„Nagu kõik juba teavad, oli eilses õhtulehes pilt Eva Perssonist pärast seda, kui ma talle kõrvakiilu andsin. Ehkki nii tüdruk kui ka tema ema räägivad teist juttu, oli asi nii, et ma astusin vahele, kui tüdruk oma emale kallale läks. Tema maha rahustamiseks andsin talle kõrvakiilu. Mitte eriti tugevasti. Aga ta komistas ja kukkus. Ütlesin seda ka ajakirjanikule, kellel oli õnnestunud politseimaja ruumidesse hiilida. Ma sain temaga täna hommikul kokku. Martinsson oli tunnistajaks.”
Ta tegi pausi ja vaatas enne jätkamist laua ümber istujatele silma. Lisa Holgerssoni ilme oli rahulolematu. Wallander aimas, et parema meelega oleks ülemus ise asja üles võtnud.
„Kuulsin, et toimunu kohta algatatakse sisejuurdlus. Mul ei ole selle vastu midagi. Ja nüüd peaksime minu arust asuma kiiremate küsimuste juurde: Lundbergi mõrva ja Sonja Hökbergiga juhtunu juurde.”
Niipea kui ta vaikis, haaras Lisa Holgersson jutujärje kohe enda kätte. Tema ilme ei meeldinud Wallanderile. Tal oli endiselt tunne, et ülemus on teda alt vedanud.
„Loomulikult ei tohi sa Eva Perssonit rohkem üle kuulata,” ütles ta.
Wallander noogutas.
„Sellest saan isegi mina aru.”
Tegelikult oleksin pidanud midagi muud ütlema, mõtles ta. Et politseiülema esmaseks kohustuseks on oma töötajaid toetada. Mitte kriitikavabalt ega iga hinna eest. Aga nii kaua küll, kuni sõna on sõna vastu. Tema meelest on mugavam toetuda valele. Selle asemel et ebamugavat tõde uskuda.
Viktorsson tõstis käe ja katkestas tema mõtted.
„Ma jälgin sisejuurdlust muidugi väga hoolikalt. Ja mis Eva Perssonit puudutab, siis võib-olla peaksime tema esitatud uutesse andmetesse väga tõsiselt suhtuma. Arvatavasti oligi asi nii, nagu ta ütleb. Et Sonja Hökberg kavandas ja pani kuriteo toime üksi.”
Wallander ei uskunud oma kõrvu. Ta vaatas laua ääres istujaid ja otsis pilguga oma lähimate kolleegide toetust. Ruudulises flanellsärgis Hansson näis olevat oma mõtetesse vajunud. Martinsson hõõrus lõuga, Ann-Britt oli toolil kössi vajunud. Ükski neist ei vastanud tema pilgule. Kuid ta tõlgendas nähtut siiski toetusena.
„Eva Persson valetab,” ütles ta. „Esimesel korral rääkis ta tõtt. Me saame seda ka tõestada. Kui ennast kokku võtame.”
Viktorsson tahtis edasi rääkida. Aga Wallander ei andnud talle selleks võimalust. Ta kahtles, kas teised juba teavad seda, mis Ann-Britt talle eelmisel õhtul telefonis oli rääkinud.
„Sonja Hökberg tapeti,” ütles ta. „Patoloogi sõnul leidsid nad kuklast tugevast löögist tekkinud vigastused. Need võisid olla surmavad. Vähemalt oli ta selle tagajärjel teadvusetu või uimane. Pärast seda on keegi visanud ta elektrijuhtmete peale. Aga enam pole mingit kahtlust, et ta tapeti.”
Tal oli õigus. Kohalviibijatele tuli tema jutt üllatusena.
„Ma tahan rõhutada, et see on kohtuarsti esialgne hinnang,” jätkas Wallander. „Võib selguda veel muidki asjaolusid. Aga see on praeguseks kindel.”
Keegi ei öelnud midagi. Ta tundis nüüd, et valitseb olukorda. Ajalehes ilmunud pilt ärritas teda ja andis talle uut energiat. Ent kõige hullem oli tema meelest Lisa Holgerssoni varjamatu umbusk.
Ta jätkas ja tegi hetkeseisust põhjaliku ülevaate.
„Johan Lundberg tapetakse tema taksos. Pealtnäha tundub see kiiruga kavandatud ja läbi viidud röövmõrvana. Tüdrukud ütlevad, et neil oli raha vaja. Aga neil polnud seda vaja mingiks kindlaks otstarbeks. Nad ei tee mingeid pingutusi, et pärast kuritegu jälgi varjata. Kui me nad kinni võtame, siis tunnistavad mõlemad peaaegu kohe kõik üles. Nende jutt langeb omavahel kokku ja kumbki ei ilmuta vähimatki kahetsust. Lisaks leiame ka mõrvarelvad. Seejärel Sonja Hökberg põgeneb. Arvatavasti oli see impulsiivne tegu. Kaksteist tundi hiljem leitakse ta ühest Sydkrafti alajaamast tapetuna. Me peame vastuse leidma otsustava tähtsusega küsimusele: kuidas ta sinna jõudis. Me ei tea ka seda, miks ta tapeti. Samal ajal juhtub aga midagi, mida tuleb tähelepanuväärseks pidada. Eva Persson võtab oma tunnistuse tagasi. Ta süüdistab ühtäkki kõiges Sonja Hökbergi. Tema juttu ei saa kontrollida, sest Sonja Hökberg on surnud. Tekib küsimus, kuidas Eva Persson seda teadis. Õigemini – ta pidi seda teadma. Kuigi tapmise fakt pole veel avalikustatud. Sellest teadis ainult väga piiratud ring inimesi. Veel vähemad teadsid sellest eile, kui Eva Persson oma tunnistust muutis.”
Wallander jäi vait. Kohalolijad olid ärksaks muutunud. Wallander oli välja toonud kõik otsustava tähtsusega küsimused.
„Mida Sonja Hökberg pärast politseimajast lahkumist tegi?” küsis Hansson. „See tuleb meil välja uurida.”
„Me teame, et ta ei läinud alajaama juurde jala,” ütles Wallander. „Ehkki ka seda pole sajaprotsendiliselt võimalik tõestada. Aga võime lähtuda sellest, et ta läks sinna autoga.”
„Kas me ei kiirusta liialt?” sekkus Viktorsson. „Ta võidi ju sinna viia, kui ta enam elus polnud.”
„Ma pole veel lõpuni jõudnud,” vastas Wallander. „See võimalus on loomulikult olemas.”
„Kas mingi asjaolu räägib sellele vastu?”
„Ei.”
„Kas pole siis tõenäolisem, et Hökberg oli juba surnud, kui ta sinna viidi? Mis räägib selle poolt, et ta vabatahtlikult sinna läks?”
„See, et ta tundis inimest, kes ta sinna sõidutas.”
Viktorsson raputas pead.
„Miks peaks keegi minema kuskile põllu peale Sydkrafti alajaama juurde? Pealegi sel õhtul vist sadas ka? Kas see ei räägi pigem selle poolt, et arvatavasti tapeti ta kuskil mujal?”
„Minu meelest kiirustad sa praegu ise asjadest ette,” ütles Wallander. „Me selgitame välja kõik võimalused. Me ei tee mingit valikut. Mitte veel.”
„Kes ta sinna viis?” pistis Martinsson vahele. „Kui me selle teada saame, siis teame ka, kes ta tappis. Aga me ei tea, miks.”
„Selle jätame edaspidiseks,” ütles Wallander. „Ma mõtlen hoopis seda, et Eva Persson kuulis Sonja surmast vaevalt kellegi teise käest; tapja ise ütles talle seda. Või keegi, kes teab, mis juhtus.”
Ta vaatas Lisa Holgerssoni poole.
„See tähendab, et Eva Persson on kogu loo võti. Ta on alaealine ja ta valetab. Aga nüüd tuleb talle survet avaldada. Ma tahan teada, kuidas ta teadis, et Sonja Hökberg on surnud.”
Ta tõusis püsti.
„Kuna see ei ole mina, kes Eva Perssoniga rääkima läheb, siis kavatsen sel ajal muude asjadega tegeleda.”
Ta lahkus kiiresti, ise oma viimase repliigiga väga rahul. Ta teadis, et see oli lapsik žest. Ent kui ta ei eksi, siis annab see tulemusi. Ta oletas, et ülesanne Eva Perssoniga rääkida antakse Ann-Britile. Ann-Britt teab, mis küsimusi esitada. Teda polnud vaja selleks ette valmistada. Wallander võttis oma jope. Ta kasutab aega ja püüab saada vastuse ühele teisele küsimusele. Pikemas perspektiivis lootis ta, et neil õnnestub Sonja Hökbergi tapja kahest küljest nurka ajada. Enne kabinetist lahkumist võttis ta ühest uurimistoimikust kaks fotot ja pistis taskusse.
Ta läks jala kesklinna. Kogu loo juures tekitas talle endiselt muret selle kummalisus. Miks Sonja Hökberg tapeti? Miks toimus see nii, et selle tagajärjel mattus suur osa Skånest pimedusse? Kas see oli tõesti kõigest juhus?
Ta läks risti üle turuväljaku ja jõudis Hamngatanile. Restoran, kus Sonja Hökberg ja Eva Persson õlut olid joonud, oli veel kinni. Ta vaatas aknast sisse. Seal liikus keegi. Ta tundis mehe ära ja koputas aknale. Mees toimetas baarileti taga edasi. Wallander koputas kõvemini. Mees vaatas tema poole. Wallander viipas ja mees tuli lähemale. Ta naeratas ja avas ukse, kui Wallanderi ära tundis.
„Kell pole veel üheksagi,” ütles ta. „Ja sa tahad juba pitsat?”
„Enam-vähem,” ütles Wallander. „Tass kohvi kuluks ära. Mul