„Uks on lahti,” ütles ta. „Kas sa kuuled mind?”
„Kuulen küll. Mis sa sellega mõtled, et uks on lahti?”
„Täpselt seda, mida ütlesin.”
„Kas keegi on seal?”
„Ma ei tea. Aga paistab nii, et ust pole lahti murtud.”
„Kuidas see siis lahti saab olla?”
„Ma ei tea.”
Raadio jäi vait. Ta tundis end äkitselt kohutavalt üksi. Raadiost kostis taas Ågreni hääl.
„Sa mõtled, et uks on võtmega lahti keeratud?”
„Paistab küll sedamoodi. Ja peale selle on siin mingi imelik hais.”
„Vaata järele, mis seal on. Sellega on kiire. Ülemused on mul kogu aeg kukil. Helistavad nagu segased ja tahavad teada, mis lahti on.”
Andersson tõmbas sügavalt hinge ja läks ukse juurde, tõmbas selle lahti ning valgustas majakese sisemust. Algul ei taibanud ta, mida see tähendab. Hais, mis talle vastu pahvatas, oli kohutav. Ent nüüd mõistis ta, mis juhtunud oli. Voolukatkestuse ja Skåne pimedusse mattumise põhjuseks sel oktoobriööl oli söestunud laip, mis lebas voolulattide keskel. Voolukatkestuse oli põhjustanud inimene.
Ta taganes komistades alajaamast välja ja kutsus raadio teel Ågreni.
„Alajaamas on laip.”
Kulus mõni sekund, enne kui Ågren vastas.
„Korda, mida sa ütlesid.”
„Seal sees on ärapõlenud laip. Piirkonna lühiühenduse on tekitanud inimene.”
„On see tõsi?”
„Sa ju kuuled ometi! Ilmselt on mingi viga releekaitses.”
„Siis helistame politseisse. Oota seal. Me peame püüdma kogu süsteemi siit ümber lülitada.”
Raadio jäi vait. Andersson märkas, et ta vappub tervest kehast. Juhtunu käis üle mõistuse. Miks läks keegi alajaama ja tappis end kõrgepingega? See oli sama hea kui elektritooli peale istuda.
Ta tundis iiveldust. Et mitte oksendama hakata, läks ta tagasi auto juurde.
Tuul oli puhanguti tugev. Nüüd oli hakanud ka vihma sadama.
Ystadi pimedusse mattunud politseimaja sai Sydkraftist häirekõne kohe pärast südaööd. Korrapidaja märkis kuuldu üles ja hindas kiirelt olukorda. Kuna tegemist oli surnud inimesega, helistas ta kriminaalpolitseis valves olevale Hanssonile, kes lubas kohe välja sõita. Hanssonil oli telefoni kõrval küünal. Martinssoni numbrit teadist ta peast. Telefon kutsus tükk aega, sest Martinsson magas ega teadnud voolukatkestusest midagi. Ta kuulas Hanssoni jutu ära. Martinsson taipas kohe, et asi on tõsine. Pärast kõne lõpetamist kobas ta käsikaudu telefoninuppe ja valis mälu järgi numbri.
Wallander oli voolu tagasitulekut oodates diivanile magama jäänud. Aga kui telefonihelin ta üles ajas, oli ümberringi ikka veel pime. Toru haarates tõmbas ta telefoni põrandale.
„Martinsson siin. Hansson helistas.”
Wallander aimas kohe, et midagi tõsist on juhtunud. Ta ootas hinge kinni pidades.
„Nad leidsid Ystadi lähedal Sydkrafti alajaamast laiba.”
„Kas selle pärast ongi vool ära?”
„Ma ei tea. Aga ma mõtlesin, et sulle tuleb teatada. Ehkki sa oled haige.”
Wallander neelatas. Kurk oli endiselt paistes. Kuid palavikku enam polnud.
„Mul on auto katki,” ütles ta. „Tule mulle järele.”
„Kümne minuti pärast olen seal.”
„Viie,” vastas Wallander. „Mitte hiljem. Suur piirkond on ju ilma vooluta.”
Ta pani end pimedas riidesse ja läks alla tänavale. Vihma sadas. Martinsson jõudis kohale seitsme minuti pärast. Nad sõitsid läbi pimedusse mattunud linna. Hansson ootas neid linnaservas ringteel.
„See on prügimäest põhja poole jääv alajaam,” ütles Martinsson.
Wallander teadis, kus see asus. Mõni aasta tagasi, kui Baiba tal külas käis, olid nad seal lähedal metsatukas jalutamas käinud.
„Mis täpselt juhtus?”
„Ma ei tea rohkem, kui sulle rääkisin. Sydkraftist tuli kõne politseisse. Nad leidsid laiba, kui hakkasid voolukatkestuse põhjust likvideerima.”
„Kas voolukatkestus on laialdane?”
„Hanssoni jutu järgi on umbes veerand Skånest pime.”
Wallander vaatas teda kahtlevalt. Väga harva oli voolukatkestus nii ulatuslik. Seda võis juhtuda mõnel üksikul korral ja tõsiste talvetormidega. Või nagu 1969. aasta sügisorkaani ajal. Aga mitte praeguse tuuletugevuse juures.
Nad keerasid peateelt kõrvale. Vihm oli tugevamaks muutunud. Martinssoni auto klaasipuhastajad töötasid täie hooga. Wallander kahetses, et ta polnud vihmajopet selga pannud, ja kummisaapaid tal ka ei olnud. Need olid politseimaja juurde jäänud auto pagasiruumis.
Hansson pidurdas. Pimeduses põlesid taskulambid. Wallander nägi töötunkedes meest, kes neile viipas.
„See on kõrgepingejaam,” ütles Martinsson. „Ilusat vaatepilti ei maksa oodata. Kui see on ikka tõsi, et keegi on end surnuks põletanud.”
Nad astusid välja vihma kätte. Lagedal väljal oli tuul tugevam. Neile vastu tulnud mees oli endast väljas. Wallander ei kahelnud enam, et oli juhtunud tõepoolest midagi tõsist.
„See on seal sees,” ütles mees käega osutades.
Wallander läks ees. Nägu piitsutava vihma tõttu oli raske midagi näha. Martinsson ja Hansson järgesid talle. Vapustatud mees kõndis Wallanderi kõrval.
„Seal sees,” ütles ta, kui nad alajaama ees seisma jäid.
„Kas seal on midagi veel voolu all?” küsis Wallander.
„Ei ole. Enam mitte.”
Ta võttis Martinssonilt taskulambi ja valgustas hoone sisemust. Hais oli selgesti tunda. Kõrbenud inimliha hais. Wallander ei suutnud sellega kunagi harjuda. Ehkki oli tundnud seda mitmegi tulekahju korral, kui inimesed sisse olid põlenud. Peast käis läbi kiire mõte, et Hansson hakkab kindlasti oksendama. Ta ei talunud laibalõhna.
Surnukeha oli mustaks põlenud. Nägu ei olnud enam olemas. Tema ees oli söestunud korjus. Keha oli automaatkaitsete ja kaablite vahel kinni.
Ta astus kõrvale, et mitte varjata Martinssoni vaatevälja.
„Oh kurat,” ägas Martinsson.
Wallander hüüdis Hanssonile, et too Nybergi ja kogu meeskonna kohale helistaks.
„Nad peavad generaatori kaasa võtma,” ütles ta. „Et meil siin mingi valgus oleks.”
Ta pöördus Martinssoni poole.
„Mis on selle mehe nimi, kes surnukeha avastas?”
„Olle Andersson.”
„Mis