Malev kasvas Mohhova iga valvekorraga. Raamat mõjus väetitele organismidele kosutavalt. Tavalises seisundis ei omanud eided loomulikult sajandikkugi sellest jõust, mida andis neile Raamat, kuid mõistus püsis suhteliselt selgena.
Raamatu imelise efekti kandsid nad osaliselt üle Mohhovale. Nad olid vanad, üksildased, oma laste poolt hüljatud ning nende südametes hingitses kulutamata jäänud ematunne. Kuid mitte kimedalt käskiv, vaid ohverdav.
Gorn adus eitedes neid meeleolusid. Juba järgmisel ööl kuulutati Mohhova „tütrekeseks”, vanamutid nimetati „mammadeks”. Gorn mõtles lapsendamise rituaali hoolega läbi. See polnud Mohhova seisukohast kuigi meeldiv ega hügieeniline, kuid Gorn veenis teda kuuletuma.
Iga mutt määris oma tupeeritist Mohhovale näkku, justkui sümboliseerides sellega, et Mohhova tuli ilmale tema üsast, ning tõotas kaitsta „tütrekest” viimse hingetõmbeni.
Rituaali tegi läbi kuuskümmend eite. Kakskümmend proselüüti hoidsid neil silma peal, marutsedes ja mörisedes, neid vaigistasid sellal järelevaatajad, tagudes võmmudega peakoludesse mõtet, et suurim õnn, mis neile võib osaks saada, on peatne „mammaks” pühitsemine.
Samal ööl ütles Gorn Mohhovale: „Personal! Ära koristada!” – ja tõmbas käeservaga kõri alt, imiteerides lihunikunoa sähmakat.
Oli aeg hakata otsustavalt tegutsema. Keegi käis direktorile öise lärmi, klaasiklirina ja sinikate kohta kitumas. Ilmselgelt toimusid need vahejuhtumid Mohhova valve ajal ning teda ähvardasid väga tõsised ebameeldivused. Operatsiooni läbiviimiseks olid Mohhoval ustav Gorn ja ühtekokku ligi kaheksakümnepealine eidemalev.
Mohhova andis direktor Avanessovile teada, et kavatseb nädalavahetusel korraldada naisteosakonnas meelelahutusliku lugemisõhtu, mis tema meelest oli eakatele patsientidele vajalik. Avanessov polnud vastu.
Kell üksteist päeval läks vanadekodu naispool liikvele. Koridorid kaikusid veeretatavate koikude lakkamatust kriginast. Mutid, kes kõndida suutsid, vedasid lamavaid sõbratare kogunemispaika.
Mohhova oli juba omandanud artikuleeritud kiirkõne kogemuse ning sai hakkama rekordiliselt lühikese ajaga. Ülemiselt meestekorruselt käisid mitmel korral vaatamas uudishimulikud medõed. Neile öeldi, et kõik on ülemustega kokku lepitud. Nii või teisiti, Mohhova võitis kolm tundi ning kui valveõde helistas direktorile koju ja kandis ette Mohhova korraldatud tramburaist, oli juba hilja.
Avanessov jõudis kohale viimaste lehekülgede ajaks. Ta käskis napisõnaliselt patsiendid palatitesse viia. Mohhova üksnes tõstis häält. Avanessov kordas käsku – ning jälle tulutult. Ta ähvardas Mohhovat toimuva korralageduse eest vallandamisega. Tema kisa peale jooksid kokku õed ja sanitarid. Haarates voodiotstest kinni, hakkasid nad mutte palatitesse lohistama. Nähes, et Mohhova tema sõnadele ei reageeri, hakkas direktor tema poole tulema. Ning siis hüüdis Mohhova: „Lõpp!” ja lõi Raamatu kinni.
Samal hetkel tõmbas vanamoor Stepanida Fetissova oma naabri Irina Šostaki veenist tilguti välja ja heitis selle improviseeritud silmuse Avanessovile kaela ümber. Jäänud ravimi juurdevoolust ilma, langes Šostak koomasse, millest tuli välja minuti pärast, kui Raamat mõjuma hakkas.
Mässajaid polnud võimalik peatada. Puhkes taplus ning tilgutiga surnuks kägistatud Avanessov oli esimene ohver.
Mohhova armee sai lahinguristsed elukohajärgselt. Neil avanes võimalus maksta veriselt kätte neljale meditsiiniõele, viiele sanitarile, kolmele kokale, kahele nõudepesijale-toidujagajale, majandusala juhatajale, valvurile, kes oli kohakaasluse alusel ühtlasi ka elektrik ja santehnik, ning kõigile meesteosakonna patsientidele, keda oli kokku poolesaja ümber.
Vanamutid jagati varakult kümneliikmelisteks salkadeks. Iga salga eesotsas seisis kümnikumamma, keda omakorda juhtisid Mohhova või Gorni käsud.
Kaks salka saadeti kiiremas korras õue valvama väravat ja aeda – keegi ei tohtinud minema lipsata.
Blokeeriti pääsud direktori kabinetti ja vastuvõtutuppa, et välistada helistamisvõimalused. Vahimajakesest, kus valvur Tšižov oli viimased aastad veetnud viinapudeli seltsis, rekvireeriti puulõhkumiskirves, puusepakirves, väike sepavasar, pika vardaga kruvikeeraja, kang, kühvellabidas ja lumelabidas.
Eided tungisid kööki. Seal leidus pool tosinat nuga ja lihakirves, millega tehti otsemaid kahele kokale ja nõudepesijatele halastamatult ots peale. Kolmas kokk, Ankudinova-nimeline turske naine, suutis võimsate kätega hoope jagades ukseni murda ja kuhugi korruse peale pakku minna. Esialgu teda ei jälitatud.
Terariistad jagati kõige tugevamatele eitedele, kes olid varasemas elus harjunud kariloomi ja – linde veristama. Sepavasara sai proletaarset päritolu turrakas isend, endine montaažitööline.
Surmasalgad pudenesid korrustele laiali. Ilmaaegu lootsid medõed pääseda, pannes end palatitesse luku taha. Vasar lõi ukse puruks ning mutid ronisid trügides ja urisedes august sisse. Nad paiskasid naisi maha ja, omamata külmrelvi, rebisid kätega, puresid valehammastega või, tõmmanud lööke pehmendava kummiotsiku ära, peksid puukeppidega näkku, rindu, kõhtu.
Kolmel sanitaril õnnestus katusele ronida ja luuk enda järel sulgeda. Nad üritasid tuletõrjeredelit mööda alla tulla. Vanamutid, olles valmis põgenemise takistamiseks kas või ise hukkuma, hüppasid lähimatest akendest välja, haarates kinni põgenike kitlitest. Lisaraskusest kaasa kistud sanitarid libisesid kiunudes redelilt ja lendasid alla, murdes luud-kondid.
Meesteosakonnas jooksis kümmekond patjadega vanamutti ühe koiku juurest teise juurde ja lämmatasid halvatud ätte. Need, kes kõndida suutsid, aeti Gorni käsul kokku ja lükiti nugade otsa. Vanamehed läksid kuulekalt nagu lambad, tegemata mingeidki pääsemiskatseid.
Põgeneda õnnestus ainult ühel – sõjaveteranist erupolkovnikul Nikolai Kaledinil. Vaatamata vanusele oli ta säilitanud mõtlemisvõime ja võitlusvaimu.
Kaledin, kokk Ankudinova, sanitarid Bassova ja Šubina, majandusala juhataja Protassov avaldasid väärilist vastupanu. Nad suutsid murda tuletõrjekapi juurde, kust hankisid kaks kangi ja pootshaagi.
Jevpati Kolovrati väärilise mehisusega murdis väike rühm eitede väest mitu korda läbi, kuid minna polnud kuhugi. Esimesena langes Šubina, seejärel sai surma majandusala juhataja. Kokk Ankudinova, sanitar Bassova ja polkovnik suruti vastu seina ning hoiti kargulöökidega paigal, kuni jõudsid jaole kirveste ja nugadega relvastatud mutid.
Koikudele laoti laipu, et tugevdada löögi võimsust. Laipadega koormatud voodid põrutasid nagu rammivad veokid. Polkovnik, Ankudinova ja Bassova litsuti seina sisse. Maha kukkunud Kaledinile tehti kohe lõpp peale, kuid vapra koka ja sanitari käskis Mohhova ellu jätta.
Naised polnud enam noored, paistsid silma erakordse tugevuse ja võitlusliku südikuse poolest – nõnda teatas Mohhovale Gorn ning tema soovitaski Ankudinova ja Bassova üle meelitada.
Vanadekodu vallutati lõppkokkuvõttes vähem kui tunniga. Mohhova armee kaotas tapetutena kõigest kuus „mammat”. Kümmekond sai haavata, kuid mitte tõsiselt.
Esmaspäeval tuli tööle uus vahetus – arst, vanemõde, sanitarid. Need võeti juba lihtsalt vangi, hirmutati ära ja orjastati. Uusi ohvreid polnud vaja, vanamutid tunnetasid niigi oma jõudu.
Paradoksaalne, kuid vanadekodu verisest hõivamisest ei saanud keegi teada. Hoone asus linnaservas. Vanadel käis külalisi haruharva. Viimane inspektsioon oli toimunud kuu aega enne tapatalguid ja enne järgmist aastat ei olnud komisjoni oodata. Pealegi algasid segased ajad, võimudel polnud mahti vanuritega jahmerdada.
Mohhova tutvus tähelepanelikult vanadekodu iga tapetud töötaja personaaltoimikuga. Personal juhtus koosnema inimestest, kel polnud peresid.
Eakas direktor Avanessov oli elanud üksinda. Tema korterisse pandi elama vanamoor, kes nimetas end Avanessovi õeks. Võimalike külastajate ja revisjonide tarbeks olid olemas taltsutatud naisarst ja vanemõde. Nõupidamistel sotsosakonnas käis Mohhova ise, esitades võltsitud kirja Avanessovi pitsatiga.
Sanitarid osutusid tänuväärseks