ning tema järel marssis sündiva päeva uljaste helide orkester. Nad trügisid igalt poolt: lollitasid, mõnitasid, veiderdasid, narrisid…
Laagri hääled, nende jätiste elu hääled, nende sitaste elupõgenike hääled. Kes nad õieti olid? Looduse ülejääk, keda erinevate riikide ühiskonnad ära põlgasid? Kõik see, mis imelise maailma täiusliku vormi küljest ära lõigatud? Oma elu päästjad, ainsad ellujäänud, keda stiihia kandis armu andes Taani – ja hullem veel – Jyllandi põllule, maisi, lehmade, kanalate ja muu kombekohase pahna keskele. Mis, kas neile kõigile paistis maakera liiga ümmargune? Mis, kas ta pöörles poiste jalge all liiga kiiresti? Paljudel ta lõõmas ja susises, sülgas plahvatavate miinide, pommide, veriste geisrite kilde. Püramiidid varisesid kokku; ajalooliselt laotud kihid nihkusid paigast; riikide arhipelaagid lagunesid koost; kivi järel veeres kivi